EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

APRILL 2021

SISUKORD

- Koit Toome valiti Eesti Folkloorinõukogu uueks tegevjuhiks

- Avatud on registreerumine vähemusrahvustest noorte pärimuslaagrisse

- Ootame kandidaate pärimuskultuuri auhinnale Teotugi

- Väike-Baltica pärimuspidu toimub augustis

- Aasta folkloorikuraator: Tiina Konsen

- Eesti Folkloorinõukogu uued auliikmed

- Neljapäevamemmed meenutavad: rootslaste lihavõttepühade kombed ajas / Lydia Kalda

- Lihavõtted veebitantsuklubis

- Eesti Rahvakultuuri Keskus otsib jutuvestjaid / Maili Metssalu

- Tähistame ersa keele päeva / Natalia Ermakov

- Mis on mari sangari päev? / Lyudmila Yamurzina

- Rahvusvaheline tantsupäev tulekul / ERRS

- Regilaulu podcastide esitluskontsert / Marit Külv
- Mitmekesised maasordid on mineviku kultuurisaadikud / Anneli Banner

- Kuu kogu: Eesti regilaulude andmebaas / Liina Saarlo

- Talletame rannarootslaste pärimust / Lydia Kalda

- Uus saatesari "Meie hõimlased"

- Muhu oabits

- Uued heliplaadid

KOIT TOOME VALITI EESTI FOLKLOORINÕUKOGU UUEKS TEGEVJUHIKS

Aja kokkuhoiu mõttes otsustati avalikku konkurssi tegevjuhi ametikoha täitmiseks mitte välja kuulutada ning teha suunatud pakkumisi. Potentsiaalsete kandidaatide seas toodi lauale mitmeid nimesid, nende hulgas ka armastatud laulja Koit Toome, kes lükkas aasta alguses tagasi Keskerakonna ettepaneku asuda kultuuriministri ametisse. Koit Toome valiti juhatuse hääletusel ametisse ühehäälselt. Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esimehe Lauri Õunapuu sõnul võib valikuga igati rahule jääda.

Eesti Folkloorinõukogu soovib uuele töötajale palju õnne ja edu. Koit Toome astub uude ametisse 1. aprillil.

Koit Toome intervjuud seoses uude ametisse astumisega loe SIIT!

AVATUD ON REGISTREERUMINE

VÄHEMUSRAHVUSTEST NOORTE PÄRIMUSLAAGRISSE

Suvisesel koolivaheajal, 28. juunist 1. juulini toimub Võrumaal Mõniste rahvamajas 13-16aastastele mõeldud laager, mille eesmärgiks on viia omavahel kokku eri rahvusest noored, kes tunnevad huvi oma päritolumaa pärimuskultuuri vastu. Pole vahet, kas Sulle meeldib laulda, tantsida, pilli mängida, muinasjutte vesta, käsitööd teha või paelub Sind hoopis lõhnav rahvusköök. Mida kirevam seltskond kokku tuleb, seda põnevam.

Laagris toimuvad õpitoad, mida viivad läbi ungarlannast režissöör ja produtsent Edina Csüllög, marilannast moedisainer Natalja Lill ning setu hõbesepp ja ehtekunstnik Evar Riitsaar. Lisaks võtame ette muid pööraseid ja lõbusaid tegevusi meie laagri kasvatajate Merill Mägi ning Alexander Arabkiniga. Laagri osalustasu 65 eurot sisaldab õpitubasid, materjale, ööbimisvõimalust, kümmet toidukorda ja õhtuampsusid.

OOTAME KANDIDAATE PÄRIMUSKULTUURI AUHINNALE TEOTUGI 

Alanud on kandidaatide esitamine Eesti Folkloorinõukogu pärimuskultuuri preemiale Teotugi. Auhinnaga tunnustatakse neid pärimuskultuuri kandjaid, kelle tegevus aitab mõtestada ja väärtustada pärimust kui elu loomulikku osa ning kes eeskujuna innustavad pärimusega tegelema ka teisi. Auhind on tugi pärimuskultuurialasteks tegudeks ja väärtustab juba tehtud tööd. Teotoe preemiat on antud välja neli korda. 

Eelmistel aastatel on auhinnaga pärjatud:
2016 – pärimusmuusik Lauri Õunapuu
2018 – Eesti kandlemängutraditsioonide hoidja ja arendaja Tuule Kann
2019 – lõõtspillimängija ja õpetaja Margus Põldsepp 
2020 – jutuvestja Piret Päär

Kandidaate saab auhinnale esitada 1. maini 2021 aadressil info@folkloorinoukogu.ee. Vabas vormis kirjalikud esildised peavad sisaldama ülevaadet kandidaadi senisest tegevusest ja põhjendust auhinna omistamiseks. Kandidaatide hulgast teeb valiku Eesti Folkloorinõukogu juhatus ja kuulutab auhinnasaaja välja suvel Eesti Folkloorinõukogu sündmusel. Teotoe auhinnaks on 1000-eurone rahaline preemia, mille väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. 

Lisainfo: 

Monika Tomingas

Eesti Folkloorinõukogu

monika.tomingas@folkloorinoukogu.ee

VÄIKE-BALTICA PÄRIMUSPIDU TOIMUB AUGUSTIS

Seoses Tallinna Vanalinna Päevade edasilükkumisega liigub ka meie pidu rahvakultuurialal Tornide väljakul uutele kuupäevadele, milleks on 13.-15. august.

Peatame praeguseks Väike-Baltica pärimuspeole registreerumise, kuniks on selgunud, millises mahus ja tingimustel pärimuspidu saab toimuda. 

AASTA FOLKLOORIKURAATOR: TIINA KONSEN 

Eesti Folkloorinõukogu kuulutas 27. märtsil toimunud üldkoosolekul välja aasta folkloorikuraatori preemia, mille pälvis Tiina Konsen Tartumaalt – pikaaegse järjepideva tegevuse ning kogukonna sütitava eestvedamise, kaasamise ja innustamise eest. 

Kolm küsimust Tiina Konsenile 

Folkloorinõukogu on viimasel ajal oma tegevustes vunki juurde saanud ja see on pannud ka teiste elualade inimesi enam märkama pärimusega seonduvat. Heaks näiteks on ülemaaline aktsioon "Hakkame santima!", kus jõukohastesse tegevustesse on kaasatud päris palju rahvast. See mänguline koostoimetamine on rahvas tekitanud soovi saada rohkem teada meie vanemast kombestikust, rahvajuttudest, muusikast ja tantsudest, üldse esivanemate elu-olust.  

Ei ole vist tegevusala ja inimest, keda praegune taud oma piirangutega mõjutanud poleks. Oleme väsinud ühekaupa olemisest, igatseme olla kaaslastega ja koos ühist asja ajada. Samas on piirangute aeg toonud kaasa muutused, tekitanud uusi võimalusi pärimuse esitlemiseks. Digioskustega seltskonnad on loonud veebikeskkonnas väiksemaid sündmusi rahvusvaheliste festivalideni. Nii on meie pärimuskultuur jõudnud paljude rahvasteni, tekitanud huvi ka võõrsil elavates eestlastes. Sündmuste korraldajad on saanud kogemusi, mis edaspidi võimaldavad traditsioonilises vormis toimuva kõrval pakkuda virtuaalseid koostegemise vorme. Põnevad ajad on ees!  

2. Tihti kuuleb öeldavat, et pärimusvaldkonnas ei saa tegutseda isikliku huvi ja missioonitundeta. Mis sind tõi selle teema juurde ja, veelgi enam, mis on sind nii pikalt hoidnud sära silmis tegutsemas?  

Algus on lapsepõlves. Elasin justkui kahes maailmas korraga – elasin võrukeelset maaelu ja kirjakeelset linnaelu. Need olid nii erinevad tööd ja tegemised, lood ja laulud.  Ema-poolsed juured on sügaval, suguvõsa on kirjalikel andmetel samas kohas elanud üle kolmesaja aasta. Isapoolne perepärimus on hoopis teistsugune, juured hargnevad kaugele võõrastesse kultuuridesse. Enda perest sai alguse huvi teiste piirkondade ja rahvaste vastu, otsides sarnasusi ja erinevusi.  

Pärandiga tegelemine on rõõmu pakkuv. Rõõmustan, et mul on toredad pärimusse süvenenud kauaaegsed koostööpartnerid; rõõmustan, kui peol või õppepäeval osalenu on avastanud pärimusmaailma ja soovib folkloorirühmaga liituda; väga rõõmustan pärimushuvi tekke üle Tartumaale tagasi kolinud maailmaränduritel.  

3. Folkloorikuraatori roll on paljuski selle kandja enda luua, sest tegevus on vabatahtlik. Milliseid võimalusi folkloorikuraator oma piirkonnas luua saab ja mis on suurimateks väljakutseteks olnud kõikide nende aastate jooksul?  

Maakonnad on erinevate kultuuriasutuste võrgustikega, erinevate kogukondadega ja erinevate tegevusvõimalustega loomeinimestele. Tartumaa kultuurielu on väga mitmekesine – on akadeemilist ja professionaalset, on  harrastuslikku ja kogukondlikku. Tartumaal on teadusasutusi, kultuuriharidust andvaid õppeasutusi, riiklikke ja kohalikke muuseume, on loomelinnak, loomemajanduskeskus, teatrid ja seltsimajad.   

Mitmete organisatsioonide olemasolu annab folkloorikuraatorile head võimalused mitmekesiseks koostööks. Samas nõuab kuurikorraldajate rohkus folkloorikuraatorilt ka rohkelt energiat pärimusvaldkonna nähtavaks-kuuldavaks tegemisel, nn pildil hoidmisel. Aastad on erinevad, erinevad on olnud prioriteedid ja toetusmeetmed pärimuskultuuri valdkondlikuks arendamiseks, eestvedajate toetamiseks, pärimuse viljelejate tutvusta- miseks ja tunnustamiseks. Mind on motiveerinud tegutsema 1990ndate folklooriliikumise õhinapõhisus, tollaste ja tänaste koostööpartnerite väärikus pärimuse hoidmisel ja edasiandmisel. 

EESTI FOLKLOORINÕUKOGU UUED AULIIKMED

27. märtsil toimunud üldkoosolekul valiti Eesti Folkloorinõukogu uuteks auliikmeteks Pilvi

Lepiksoo ja Alli Põrk. 

• Alli Põrk on olnud aastaid tulihingeline Eesti Folkloorinõukogu kuraator, kes on püüdnud Pärnumaal seista selle eest, et piirkonnas oleksid päris omad peod - Baltica maapäevad, Pärnumaa Pirand, labajala võistutantsimised.  Ta on pidanud tähtsaks, et lisaks Laulu- ja tantsupeo traditsioonile oleks au sees ka ehe pärimus ning et pillimeestest ning elavast muusikast poleks kunagi puudus.

• Pilvi Lepiksoo on oma tegemistes alati hinnanud rahvakultuuri, pidanud oluliseks anda põlvest põlve edasi pärimuslikke teadmisi ja väärtusi. Ta on korraldanud 31 aastat Hõimupäevi, olnud üks Eesti esimese folkloorifestivali Viru Säru algatajatest, pannud kokku Virumaa noorteorkestri, millest kasvasid välja Virumaa noorteorkestri pärimusmuusikud, ja palju muud. Kakskümmend seitse aastat ehk Folkloori-nõukogu loomisest alates kuni 2019. aasta talveni oli Pilvi Lääne-Virumaa folkloorikuraator.

NELJAPÄEVAMEMMED MEENUTAVAD: RANNAROOTSLASTE LIHAVÕTTEPÜHADE KOMBED AJAS 

Ülestõusmispühad olid ja on oluline aeg aastas. Kristlastest rannarootslased elasid ja hingasid kirikuaasta rütmis. Lihavõttepühad on nende jaoks üks tervik, mis algab vastla-päevaga, juhatades sisse kuue nädalase kannatusaja ehk paastuaja. Sinna sisse jäävad palmipuudepüha, vaikne ehk suur nädal ja krooniks lihavõttepühad, mida tähistati mitu päeva. Jagame noppeid rannarootslaste peredest pärit memmedelt, mida nad mäletavad oma lapsepõlve ülestõusmispühade kommetest. 

Rannarootslased on rahvakild, kes on elanud Eesti pinnal paartuhat aastat. Väga tublide laevaehitajate ja meremeestena polnud neil probleemi siia jõudmisega. Rannarootslased elasid Eesti rannikul ning saartel: looderanniku Haapsalust Kurkseni, Naissaarel, Suur- ja Väike-Pakril, Osmussaarel, Vormsil, Hiiumaal ja Ruhnul. Neid piirkondi kutsuti koondnimega Aiboland, mis tõlkes tähendab saarerahvamaad. Rannarootslased kõnelesid küll rootsi keeles, kuid igal paikkonnal olid oma murrakud – see oli justkui nende salakeel, millest võõras kõrv aru ei saanud. 

Rannarootsi kalurid. Eesti Rahva Muuseum, MUIS.ee

Varasemad kombed ja salapärased murdesõnad 

Rannarootslaste kombestikust on kirjutanud Eesti ajaloolane ja folklorist Carl Russwurm oma raamatus „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“, mis saksakeelsena ilmus 1855, kuid mille eestikeelne tõlge nägi trükivalgust alles 160 aastat hiljem ehk 2015. aastal. 

Russwurm kirjeldab ilmekalt toonaseid olusid ja tähtpäevadega seotud kombeid: “Vastla-päeval lähevad vanad naised lumega kaetud künkale või lumehangele (ränbaka), sõidavad väikestel kelkudel või libistavad end istuli alla; siis saadakse sel aastal pikad linad. Samal põhjusel kammivad nad sel päeval juukseid ja lõikavad neilt otsad maha. Samuti tuleb süüa pool seapead, seajalgu ja jahust ja verest vorsti, mida kutsutakse nimega krybba, krubba, mistõttu see päev kannab nime krybba-tîsda. Kohe pärast söömist joostakse võimalikult kiiresti ahju juurde ja nühitakse selga vastu ahjunurka. Seeläbi saadakse tugev selg ning suvel töötades see ei valuta. Sel päeval tuuakse metsast koorem puid või lihtsalt midagi muud. Kedrata seevastu ei tohi.” 

Krybba-roa kohta leiab veel täpsemagi kirjelduse: “Veiste, sigade ja lammaste veri sõtku-takse rukkijahuga läbi ja nii tekkinud käkid kas keedetakse või süüakse kohe ära või suitsutatakse ja hoitakse soolikatesse topituna alal. Vastlapäeval kuuluvad need klimbid möödapääsmatult vajalike toitude hulka, üks naine olevat soolikate või seamao puudusel toppinud verejahu vanasse villasesse sukka ja suitsutanud niimoodi.” 

Nädalajagu päevade nimetusi 

Kui lihavõtted algavad vastlapäevaga, siis pühadele endale eelnevat nädalat kutsutakse nimega dimmul’wiggo. Kusjuures nimeta ei jää ka ükski selle sisse mahtuv päev. 

• Lihavõtte-eelne pühapäev kannab Ruhnus nime muarmiss, varem pal’msonda.  
• Esmaspäeva kutsutakse nimega korpmåndan, kråk-månda, sest sel päeval korjatakse rongamune. Hommikul võetakse sületäis küttepuid ja loetakse need üle. Kui neid tuleb paarisarv, siis mune ei leita, paaritu arv tõotab aga rikkalikku saaki. Vormsil kannab see päev nime mulle-månda (ehk pilvesmaspäev). Samamoodi toimetatakse suurel reedel Vormsis laastudega, et näha, kas linnumune või jäneseid saab.  
• Teisipäeva kutsutakse trano-tîsda (kureteisipäev).  
• Kolmapäeval, kluck-ôtsda, tuleb Hiiumaal helistada lehmakelli, et need kogu aasta heledamalt kõlaksid. Vormsis toimub see laupäeval, mida seetõttu kutsutakse nimega kluck-lauda.  
• Neljapäeval (skår-tôrsdha) pestakse kõik ära ja küüritakse, et långfrîda’l valitseks püha vaikus ja rahu.  
• Pühapäevaõhtu on stacko-lauda (väike laupäev), või vastandina småka-sonda’le (maitsmispühapäev), lihavõttepüha; båka-lauda (küpsetuslaupäev).  

Russwurmi raamatust ei puudu teated ja lihavõtteaegsete lõbustuste ja lastemängude kohta. "Ruhnus koguneb teise lihavõttepüha pärastlõunal ja mõnel sellele järgneval pühapäeval noorsugu metsa mõnele sammaldunud liivakünkale, kus võetakse ette pallimäng, mjûl’n, mille käigus tüdrukud üritavad poiste visatud palli oma põlledesse püüda.” 

Foto: Ruhnu saare noored, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS.ee.

Elavad mälestused 

Rannarootsi muuseumi peavarahoidja Anu Raagmaa uuris, mida mäletavad oma lapsepõlvepühadest muuseumi kuldvara – neljapäevamemmed, kes on pärit eestirootslaste peredest.  

Lihavõttepühad Noarootsis 

Sigrid Tarkmeel, kelle pere elas Noarootsi kiriku lähedal, mäletab, et ikka käidi kirikus. Värviti sibulakoortega mune ja, kui loodusest juba leidis, pandi sinna ka lehti ning korjati sinililli. Mune koksiti üksteisega. Tuppa toodi pajutibud.  

Samast piirkonnast pärit Ene Smõslova meenutab, et vanaemaga sai pühade ajal Haapsalu linnas kirikus käidud. Linnakirikusse tuldi seetõttu, et sinna oli lühem maa kui Noarootsi kirikusse ja üle lahe tuldi ruubaga, noarootslaste väikese puupaadiga. Munasid värviti peamiselt sibulakoortega, hiljem puistati ka riidevärve sinna vahele, et saaks kirjumaid. Kuna tegemist on liikuva pühaga, siis olenevalt, kuhu pühad sattusid, kui loodus oli juba tärganud, siis pandi lisaks taimede lehti ning pungi muna ja sibulakoorte vahele. Lastel olid munade koksimise võistlused.

Lihavõttepühad Vormsi saarel 

Vormsil kasvanud Silvi-Astrid Mickelin meenutab, et mune värviti sibulakoortega, võimalusel lisati sinna ka lehekesi ja kasepungi. Teiste külalastega peeti koksimis- ja munaveeretamisvõistlust - kes võitis, võis muna ära süüa! Maria Gilbertigi mälestustes tärkavad sarnased traditsioonid. Kindel oli ka teadmine, et mune ei söödud kohe, vaid neid vahetati teiste külalastega.   

Silvi-Astridi peres toodi tuppa pajutibusid ja kaseoksi. Viimased tuli tuua tuppa aga 1-2 nädalat varem, et pungad puhkeksid. Käidi palvemajas. Tegemist oli vaikse ajaga, mil pidu ei peetud, vaid oldi ikka kodus. Alles teisel ja kolmandal pühal võis minna külalastega mune vahetama. Pidutoiduks keedeti soolaliha kartulite, porgandite, kaalikatega – muidugi vaid siis, kui seda kevadeni jätkus.

Samalt saarelt pärit Rüüd Kamarik mäletab samuti, et tuppa toodi kindlasti pajutibud. Nende pereski värviti mune sibulakoortega ja neid koksiti hiljem teiste lastega. Tema vennad tahtsid endale meisterdada puust muna, et siis teiste munad katki koksida. Kui juhtus, et sel ajal lehm lüpsma tuli, oli ka ternespiima, mida ahjus küpsetati – tema isa kutsus seda Vormsil pudiks. 

Samuti saarel elanud Anu Mätlik lisab, et nende peres värviti hilisemal ajal mune ka šenillriidega. Kui kellelgi seda oli, siis jagati kangatükke teistegagi. Lauale tehti midagi vasikalihast, kui seda leidus. 

Lydia Kalda
Rannarootsi Muuseumi muuseumipedagoog 

LIHAVÕTTED VEEBITANTSUKLUBIS

Leanne Barbo, Kaisa Kuslapuu, Krista, Raivo ja Mihkel Sildoja, Kadri Laube ning Toomas Valk oma peredega jpt.  Ürituse ülekande leiab Maatasa Facebookilehe seinalt.

EESTI RAHVAKULTUURI KESKUS OTSIB JUTUVESTJAID

Eesti Rahvakultuuri Keskus (ERK) soovib leida Eestis tegutsevaid jutuvestjaid, häid lugude tundjaid ja kogukonna jaoks olulisi suulise pärandi pärle. Soovime kaardistamise tulemusel teada saada, kui paljud tegelevad rahva-, muinas- ja kohajuttude ning teiste Eesti elava pärandi hulka kuuluvate lugude kandmise ja edasiandmisega tänasel päeval. Andmeid oodatakse 9. aprilliks.

Teiste rahvakultuuri alavaldkondade, näiteks laulukooride ja tantsurühmade osas on ülevaade Eestis toimuvast väga hea, kuid jutuvestmine on oma olemuselt individuaalsem ning seeläbi ehk veidi varjatum. 

Saadud informatsiooni tulemusel soovib ERK luua jutuvestjate võrgustiku, mille kaudu jagada teavet koolituste ja jutuvestmisalaste sündmuste kohta ning toetada jutuvestmiskultuuri levikut noorema põlvkonna hulgas. Saadud andmeid kasutab Eesti Rahvakultuuri Keskus oma edasises töös suulise pärimuse hoidmisel, arendamisel ja populariseerimisel.

Lisainfo:

Maili Metssalu
Eesti Rahvakultuuri Keskuse suulise pärandi spetsialist
5860 5191
maili.metssalu@rahvakultuur.ee

 TÄHISTAME ERSA KEELE PÄEVA 

Oleme tänulikud ja püüame säilitada seda, mis on olemas ning pärandame sama edasi oma lastele ja lastelastele. 

Natalia Ermakov 

Eesti-Mordva Seltsi juhatuse liige 

MIS ON MARI SANGARI PÄEV? 

Eestis elab umbes 241 marilast (2011, Statistikaamet). Seda pole muidugi palju, kuid siiski piisavalt, et tegutseda saaksid kaks rahvusseltsi ja kaks ansamblit. Marilased elavad peamiselt Tallinnas, Tartus ja nende lähiümbruses. 

Esimene Eesti-Mari Selts asutati 1990. aastal, asutajaks võib pidada Jaak Prozest, praegust Fenno-Ugria Asutuse nõunikku. Seltsi asutajad hakkasid kohapeal looma uusi traditsioone. NII tähistati Jaak Prozese sõnul mari sangari päeva esmakordselt just Eestis - 26.04.1993. Otsus seda päeva pühitseda võeti vastu küll juba 1917. aastal, kuid Nõukogude võimu tõttu jäi idee toona vaid paberile paremaid aegu ootama. 

koolides ja kogukondades. Kohalike marilaste jaoks on need kohtumised kui palsam hingele – naaberkülast pärit külaliste abil satutakse tagasi oma lapsepõlve. Meenuvad armsad südamelähedased laulud ja tantsud, mida lauldi-tantsiti omaski kodus. See on suurepärane võimalus rääkida ja kuulda mari keelt, nautida ühiseid koosviibimisi. 

Tänapäeval räägitakse mari sangari päeval pigem kaasaegsetest sangaritest, neist, kes seisavad emakeele arendamise ja kultuuri säilitamise eest. Praegu tunduvad sangaritena ülemaailmses kontekstis pigem perekonnad, kus räägitakse lastega mari keeles. Selles mõttes on iga võimalus mari kultuurist, keeles ja keelest rääkimiseks ning mäletamiseks mingil määral toetus kaasaja sangarite toetamiseks ja nende päeva tähistamiseks.

Lyudmila Yamurzina

Tallinna Mari Seltsi esinaine

RAHVUSVAHELINE TANTSUPÄEV TULEKUL

Alates 1982. aastast tähistatakse 29. aprillil rahvusvahelist tantsupäeva. Selle traditsiooni on ellu kutsunud UNESCO Rahvusvaheline tantsunõukogu, et tähistatada prantsuse tantsija ja ballettmeistri Jean-Georges Noverre’i sünnipäeva. 

Tantsupäeva tähistamisega soovitakse kinnitada, et tantsukogemus on väärtus, millega alustamiseks ei ole kunagi hilja. Rahvusvaheline tantsupäev aitab tuua tantsukunsti igale inimesele lähemale ning anda võimaluse kõigile huvilistele tantsimisest või tantsu- sündmusest osa saada.

Tänavusel rahvusvahelisel tantsupäeval tulevad tantsimisele lausa kaks tantsu:

• Viljandimaalt Karksist pärit Tokitants ja
• Saaremaalt Mustjalast pärit Ristpulkade tants.

Oodatud on ka soveldused, lase fantaasia vabaks! Täpsemad juhistega tutvu ERRSi kodulehel.

Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

errs@errs.ee
6015 641

REGILAULU PODCASTIDE ESITLUSKONTSERT 

6. märtsil Viljandis Pärimusmuusika Aidas toimuma pidanud avalik regilaulu taskuhäälingu esitluskontsert kujunes olude sunnil video- ja heliülekandega ettekandeks. Laule ja nende tõlgendusi oli võimalik kuulata Pärimusmuusika Aida Facebooki lehelt ning Klassikaraadiost. Paari tunni sisse oli koondatud valik podcasti kahe hooaja regilauludest, mille tausta avasid Lauri Õunapuu ja Indrek Koff. Eeslauljateks olid Mari Kalkun, Ando Kiviberg, Kärt Johanson, Meelika Hainsoo, Margus Põldsepp, Mari Lepik ja Celia Roose. 

Kontserdikavas olid esindatud erinevad meeleolud, alates sõjast kuni unenäolise maagilise kalajõeni. Katkenud laulutraditsiooni taastamine arhiivkogude põhjal loob võimaluse tavandiväliseks soorollide interpreteerimiseks – nii arhiivisalvestistel kui ka tänapäeval võivad naised laulda meestelaule, näiteks sõttamineku lugu. Ehk oleme liialt kinni stereotüüpides, mis iseloomustavad mehelikku või naiselikku laulu. Arutelu käigus tõstatus ka laulude õppimise aspekt – laulule lisab väärtust saamisloo teadvustamine, eriti pärimuslikul viisil õpitule. 

Regilaulude esitamine kaasajal, kuid veelgi enam nende mõtestamine, aitab lähemale juurte tunnetamisele. Laulmise protsess elustab laulu tõeliselt ja aitab tajuda paremini selle sisu. Kuna regilaulud on ammu loodud, siis on tänapäeval palju tõlgendamis-võimalusi. Paljude müütiliste lugude puhul puudub meil eel- ja järellugu, on vaid fragment. Väga väärtuslikud on aga lauludega haakuvad endiseaegse kultuurikonteksti selgitused. Jääb vaid loota, et jagub üritusi, kus ühiselt regilaule laulda ning et iga eestlane leiaks teda kõnetava laulu, mida kogunemistel eest võtta. 

Marit Külv 

MITMEKESISED MAASORDID ON MINEVIKU KULTUURISAADIKUD 

Suur osa inimesi ostab oma igapäevase toidu poest või turult. Osad aiapidajad aga kasvatavad endiselt oma toidu peamiselt ise. Nende aedades leidub sageli taimesorte, mis olid meelepärased juba nende vanematele ja vanavanematele. Neid taimi on aastakümneid või isegi aastasadu kasvatatud ja igal sügisel korjatud seemnete abil alal hoitud. Seemneid võeti ikka kõige suurematelt, maitsvamatelt või kõige ilusamat värvi viljadelt. Selliseid kohalikke pikaajalise kasvatamise ja pideva valiku teel saadud sorte nimetatakse rahvaselektsiooni- ehk maasortideks. Maasordid on hästi kohanenud siinse kliima ja mullastikuga ning annavad meie heitlikes ilmastikuoludes kindlat saaki.  

Maasorte eristab maitse, värvus ja mitmekesisus 

Möödunud sajandi keskpaigas hoo sisse saanud põllumajanduslik suurtootmine tõi kaasa märkimisväärsed muutused põllu- ja aiakultuuride sortimendis. Kasvatama hakati sorte, mille saak on suur, valmib üheaegselt, sobib masinkoristuseks ja on transpordikindel. Saagi maitse jäi seejuures sageli tagaplaanile. Koduaias oma tarbeks aiasaaduste kasvataja eelistab taimede juures aga hoopis teisi omadusi. Ta tahab tunda enda-kasvatatud küpsete viljade hõrku maitset, tarvitab neid kohe pärast korjamist ning soovib taimedelt saaki noppida võimalikult kaua aega. Seetõttu on pika kasvatusajalooga rahvaselektsioonisordid maitselt, värvilt, kasvukujult ja suuruselt hoopis mitmekesisemad kui nn tootmissordid. 

Praegu kasvatatakse üle maailma tootmisaedades väheseid ja samu sorte ning paljud varemkasvatatud on jäädavalt kadunud. Erinevalt tänapäevasest hübriidsordist, mille isendid on geneetiliselt ja väljanägemiselt väga sarnased, on rahvaselektsioonisordi geneetiline varieeruvus suur. Geneetiliselt ühetaolised taimed on vastuvõtlikud haigustele ja kahjuritele ning neid mõjutavad kergesti ebasoodsad ilmastikutingimused. Maasordid on aga hea kohanemisvõimega ja vastupidavad ning seeläbi hoolitsevad nad meie rikkaliku toidulaua eest ka tulevikus. 

Põlvest põlve edasi antud teadmised ja oskused 

ülejäänud Eestist kasvatatakse Peipsi ääres sibulat tänini kõrgetes käsitsi ehitatud peenardes ning sibula kasvatamise, koristamise, säilitamise, müümise ja kasutamisega seonduv on vanausuliste kultuuri lahutamatu osa.  

Armastatud kartulisort ‘Viiulid’  

Maasorte leidub nii põllu- kui aiakultuuride hulgas. Vanimate teadaolevate maasortide juured ulatuvad 19. sajandi II poolde. Näiteks eriti Lõuna-Eestis armastatud kartulisorti ´Väike verev´ kasvatati siinmail juba 1860. aastatel. Selle päritolu on teadmata ja eri paigus on sel olnud erinevaid nimesid nagu ´Väike sinine´, ´Väike punane´ või ka ´Viiulid´. Väikeseid sügavate silmadega mugulaid hinnatakse just nende hea maitse poolest ja see on aidanud sordil siiamaani vastu pidada.  

Kust maasorte leida? 

Osad rahvaselektsioonisordid on oma väärt omaduste tõttu kantud säilitussortidena sordilehele ja nende seemneid on võimalik ametlikult turustada. Sellised on näiteks kartulisordid ´Väike verev´, ´Endla´ ja ´Jõgeva kollane´, põlduba ´Helbi´, aedhernes ´Vanaema hernes´, tomat ´Hiiumaa roheline´. Neid sorte võib müügil leida aiandus-kauplustes ja istikuärides. Üksjagu maasortide seemneid on hoiul Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipangas Jõgeval. Ja muidugi kasvab neid paljudes koduaedades.  

Anneli Banner

MTÜ Maadjas

KUU KOGU: EESTI REGILAULUDE ANDMEBAAS

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi regilaulude andmebaas (ERAB) sisaldab praegu 102 184 teksti – see on ligikaudu kaks kolmandikku kõigist Eestis kogutud regilauludest. Andmebaasis on laule üle Eesti, Saaremaast Setumaani. Igaüks saab lugeda oma kodumaakonnast või kihelkonnast kogutud laule ja uurida, kuidas inimesed kunagi on oma maailma näinud, mida nad on oma kogemustest ja kujutlustest laulukeeles jutustanud. Kindlasti leiab esitajate seast ka oma suguvõsa või naabrite nimesid. 

Kas teadsid? 

• Laulude lisamist ERABi alustati vanematest rahvaluulekogudest, vanim tekst on Wiedemanni kogust, 1644 kogutud Piksepalve Erastverest. Nüüdseks on järg jõudnud 1930. aastatel kogutud lauludeni. Tasapisi lisandub uusi tekste ja ka laulude andmeid kontrollitakse ja täiendatakse pidevalt. 
• Ehkki andmebaas on mõeldud regivärsivormis lauludele, on seal ka mõni tuhat uuemat laulu: lõppriimilisi rahvalaule ning siirdevormilisi laule ehk regilaulu ja lõppriimilise laulu vahepealseid laule. Laulude juurest leiab ka lauludega seotud kalendritavade, pulmakombestiku või muude laulmisolukordade kirjeldusi. 
• ERABist leiab ainult laulude tekstid. Regilaulud olid aga ju eelkõige laulud, mitte luuletused. Suur osa lauludest on vanemates üleskirjutustes jäädvustatud ilma viisideta, aga hiljem on igast piirkonnast siiski ka viise kirja pandud või salvestatud. Kirjandusmuuseumis on valmimas regiviiside andmebaas, mille abil edaspidi saab tekstile hõlpsasti sobiva viisi leida.  

Regilaulude andmebaasi arendamisel on peetud silmas võimalikult laia kasutajaskonda. Aga nagu ikka on raske leida tasakaalu laulu-uurijatele vajaliku andmerohkuse ning tavalise lauluhuvilisele sobiliku selguse ja tarvituslihtsuse vahel. Praegu saab kasutata kaht otsinguvormi, lihtotsingut ja täpsemat otsingut. 

Kuidas otsimine käib?

Kuna varsti on algamas kiikumise aeg, võib näiteks otsida andmebaasist kiigelaule. Kui alamliigi lahtrisse valida „Kiigelaulud”, saab tulemuseks 965 laulu.  

• Valiku kitsendamiseks võib valida meeldiva kihelkonna, näiteks Kodavere. Tulemus on 7 laulu.  
• Neist esimese on 1905. aastal kogunud Eesti Üliõpilaste Seltsi stipendiaadid, Peterburi konservatooriumi viiuliõpilane August Liiv ja Peterburi Annakooli õpetaja Johannes Raja. Laulu esitas tuntud laulik, 66-aastane Mari Poks Kavastu vallast Truiult.  
• Laulu saab vaadata kahes versioonis: Raja üles kirjutatud algses versioonis ja toimetatud versioonis. Laulu juurest leiab ka viite meloodiale, mille Liiv üles märkis. Praegu leiab viisikirjapanekuid ja salvestusi Kirjandusmuuseumi üldandmebaasist  KIVIKE, otsimisel saab abi Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajatelt.

Regilauludega tutvuma on oodatud kõik huvilised, andmebaasi kasutamine on tasuta. Laulude avaldamisel peab aga viitama Eesti Kirjandusmuuseumile. Samuti ei tasu unustada ka laulikute ega laulude üleskirjutajate nimesid, tänu nende heale mälule ning hoolsale tööle on meil selline rikkalik lauluvaramu olemas! 

Regilaulude andmebaasiga saab tutvuda SIIN!

Liina Saarlo 

Eesti Rahvaluule Arhiiv

TALLETAME RANNAROOTSLASTE PÄRIMUST

Haapsalus, maalilise tagalahe kaldal, on väike puumaja, kus on oma kodu leidnud Rannarootsi muuseum – Aiboland. Seal talletatakse selle Eesti rannikul ja saartel elanud rahvakillu värvikat ajalugu.  

Mis sealt leida võib? 

• Tihti täidab muuseumiõue mõnus suitsukalahõng. Üritustelt leiab alati rannarootslaste hõrgutised, kas suitsutatud kala või sütel grillitud kilu, klimbi- või kalasupi. Ja nagu rannarootslaste kombeks, on nendegi menüüs alati ka pannkoogid.  
• Rannarootsi muuseumi paadisilla ääres näeb rannarootslaste traditsioonilisi puupaate. Kuuldavasti unistavat muuseum ka ima puupaadi ehitamise töötoast! 
• Neljapäeviti askeldavad oma käsitöötoas neljapäevamemmed.  
• Kohapeal saab osa pärimusmuusikakontsertidest ja teha lähemat tutvust hiiu kandlega. 

Kas teadsid? Rannarootsi muuseumil on filiaal ka Ruhnu saarel – sealne Korsi talu on kogu maailmas viimane pea tervikuna säilinud ruhnurootslaste talukompleks, küürkatusega pikkmajaga.   

Häid lihavõttepühi ja rõõmsa kohtumiseni Rannarootsi muuseumis!

Lydia Kalda

UUS SAATESARI "MEIE HÕIMLASED"

Alates aprillist saab ETV2 vahendusel jälgida uut viieosalist saatesarja „Meie hõimlased“, mis tutvustab Eestis elavaid soome-ugri rahvaid. Miliseid teid pidi marid, udmurdid, mordvalased ja teised Eestisse jõudsid? Kuidas nad siin elades oma vanu traditsioone hoiavad ja mismoodi kogukond omavahel suhtleb?

Esimene saade on eetris 2. aprillil kl 21.30.

MUHU OABITS

Esimene sats oabitsatest läks kaubaks nagu soojad saiad, kuid peagi on oodata lisa. Muhu oabitsat saab tellida SIIT!

UUED HELIPLAADID

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 4. mail 2021.
Ettepanekud edastada aadressil info@folkloorinoukogu.ee.