KUULA: Kümme päeva rahvaviiside koguja elust 1910.aastal * Muistsed kombed ja uskumused seoses lapsesaamisega

KALENDRISSE KIRJA: Baltica eelpeod * Ööst öhe - Võru pärimustantsu festival * Kihnu  kudumisfestivalil lastakse varrastel välkuda

Baltica pärimuspeol tagab hingerahu pärimuspolitsei

Pärimuspeo Baltica korraldustoimkond on aastaid pead murdnud, mida hakata peale arvukate kaebekirjadega, mille saatjaiks on südamepõhajani solvunud kaaskondlased, keda häirib lokkav lohakus, hoolimatus või teadmatus pärimuse edasikandmisel. Sestap on tänavu kogu festivali ajal liikvel pärimuspolitsei ehk PÄPO, et korrarikkujaid õigeaegselt tabada ja korrale kutsuda. PÄPO vormirõivastuseks on erinevate Eesti piirkondade laitmatud rahvarõivakomplektid, et mõjuvad elava etteheitena neile, kel selles vallas veel pikk maa minna. Kiireks ja operatiivseks liikumiseks  kasutab PÄPO monorattaid.  

Pärimuspolitseinikud kontrollivad olukorda jooksvalt, samuti on kõikjale riputatud plakatid hädaabinumbriga, et tähelepanelik kodanik rikkumist märgates koheselt reageerida saaks. 

Oma eksimusest peab ise aru saama 

Et festivalile on rahvast oodata palju, ei lasku ringisõitvad korravalvurid pikematesse vestlustesse, vaid annavad  puudustest sõidu pealt kiirelt, kuid meeldejäävalt märku – näiteks lüües võsast võetud kaikaga sõbraliku võmmu kuklasse, pottmütsile või põlveõndlasse, mispeale tabatu peab ise aru saama, mis on valesti ja oma rõivaid või käitumist kärmesti kohendama. Kergemate eksimuste korral nähvatakse kasevitstega mõned korrad vastu sääri. “Mõjusaim vahend tulevaste vigade ennetamisel on see, kui inimene saab ise oma eksimustest aru,” selgitab Baltica peakorraldaja Monika Tomingas. “Valutav kukal aitab ka järgmisel päeval kärmelt meenutada, et murumüts ei käi mitte kuklasse, vaid korralikult pähe. Äralõigatud juuksesalgud tuletavad aga meelde, et naisterahva juuksed ei pea tanu alt lohakalt välja tolknema ning kibedad vitsajäljed säärtel ei lase unustada, kui kõrgele peavad ulatuma sukad.” 

Mille kohta kõige rohkem kaebusi tuleb? 

“Suurimaks murekohaks on valesti hooldatud rahvarõivad,” annab mõista PÄPOna tööd alustav Ave Matsin. “Näiteks on sageli märgata, et linaseid särke on pestud lõhnava pesupulbiga ja, nagu sellest eksimusest veel vähe oleks, ka elektrilise triikrauaga sirgeks triigitud! “Tule taevas appi!” tahaks siinkohal hõigata. Pärimuspeol kantavad linased särgid olgu pestud pesukünas pesukurika ja kas searasvast keedetud seebi või tuhaleelisega. Pesemisele peab kindlasti järgnema kuivatamine värskes õhus ja sirgendamine vaalikurika ning -kaika abil. Kui tegevus toimub õhtul, siis otse loomulikult küünla- või peerutule valgel.” Kas rõivaid on õigel viisil hooldatud, on ju kaugele näha! 

Loe edasi >>>

Pärimuse podcast Folksti:

Tanel Ots "Talurahvas ja kirik"

Pärimuse podcast Folksti saatekülaliseks on Tanel Ots, kelle igapäevane töö möödub Saku vallavalitsuses. Lisaks on ta EELK õpetajana tegutsenud ligi 30 aastat. Kodanikuühiskonna liidrina on Tanel Ots olnud Tõdva Animäe hiiekoha päästmise vedajaks ning Nabala-Tuhala kaitseala loomise eeskõnelejana. Need aastaid kestnud võitlused on pannud teda sõnastama hoidmist vajava pärimuse sügavust ja otsima selle elujõulisust.

• Kas ja millal jõudis kirik talurahva südamesse?
• Mil viisil oli talurahva eluring kirikuga seotud?
• Kas rahvausk ja ristiusk on üksteisele pigem vastanduvad või kõrvutiseisvad?

Pärimuspidu Baltica kutsub õue õppima!

Reedel, 2. juunil lööb pärimuspidu Baltica Tallinna Tornide väljakul oma väravad juba varakult valla, et pakkuda käsitöö õpitubasid eelregistreeritud koolilastele ja -noortele. Kus oleks veel mõnusam õppida, kui mitte õues! 

KÄSITÖÖ ÕPITOAD (kell 11-12 ja 13-14)

• Liivakaartide meisterdamine, mille inspiratsiooniks on Eesti rahvuslikud mustrid või motiivid loodusest. Juhendaja Tiiu Jalakas.
• Paelte punumine - jupikest paela läheb elus ikka vaja - säärepaelad, sukapaelad, vööpaelad, juuksepaelad, põllepaelad, luisukotipaelad, seelikupaelad, püksipaelad… Paeltemaailma sukeldudes leiad eest lõputult avastamisrõõmu. Juhendaja Lembe Maria Sihvre.
• Karjalapse mänguloomade valmistamine – veidike puuoksi või juurikaid, käbisid või tõrusid, sulgi või sammalt ja valmis need ongi. Juhendaja Peeter Sihvre.
• Valmistame rätinuku - mängukaaslase, keda lapsed on armastanud ajast aega ja põlvest põlve. Juhendajad Katarina Naarits ja Aet Reha.
• Linatööde õpitoas saab valmis keerutada linalõnga, mida tikkida mustriks või põimida kangaks. Juhendaja Margit Pensa.
• Pulmaristi või õnneristi punumine on vajalik kaitse ja õnne hoidmise eesmärgil üsna erinevateks puhkudeks, kindlasti aga pulmadeks. Juhendaja Liis Burk.
• Kuidas helistada sõbrale ilma telefonita? Eks ikka endavalmistatud tuulevurri abil, milleks kulub vaid jupp nööri ja tükike puitu. Juhendaja Roland Burk.
• Nõelvilditud prossid võiksid kaunistada igat uhket rinda. Juhendaja ukrainlanna Inna Kryachkova.
• Rookrooni meisterdamine on hea viis rahulikuks mõttetööks ja näpuosavuse arendamiseks ning geomeetriliste kujundite tundmaõppimiseks. Lisaks toob rookroon majja armastust ja õnne. Juhendaja Kaire Maali Lõhmus.

PÄRIMUSTANTSU ÕPITUBA (kell 12-13)

Tantsuõpituba on kõigile jõukohane! Varasemaid oskusi omamata saame kõik tantsud selgeks kohapeal. Töötuba viivad läbi tantsuansambli Leesikad tantsijad, pillimehed ja nende kunstiline juht Kristiina Siig.

Kui käsitöö õpitubadesse mahub korraga üks klassitäis õppijaid (10-25 last), siis tantsu õpituppa osalejate arvu piiranguid pole - mida rohkem, seda uhkem!

Kuupäev: 2. juunil

Kellaaeg: käsitöö õpitoad kell 11-12 ja 13-14, pärimustantsu õpituba kell 12-13

Kestus: kuni 60 minutit

Osalustasu: 2 eurot/inimene

Registreerumine

Õpitubadest osavõtmiseks on vajalik etteregistreerumine: baltica@folkloorinõukogu.ee

Pärimuspidu Baltica otsib vabatahtlikke

31. maist 4. juunini toimuv rahvusvaheline pärimuspidu Baltica ootab heatujulisi ja teotahtelisi vabatahtlikke, kes soovivad oma õla alla panna, et pärimus elaks ning tõmbaks kaasa! 

 
Abiks saab olla rahvusvaheliste folkloorirühmade saatjatena, infotöötajatena, platsihooldajatena, pandipakendi ringluse eest vastutajatena, sotsiaalmeedia reporteritena, helitehniku abidena, lavajuhtidena, küsitlejatena. 
 
Kõikidele vabatahtlikele on kindlustatud täis kõht ning festivalist osasaamine, vajadusel ka katusealune. Anna endast teada hiljemalt 25. aprilliks! 

KAVA 

• 31. mai: välisrühmade saabumine 
• 1. juuni: välisrühmade külastused Räpinasse (Põlvamaa) ning Albusse (Järvamaa)
•  2. juuni-4. juuni: pärimuspidu Tallinnas Tornide väljakul 
• 5. juuni: välisrühmade lahkumine  

Loe pärimuspeo kohta täpsemalt: baltica.ee  

Sabatants üllatab põnevate leidudega ja hoiab kahe jalaga maa peal 

Kuigi maailm me ümber kipub hulluks minema, siis traditsiooniline tants lubab olla kahe jalaga kindlalt maas, leida rõõmu aja kullaprooviga väärtustest ja samas hingel tantsulustis lennata! 

Kümne aastaga on traditsioonilise tantsu festival Sabatants teinud tiiru peale Eesti erinevate paikade tantsutraditsioonidele Setomaalt saarteni. Nüüd, 11. kevadel, naudime üheskoos bretooni tantsu- ja laulutraditsioone, mis otsekui looduna piduliste ühendamiseks ja ühteliitmiseks, on saanud paljude lemmikuks. Fanø saarerahvas Taanist toob ühes imeilusate tantsuviisidega meieni sønderhoningu jt oma kandi tantsud. Loomulikult on ka Eesti ja lähinaabrite parimad tantsuõpetajad ja -muusikud kolmel päeval meie päralt, et jagada tantsurõõmuni viivaid teadmisi ja panna meid eheda rahvamuusika saatel tantsima.

Loe edasi >>

Eesti Folkloorinõukogu asub arendama kuraatorite võrgustikku

Pärimuskultuur on põlvest põlve pärandatud väärtuste kogum, mille eelduseks on katkematus. Selleks, et tagada pärimuse elujõulisus, on vaja leida, mõjutada ja liita kokku neid inimesi ja kogukondi, kellest sõltub paikkondlike traditsioonide jätkusuutlikkus ning soov ühiselt valdkonna huvide eest seista.  

Just sel eesmärgil on Eesti Folkloorinõukogu lükanud käima projekti, millega soovime luua tervikliku ja toimiva üle-eestilise folkloorikuraatorite võrgustiku, kus iga maakonna esindajal on olemas adekvaatne ülevaade enda piirkonnas toimuvast ning ta on saanud tarviliku ettevalmistuse, et folklooriliikumist suunata, edendada ning elavdada. Koolitatud ja motiveeritud kuraatorite teadliku ja süsteemse tegevuse tulemusel saab tekkida kohalik hästitoimiv võrgustik ning folklooriliikumine kogu Eestis olla terviklik, elujõuline ja väärtustatud. Selle juures on oluline koostöövõrgustike arendamine, üksteiselt õppimine ja kogemuste vahetamine ning oma tegevuse mõju hindamine.  

Hea meel on, et folkloorikuraatorite võrgustiku arendamise projekt pälvis täisrahastuse Aktiivsete Kodanike Fondi viimasest, seitsmendast taotlusvoorust, mille eesmärk oli vabakonna suurem võimekus ja jätkusuutlikkus (sh demokraatliku kultuuri ning kodanikuaktiivsuse edendamine, inimõiguste, sotsiaalse õigluse ja võrdse kohtlemise eest seismine ning keskkonna ja kliimamuutuste teemadega tegelemine).  

Projektiga on võimalik lähemalt tutvuda meie kodulehel, kus hakkame jooksvalt kajastama ka selle kulgu ja tulemusi. 

Vaata lähemalt >>    

Harjumaa pulmakombestik

XX sajandi alguseni

Meie pulmapärimus ei ole midagi kauget ega keelatud käega katsuda nagu esemeid muuseumis, vaid paljud endised kombed on tegelikult mõnevõrra muutununa edasi kandunud ka tänapäevasesse pulma, mida oleme harjunud kogema.  

Pulma kujunemine ja kulgemine on endiselt kogukonna ühislooming. Pruutpaaril on ikka abis lähemad pereliikmed, sõbrad. Täna kaasatakse tihti ka eriala eksperte korraldajate ja vastutajate ning teatud rollide esindajate näol – muusikud, mõne konkreetse rituaali läbiviija külast, laulikud, kokad jms –, aga sisuliselt tehti seda ka 100 aastat tagasi. Ikka riietutakse just selleks pulmaks loodud kaunitesse rõivastesse (just pruutpaar), viiakse kingiks eelistatult raha (20. sajandi keskpaigas ja teises pooles oli see komme pigem kadunud), tänane avavalss on endisaegne pruudi esitlemine esimese tantsuga. Eelkõige on aga pulmade puhul muutumatu asjaolu, et toimub kahe suguvõsa liitmine uueks ühiseks hõimuks ja noorpaarist saab uus pere. Samuti on säilinud pulma kulgemise selgroog, mis nüüd areneb veidi teises järjekorras, aga siiski valmistatakse pulm ette, kogunetakse, liidetakse ametlike kommete ja oma tavadega uus paar abieluinimesteks ning viiakse läbi erinevaid mänge, rituaale jms, et vastsel paaril oleks õnne nii kodu kui lastega oma pikas eelseisvas tulevikus. 

On ka mitmeid kombeid, mida meile täna tundub, et on kohatu kasutada. Näiteks ei kõlba pruudil enam oma tugeva tervise tõestamiseks kogu pulmaseltskonna ees peeretada või ei elata nii avalikult kaasa pruutpaari pulmaööle ja selle ettevalmistusele.  

Loe tervet artiklit >> 

Käesolev artikkel on valminud Eesti Folkloorinõukogu pulmauurijate töörühma üle-eestilise pulmakombestiku kaardistamise raames. Nii see kui iga järgmine samas seerias ilmuv ülevaade keskendub erinevale piirkonnale ja põhineb Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalides leiduvale. Sisult on iga artikkel kokkuvõte materjalidest, ent samas tulenevalt iga autori subjektiivsusest ja kogemusest erinev. 

Mai kuukirjast saab lugeda lähemalt Harjumaa pulmakommete konkreetsetest kasutusvõimalustest tänapäeval! 

Kandlesümpoosion Kaunases 

24.–25. märtsil toimus Kaunases suurepärase korraldusega 9. rahvusvaheline kandle-uurijate kokkusaamine – Baltic Psaltery Symposium. Selline nimetus pandi kuulu järgi juba esimesel kokkusaamisel 1990. aastal Tamperes. Eestit esindas tookord kandleuurija Igor Tõnurist, kes vedas ja kureeris eestlaste esindust ka järgmistel - Vilniuse (1994) ja Kaustise (1997) sümpoosionitel. Kandlega seotud teemad on alati väga laiad hõlmates ehitust, akustikat, mängustiile, pedagoogikat, interpretatsiooni, ajalugu jne. Kõige enam kirgi tekitavad kandle päritoluga seotud ettekanded, seda ka seekord. Alati on olnud ruumi ka kontsertidele, kus on esindatud nii traditsiooniline kandlemäng kui ka professionaalsed koolkonnad ja kõik mis jääb sinna vahele.  

Loe edasi >>

Eesti sanditamiskombestiku

teekond UNESCOsse

Märtsi alguses kogunes Tallinnas esimest korda sanditamiskombestiku koostöökogu, et arutleda,  mida tähendab mardi- ja kardisandiks käimine tänapäeval erinevatele kogukondadele, mis ohustab sanditamist ning kes ja kuidas seda traditsiooni kannavad.  

Nii jõuti kogukonna esmasel kaardistamisel tulemuseni, et santimistava puudutab tänapäeval paljusid osapooli. Tinglikult võib jagada traditsioonis osalejad nelja gruppi: santijad, vastuvõtjad, partnerid ning ka pidurid (nt lukustatud trepikojad ja lahtised koerad).   

Kokkusaamisel tõdeti, et sanditamise kombestiku elujõulisuse üheks aluseks on isiklik positiivne kogemus ja eeskuju. Samuti toodi välja, et kuigi tava on levinud üle Eesti, on selle täpsem sisu erinev, sõltudes kogukonnast ja sanditajatest. Kõiki sanditajaid ühendav joon on siiski see, et saadakse sõpruskonnaga kokku, maskeerutakse, lauldakse uste taga sissepalumise laulu nii, nagu keegi seda mäletab ja oskab. Edasine kava jätkub aga vastavalt oskustele, võimalustele ning fantaasiale.

Üheskoos arutleti ka santimistava olulisuse ning seda ohustavate tegurite üle.Tava on inimeste jaoks tähtis, kuna:  

• on, mida oodata – see annab argisele aastaringile mõtte; 
• vahetu inimestevaheline suhtlus on oluline; 
• see on Eesti asi, meie enda püha; 
• see aitab üle elada talvekaamost, mõjudes kui teraapia. 

Sanditamiskombestikku ohustab: 

• laiskus, mugavus, teadmiste puudus; 
• koolides õpetatav teoreetiline teadmine, aga mitte praktikast saadav kogemus; 
• vaimse sisu, sanditamise sügavama tähenduse unustamine ja kadumine pildilt. 

Koostöökogu on sanditamiskogukondade häälekandja, nõustaja ja suunaja. Eesti Folkloorinõukogu koostab sanditamisteemalist sissekannet Eesti Vaimse kultuuripärandi nimistusse ja rahvusvahelist sissekannet UNESCO kultuuripärandi esindusnimekirja.  

Eesti esitas Mulgi pudru valmistamise ja söömise Mulgimaal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja

Kes see Mulgi pudru headust veel paremini mõistaks kui ikka mulgid ise! Seepärast pole imestada, et just nende poolt tuli algatus esitada mulgi pudru valmistamine ning söömine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.

Eesti etnoloog ning vanema toidukultuuri uurija Aliise Moora kirjutab oma raamatus Eesti talurahva vanem toit: „XIX sajandi esimesel poolel segasid mulgid esimest korda kartulit ja tangu kokku ning XIX sajandi viimasel veerandil tegi seda ülejäänud Eesti.“ 

Kuigi kõige enam tuntakse seda toitu nimega mulgi puder, siis on pudrul mitmeid nimetusi, mida erinevates Mulgimaa piirkondades kasutatakse. Olenevalt piirkonnast tuntakse seda kui kärutädi puder, kartuli-tangupuder, taivere puder, segapuder, talumehepuder, poolvillane puder, Läti puder, kärumehe puder, pakspuder jne. Pudru valmistamise komponendid on hoolimata nimetustest kõikjal samad.  

21. märtsil allkirjastas kultuuriminister Piret Hartman taotluse, millega esitati Mulgi pudru valmistamine ja söömine Mulgimaal UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Otsus nimekirja kandmise kohta tehakse UNESCOs 2024. aasta lõpus. 

Seniks soovime mulkidele suuri mulgipudrumägesid ja piimajõgesid ning õpime ka ise samal määral seda putru austama ning armastama. 

Vaata Mulgi putru tutvustavat filmi >> 

Pärimusinkubaatoriga poole peal

Eesti Folkloorinõukogu pärimusinkubaatorisse on kokku tulnud kuus rühma ja seltskonda üle Eesti: Kultuuri- ja Haridusselts Üksmüts Albust, Vigala Folklooriselts Kiitsharakad, Väägvere külakapell, Sangaste regilaulu ansambel Koidu Tähed, lisaks esindavad ingerisoomlasi Rötyskä ja sõbrad ning romasid Euroopa Romade Foorum Eestis. Kõiki neid toetavad tunnustatud eksperdid, et aidata süveneda oma kultuuri ja paikkonna eripärasse, õpetada seda tutvustama ja teistelegi edasi andma. See annab rühmadele võimaluse tuua värskust oma esinemistesse ja pakkuda mitmekülgseid ning terviklikke folkloorikavasid. Pärimusinkubaatori loomise üheks põhjuseks võib pidada turismisektori uuringut, millest selgus, et pärimuse osakaal turismisektoris on vähene, sest pole kollektiive, kes oma kodukandi pärimust veenvalt, lühidalt ning terviklikult esitada saaksid, oskaksid või julgeksid.  

Pärimusinkubaatori senised eriteemalised kohtumised on toonud rühmade ette ekspertidena Raul Rebase, Sille Kapper-Tiisleri ja Inga Paenurme, kes aidanud mõtestada paremini oma paiga tantsu- ja toidupärimust ning andnud näpunäiteid, kuidas oma lugusid kaasakiskuvalt jutustada. Üles on kerkinud mitmeid mõtteid ja tundmusi, mis sundinud muuhulgas vastama: 

• kelleks meid peetakse ja miks meid teatakse? 
• kes me tahame olla ja mille järgi teatud? 

“Osalejates on süvenenud arusaam, et kui me endast ei räägi ja end ei näita, siis ei märgata ka meie kadumist. Kuigi tegeleme pärimusega, on oluline, et meie teod ja nägu oleksid tuttavad ja huviäratavad ka kaasaegse meedia kaudu,” toob näite Aune Suve-Kütt, kes inkubaatoris osalemas Üksmütsi ridades. Sama meelt on ka Merje Malkki Rötyskäst: “Juhendajad on andnud toetust, innustust, et leida oma lugu. Aidanud seda leida oma küsimustega, koduste ülesannetega ja koolitusel kohapeal selleks aja andmisega. Oma lugu – see võib olla ju jutustus nii sõnas, pildis, laulus kui tantsus. See on olnud põnev taasavastamine ja süvenemine.” 

Sama oluline ekspertide öelduga on ka rühmade omavaheline teadmiste ja kogemuste vahetus. Eriti elavalt avaldus see toiduõpitoas, kus selgus, et kuigi Eesti on pisike, mahub siia palju erisusi, aga samas ka rohkelt samastumist pakkuvat. Nii võis leida puuviljasuppi või kompotti mitmelt poolt, käkke jahust ja vorste kartulist. Kõige selle mälusopis tuttavliku kõrval aga tõusis esile ka põnev rändaja toit romade kultuurist või kartulimöll Väägvere moodi.

Teadagi, toitudest lugedes tahaks keelt limpsata! Et seda tunnet aga veelgi võimendada, tuleb nüüd rühmadel leida ka seda eripärast, mida oma kandist toidu kõrvale joogipooliseks pakkuda. 

Nii et väljakutseid ja nuputamist pärimusinkubaatorisse jagub. Niisamuti kui tõdemust, et pärimuses on kõik omavahel seotud: pillimäng, tants ja laul, jutt ja toit. 

Suur neljapäev

Vanal aeal ikka ema tahtis, et tütred ruttu mehele saavad. Suure neljaba õhtu seda karvakaku tegemist. Inimese pealt võetakse üheksa karva igast kohast, kus karvad on, ja nee sõtkutakse ühe väikese saiataina sisse ja siis see kakk pandakse täusse (täusse panema – tagavaraks panema). Nüüd kui see ahjupanemine on, pannakse see kakk leivalabida peale ja vanamoor keerab persse vastu ahju ja ise kaksiti labida peal ja laseb kaku ahju, ise ütleb: „Ahju, ahju, karvakaraski, läbi reite, rõõmurõsk!“

Siis see kakk anti poisile, keda tahetakse. Ei siis põle karta, et pääseb. Noh, ema annab sene kaku tütre peosse ja ütleb: „Vat, see on nüüd see, senega passi peale, et sa omale poisi saad.“ Tütar võtab selle kaku ja lähvad pühade aeal kusagile tantsima. Seal ta annab kaku sene poisile, kes taale meeldib, et säh, ma annan ka mede pühadesaia. Nii kui poiss sene saia ära sööb, on vahekord sõber ja lähvad paari. (Reigi) 

Jüripäev

Kümme päeva rahvaviiside koguja elust 1910. aastal

„See oli aus vanake, tervis oli tal veel tubli, nägugi kaunis priske, mõistus selge, silmavaade terve, jutustamine ladus ja korralik. Mälestus oli sellel vanaeidel ka imekspanemise väärt. Mu seltsimees kirjutas nii kaua, kuni käsi enam ei liikunud korralikult, siis hakkasin mina tema asemel sõnu kirjutama, sest uusi viisisid enam ei tulnud. Varsti hakkas seltsimees jälle ise ametisse. Nii meie kirjutasime tema järel [nii] ruttu kui võimalik tundi 3–4, kuid laulud tal ikka otsa ei lõppenud.“  

Just nii kõlab katkend Jüri Välbe (1882–1941) Ambla kihelkonna rahvaluulekogumise retke päevikust, mis ilmus äsja 10-osalise audioraamatuna. Audiopäevik annab suurepärase ettekujutuse rahvaviiside koguja elust 1910. aastal. Jüri Välbe meeleoluka ja detailirohke päeviku luges ette, salvestas ja avaldas audioraamatuna Urmo Kütismaa. Päevik pajatab sellest, kuidas pärimusekogujad 20. sajandi algul mööda Eestimaad käisid, vanade rahvalaulude ja pillilugude teadjaid otsisid, laulusõnu ja viise kirja panid, aga ka seikluslikesse olukordadesse sattusid ning reisiraskustega maadlesid.  

Urmo Kütismaa: „Elan ise Järvamaal, Mägise külas, Ambla kihelkonnas. Aastaid tagasi Kivikese andmebaasis kolades leidsin Jüri Välbe päeviku. See päevik on minu jaoks suur asi. Vean Järvamaal eest Arhailiste Meeste punti, kes laulavad Järvamaa regi- ja muid rahvalaule. Välbe päevik toob meieni tükikese nende laulude laulmise ja üleskirjutamise ajast siin Ambla kandis, annab ettekujutuse inimestest ja nende eluolust, maalib värvikaid pilte toonastest laulikutest. Võtsin nõuks teha just audioraamat, sest kuulata saab seda kõikjal ja just siis, kui sobib. Tööd sain teha oma väikses koduses helistuudios, kus failid salvestasin ja valmis nokitsesin. Õla panid alla Järva vald, Tooru Selts MTÜ ja Aire Pitk, kes projekti kirjutas.“ 

Audioraamat on kättesaadav Järvamaa regilauluansambli „Arhailiste Mehed“ Youtube’i lehel. Päeviku käsikiri asub Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogus Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis.  

 Kuula  audioraamatut >> 

Muistsed kombed ja uskumused seoses lapsesaamisega

„Kui sooviti, et sünniks tüdruk, ümbritseti rasedat naistetöödega seotud asjadega. Kui sooviti poissi, siis tassiti tuppa ader või äke,“ räägib Pere ja Kodu podcastis Eesti Kirjandusmuuseumi eesti folkloristika vanemteadur Reet Hiiemäe. 

„Võeti vana köis ja pandi vee sisse punduma, neljapäeval viheldi last selle köiega. Siis tehti köiest ring ja laps tõmmati kolm korda sellest läbi,“ kirjeldab Hiiemäe seda, kuidas saadi lahti Itketajast, kes uskumuse järgi pani lapsi öösiti nutma. 

Kuula põnevatest rituaalidest ja uskumustest podcasti >> 

Baltica eelpeod

Aprill tõmbab joone alla pärimuspeo Baltica eelpidudele. Viimasele neljale eelpeole on endistviisi oodatud iga maakonna kohaliku pärimusega tegelejad (pillimehed, lauljad, tantsijad, jutuvestjad), et paikkondlikku pärimust tutvustava kavaga üles astuda ning pealtvaatajaid kaasa tõmmata. Igale sündmusele on loomulikult oodatud ka tavapublik. 

EELPEOD TOIMUVAD: 

• 1. aprill kell 18 Viljandimaa eelpidu (Pilistvere Rahvamaja)  
• 6. aprill kell 19 Järvamaa eelpidu (Albu Rahvamaja)  
• 15. aprill kell 12 Hiiu- ja Saaremaa eelpidu (Valjala Rahvamaja, Saaremaa)  
• 15. aprill kell 12 Pärnumaa teine eelpidu (Pärnu Nooruse Maja) 

Ööst öhe - Võru pärimustantsu festival

XXVIII Võru pärimustantsu festival rullub lahti oma endises headuses – programmis leidub pärimustantsu, laulu, muusikat, pillimängu, avatud on käsitöölaat ja toidutänav, toimuvad vestlused, jalutuskäigud, õpitoad, kontserdid.  

Seekordne pidu kestab aga vaid 24 tundi: alustatakse 8. juulil kell 4.17 koos esimeste koidukiirtega ja punkt pannakse 9. juuli päikesetõusul. Sellest tulenevalt kannab tänavune pärimuspidu pealkirja “Ööst öhe”. Festival ootab tantsijaid, tantsurühmi, pillimehi, kapelle ja folkloorirühmi peost osa saama ning end kirja panema. Registreerimise tähtaeg on 30.04.2023. 

Registreeru siin!

Kihnu kudumisfestivalil lastakse varrastel välkuda

Häid uudiseid nobenäppudele! 28.-30. aprillil toimub VI Kihnu Kudumisfestival, mille teemaks on Kihnu naiste sokid ehk puõlsukad. Kolme päeva jooksul lastakse varrastel välkuda Kihnu tuntud käsitöömeistrite juhendamisel. Tutvutakse kihnupäraste kudumis-tehnikate ja -stiilidega. 

Pane end kirja ja loe lähemalt >>

Leia rohkem üritusi meie KALENDRIST.