EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

SISUKORD

- Igor Tõnuristi meenutades. Elvi Nassar.

- Igor Tõnuristi mälestuseks. Folklooriansamber Žurba.

- Helbi leelokoori laulunaasekõsõ’, ilosõnnu hoitja’ imekese’. Õie Sarv.

- Soome-ugri õimurahvit köüdäp ütte Mulgimaa. Kerstin Rei.

-  August Pulsti õpistu uue hooaja kursused jõuavad üle Eesti. Annika Vihmann. 

- Kolmapäev on rahvalaulupäev. Lauri Õunapuu.

- Voldemar Varik – viimane torupillimees vabas maailmas. Lauri Õunapuu.

- Kuidas tähistada Eesti sünnipäeva? Kristi Pumbo.

- Aliise Moora (1900-1996) juubeliks. Anu Kannike. 

- Muud põnevat - lühiteated.

- Kalendrisse kirja!

IGORI TÕNURISTI MEENUTADES

Küünaleek on kustunud, Tuulemaa tänava vastasmaja kolm akent pimedaks jäänud. Hing nagu külmetaks. Istun ja meenutan kohtumisi-kõnelusi. Ei arvanud, et pean Sulle kirjutama järelhüüde,  armas naabrimees. Nii kurb on mõelda, et Sind enam ei ole. Ja enam ei tule, ükskõik kui pärani hoiaks me uksed ja südamed. Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabel igatseb taga oma kindla käega kellalööjat, kabeli laulunaised head regilauluõpetajat ja mõttekaaslast. Jõuab kätte küünlakuu ja kerkokell heliseb taas, seekord Igori mälestuseks - 11. veebruaril ta 74. sünniaastapäeval ja 17. veebruaril tema hinge lahkumisel taevasesse rahulasse. Ainult kass Frodo, kes muuseumis uue kodu leidnud, ei tea, et oma peremehega ei kohtu ta enam kunagi.

Igor kutsus mind naabrinaiseks, kuna meie kodud paiknesid vastastikku üle tänava. Tuulemaa tänavale tulin elama selle sajandi alguses, Igor oli elanud siinkandis sündimisest peale. „Olen selle kandi aborigeen“, seletas ta kord mulle. Tallinna 33. Keskkool asus tema kodutänaval lausa kõrvalmajas ja nii juhtus, et koos naabripoistest sõpradega asus temagi samasse kooli õppima. Koolimaja on uhke Stalini-aegne kivihoone, kus õppetöö käis tollal vene keeles. Edasises elus tuli keelte valdamine igati kasuks: Igor tõlkis aastaid mahukaid-keerulisi etnograafia- ja ajalooalaseid teadustekste, rahvapillide suurepärase tundjana käis ta neid ka vene koolilastele tutvustamas. Haiguse süvenedes tuli pillimängimisele ja õpetamisele lõpp. Mäletan, kuidas Igor kord kurvalt tunnistas, et enam ei saa kartulitki koorida, teinegi käsi on hakanud värisema. 

Lahkunust oleks palju head rääkida, kuid mina jään teda eelkõige meenutama kui Sõsarõ leelokoori üht asutajat ja esimest juhendajat. Igori nime kuulsin arvatavasti esimest korda oma sugulase Veera Virgo suust 15-aastase tüdrukuna. Veera oli 1950ndatel Setomaalt Tallinna tulnud, siin abiellunud ja pere loonud. Süda aga jäi maha kodukülla, kus elas ema. Pärast üht raadiosaadet, milles usutleti vana laulikut Akulina Pihlat, tärkas Veeral mõte - miks ei võiks Tallinnaski leelot laulda. Kutsus siis kokku kodukandi „tüdrukud“ Anne ja All`a ning asus otsima juhendajat. Juhtus nii, et Laine Mesikäpp soovitas minna Leegajuse juhendaja Igor Tõnuristi jutule. 

Foto: erakogu. Esimene leelopäev Värskas. 1977. Ees Igor Tõnurist Veera tütre Sveaga. Tema taga koori asutajad Veera Virgo (paremal) ja Anne Verevmägi. Veera taga tema ema Darja Terak, kelle kõrval  nooruke Õie Sarv. 

1973. aastal loodigi Leegajuse juures seto naiste laulurühm, mida Igor ise on hiljem nimetanud alg-Sõsarõks. Seto naised laulsid oma kodukandist kaasatoodud laule, Igori käe all õppisid lisaks ka  Leegajuse repertuaari. Koos käidi esinemas Moskvaski. Mäletan, et 1973. aastal maale külla tulnud Veera rääkis vaimustusega, kui tore koor see on ja kui tubli on Igor. Mina juurdlesin, et kes see Igor küll selline on? Minu isa imestusel polnud aga piire: kas siis tõesti keegi Tallinnas seto laulu kuulab, nad ei saa ju seal sõnadestki aru.

1976. aastal läks osa leelonaistest omaette, osa jäi aga edasi Leegajuse juurde. Uut koori, nimega Sõsarõ, hakkas juhendama Vaike Sarv. Hiljem liitusid Sõsarõ-kooriga teisedki seto lauljad. Praegu  võivad meile koori algusaegadest rääkida veel vaid Õie Sarv, Ilme Haavalo ja Leida Heliste. Ilme on meenutanud, et Igor mõjus väga autoriteetselt, tema sõnal oli kaalu ja kunagi ei kaotanud ta enesevalitsust ega väärikust. Tõesti, Igoril oli stiili nii käitumises, kõnes kui ka rõivastuses. Meeles on üks koori sünnipäevadest, kus lauluema Anne alustas tänulaulu sõnadega: Igorikõnõ, sa pujakõnõ / nahkapüksi sa poisikõnõ… Saalis oli elevus, isegi tõsisevõitu Ingrid Rüütel muheles. 

Südamest on kahju, et Igoril jääb nägemata paari aasta pärast kätte jõudev Sõsarõ-koori 50. sünnipäev,  aga koori jaoks jääb ta alati heaks esimeseks õpetajaks. Puhka rahus!

Elvi Nassar, leelokoor Sõsarõ koorijuht

Ilme Haavalo järelhüüe: 

Annami Sullõ õks ait`ümma, kundsõni tii kumardusõ.
Teno Sullõ sündü Talinah leeloparki, haari õks seto naase’ uma siibo ala.
Siih õks helises mi leelohelü, kumisõs mi laulukumu.
No õks kullõd meid pilvepiirilt, korgõh taivatähti man.
Sükäv kumardus, hüä velekene!

IGOR TÕNURISTI MÄLESTUSEKS

Sel ajal, kui õigeusklikud kristlased tähistasid jõulupühi, saime kurva teate - lõppes meie sõbra, õpetaja ja juhendaja, suurepärase inimese, eesti folkloristi, etnograafi ja muusiku Igor Tõnuristi maine tee.

Ukraina folklooriansambel Žurba tutvus Igoriga 1995. aastal, rahvusvahelisel folkloorifestivalil Baltica. Sellest ajast sidus meid suur loominguline ja inimlik sõprus. Ta aitas meid kahe rahvuse - eestlaste ja ukrainlaste - kultuuri, traditsioonide ja olustiku vastastikusel tutvustamisel ning mõistmisel.

Igor aitas meil õppida eesti laule ja tõlkis ukraina laule eesti keelde, et neid kuulajatele võimalikult lähedale tuua. Meie ansambel esitas neid kõikidel kontsertidel ja üritustel nii Eestis kui piiri taga. Tänu Igorile kõlas Eesti rahvalaul ka Ukraina kõige suuremal laval, rahvusvahelisel festivalil Kiievis 1999. aastal. Igor esitas torupillil eesti rahvaviisi ja meie laulsime tema järgi.

Igor Tõnurist oli soe ja ilus, alati abivalmis inimene. Me peame alati Igorit meeles ja oleme talle tänulikud armastuse eest pärimuskultuuri vastu, armastuse eest meie ansambli ja ukraina laulude vastu.

Ukraina folklooriansambel Žurba 

HELBI LEELOKOORI LAULUNAASEKÕSÕ’,

ILOSÕNNU HOITJA’ IMEKESE’ 

Setomaal Obinitsa küla lähedal elasid kolm laulusõbrakest: Maria Kala, Maria Kukka ja Anna Kuhi, kõik sündinud jaanuarikuus ja peaaegu üheealised (sünd 1924, 1928, 1932). Nad said kokku, et teiste naistega lobiseda, laulda ja ühiselt pidusid pidada. Nemad kolmekesi olid ka viimased Helbi leelokoori (1983) laulunaised. Küllap nad soovisid kokku jäädagi, sest kõik uinusid aastal 2011. Nüüdseks on kolm kanget laulunaist olnud juba kümme aastat üheskoos kusagil taevaste taga, sest koos on toredam ja lõbusam. Selliselt on parem mõelda, siis ei teki väga suurt kurbust. 

Kus iganes need kolmekesi kohal olid, võis julgelt hakata laulma ja pidu pidama, sest Maria Kala (Kala Manni) oli väga hea killõ laulja ja sõnoline, Maria Kukka (Kukka Manni) teadis vanu pulmalaule ja oli osav laulusõnade luuletaja, Anna Kuhi (Kuh´a Anne) oli hea häälega osav eestlaulja, kellega koos oli kerge laulda. 

Aitäh, et kokku saime! Mul oli õnn ning rõõm teiega koos Helbi kooris mõnda aega laulda. Teist on meile jäänud kuulamiseks laule ja vaatamiseks lõbusaid pilte. 

Olge tänatud, kulla laulunaised, ilosõnade hoidjad. 

Õie Sarv 

SOOME-UGRI ÕIMURAHVIT KÖÜDÄP ÜTTE MULGIMAA 

2021. aasta soome-ugri kultuuripealinna tiitlit kannab Abja-Paluoja – linn Mulgi vallas, Eesti-Läti piiri lähedal. Sel puhul korraldatakse mitmesuguseid üritusi, mis ühendavad soome-ugri rahvaid ning aitavad kaasa hõimurahvaste traditsioonide edasikandmisele ja pärandi püsimisele. Juhtteemaks on mulgi käsitöö, arhailine mulgi muster rahvarõivastel, tänapäeva tarbeesemetel ja avalikus ruumis. 

Mulgimaa ja soome-ugri kultuuriaasta saab avapaugu 13. veebruaril Abja-Paluojal. Kõlavad sõnavõtud ja meeleolukas hõimurahvaste muusika ning rahva ette astuvad mitmed tantsurühmad. Pärast kontserti toimub rongkäik, mille saatel viiakse tsirk Abja raamatupoe aknale. Kogu üritusele on võimalik kaasa elada ka otseülekande vahendusel, mille ligipääsu lisame ürituse eel meie Facebooki lehele.

Foto: Taavid Meedia

Aasta jooksul on oodata teisigi kaasahaaravaid sündmuseid. Toome välja vaid killukese igast kuust:

• 25. märts on Paistu koolis Mulgimaa laste folklooripäev. 
• Aprill on pühendatud mulgi ja soome-ugri käsitööle. Koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga toimuvad erinevates kihelkondades põnevad käsitöö õpitoad. 
• 29. mail leiab aset suur mulgi pidu. Mulgi peo tuli liigub mulkide ja hõimurahvaste esindajatega igasse kihelkonda ja tuli süüdatakse teekonna lõpus Mulgimaa kõrgeimas tipus – Härjassaare  mäel.  
• Juunis loodetakse osaleda soome-ugri rahvaste Maailmakongressil.  
• 28. augustil toimub Abja-Paluojal Mulgimaa ja soome-ugri rahvaste toidutänav ning käsitöölaat. 
• 27. novembril saab teoks Mulgi ja soome-ugri rahvaste konverents ning pidulik kontsert Abja kultuurimajas. 

2021. aasta kultuuripealinna sündmusteks ja infovahetamiseks on valminud Facebooki leht Finno-Ugric Capital of Culture 2021.

Kerstin Rei
Mulgi Vallavalitsus

AUGUST PULSTI ÕPISTU UUE HOOAJA KURSUSED JÕUAVAD ÜLE EESTI 

kursuste kavas jutuvestja Piret Pääri poolt läbiviidav kursus "Lugude jutustamine lasteaias ja koolitunnis", Janne Suitsu eestvedamisel "Pärimuslikud laulumängud lasteaias ja koolitunnis” ning Aime Reieri kursus "Väikekannel lasteaias ja koolitunnis". 

2021. aasta kavas on ka pilliehituse kursus - kevadel aitab pikkvilesid meisterdada rahvapäraste puhkpillide mängija ja valmistaja Juhan Suits. Uue suunana lisandub kursuste nimistusse pillimängu ergonoomika parendamiseks ja esinemishirmust vabanemiseks mõeldud kursus “Alexanderi tehnika muusikutele”. Seda juhendab värskelt rahvusvahelise STATi (The Society of Teachers of the Alexander Technique) diplomi omanik Hanna-Liis Lao.  

August Pulsti õpistu juhataja Janne Suitsu sõnul on kevadhooaeg tihe ja värviline, nii nagu see viimastel hooaegadel tavaks on saanud. „Meie fookus on pillimängu õpetamisel ja avame ka uusi algajate gruppe. Samuti jätkavad nüüdseks juba edasijõudnud ukulele, väikekandle, hiiu kandle ja karmoškaõppes,” räägib Suits ja lisab, et rõõmu teeb jätkukursuste toimumine üle Eesti, näiteks Tartus, Tallinnas ja Võrus. 

Annika Vihmann 

Eesti Pärimusmuusika Keskus 

KOLMAPÄEV ON RAHVALAULUPÄEV 

Iseäranis võiks kuulata saatelõiku "Päritud laul", kus senini on sõna antud väga laia silmaringiga rahvaluule-uurijaile: Janika Orasele, Aado Lintropile, Liina Saarlole, Celia Roosele ja paljudele teistele. Ka allakirjutanul endal on jätkuvalt võimalus saadete tegemisel kaasa lüüa.

 Kas teadsid, et:

• "Viire takka" kirjeldab tegelikult Krimmi sõja aegseid sündmusi Eestis - Riia lahte väisanud aurulaevade dessanti Kuressaarde 23. juulil 1855? 
• Kaera-Jaan on päriselt elanud meesterahvas? 
• laste plaksumäng "Emme-mari-tšu-floore" võib hoopis kõnelda Leoni kuningriigist ja lollist Aragoni Fernando II-st 15.-16. sajandil? 
• "Subota" tantsumeloodia on pärit Odessa juutidelt, tantsust "Subota na Moldavanke"? 

Või kas olete kuulnud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kõige vanemat salvestist? Sellest ja veel mitmekümnetest lauludest, nende algetest ning ühendusliinidest koos Kirjandusmuuseumi arhiivis peituvate hindamatute salvestistega saab kuulata ERRi lehel ka järele kahelt erinevalt võrgulingilt. Kuulata tasuks just nimelt mõlemaid, sest mõned väärtuslikud saatelõigud on kas ainult ühel või teisel arhiivilehel.

Küsige ja uurige, kuniks leidub vastajaid!

Peab muidugi ütlema, et saatelõigu formaat ei mahuta alati kõike kõigest - igast laulust ja meloodiast saaks kirjutada eraldi paksu monograafia ning rääkida enam kui üks lühike saatejupp mahutab. Seetõttu on palju infot peidetud ka ridade vahele, pühendunud kuulajal on võimalik leida aga rohkem kui esmapilgul näib (nii on näiteks Jaan Kross peidetud krossimünti, 1944. aasta Estonia viimane ballett "Kratt" peidetud vihjamisi tulekratti, tuntud kultuuritegelased ja nende sünnipäevad saate-eetri ajal ning seotus lauludega varjul tsitaatides jne). Ärge siis peljake küsida, kuniks leidub vastajaid!

Teinekord juhtub, et kuulajal tekib mõne saate osas küsimus, jääb mõni laul kummitama või on mõni laul või meloodia, millest tahaks rohkem teada. Siis ei tasu end tagasi hoida, vaid kirjutada aadressil huvitaja@err.ee. Teie mõtted või ka lihtsad tänusõnad mõne hea kuuldud osa kohta hoiavad saateid elus ning annavad innustust teha uusi ka edaspidi!

Huvitaja "Päritud Laul" ning rahvakultuuri saatelõigud on eetris igal kolmapäeval kell 10:00 Vikerraadios!

Lauri Õunapuu

VOLDEMAR VARIK – VIIMANE TORUPILLIMEES VABAS MAAILMAS

Eestimaa on siiani elanud teadmisega, et meie viimased vanad ja traditsioonilised eesti torupilli mängijad sängitati maamulda 1960ndatel aastatel: Jaan Piht Mustjalast, Peeter Sild Viljandimaalt, Aleksander Maaker Hiiumaalt. Eelmisel aastal möödus aga kõigest 100 aastat ühe unustatud torupillimängija ja -meistri sünnist, kellest eesti rahvapilliajalugu veel üsna vähe teab - Voldemar Varik, ka Kuidu-Volli, Pilli-Volli.

Pilli-Volli lugu

Voldemar Varik sündis Mustjalas 20. jaanuaril 1920 taluperemehe pojana. Et Vollist sai pillimees, polnud sugugi pelgalt juhus, sest pillimäng oli Saaremaal au sees ja pilli mängisid või külalaule mõistsid pea kõik sealsed poisid.

Ploomirasv ja nahatsement teevad pilli korda

Saatuse pärituul pillutas saarlast küll ühele, küll teisele poole piiri. 1944. aasta aprillis jõudis Voldemar koos kallima (ja tulevase kaasa) Maimuga Gotlandi kaudu Mandri-Rootsi. Et Voldemari vana pill, millega ta Rootsis mängis ning mille võttis ilmselt kaasa kodunt Saaremaalt (kuna akordion oleks olnud paadis vast liiga suur koorem), ei olnud tõenäoliselt täiuslik, või polnud pilli kott terve, valmistas Pilli-Volli endale 1948. aasta rahvapeoks uue torupilli. Variku sõnade järgi olla ta torupilli valmistanud vene saarest, rootsi vasikanahast ja varustanud šoti keelega.

Foto: Dagens Nyheter 27.06.1948

Volli ise kõneles oma torupillimeisterdamisest nõnda: “Kõigepealt valmistasin hülgemao suuruse puust vormi. Siis tegin kaks vasikanahka märjaks ja panin need siis nagu kingsepp liistule. Puuosad – sõrmiline ja bass – olid juba enne valmis ja ega siis polnud muud kui hakkasin puhuma. Pill ei teinud aga mingit häält, ei pidanud tuult. Lõpuks sain asjast üle nii, et määrisin naha ploomirasvaga sisse ja sellisena rändas pill ka Kanadasse. Nüüd mängis torupill päris hästi, kuid ebameeldiv oli see, et igakord, kui esinesin, määris ploomirasv riided ära. Siis tuli appi kunstnik Aksel Tamme, kellel oli head ainet – nahatsementi. Määrisin pilli nahkosa sellega sisse. See on elastne materjal, mis ei määri, ega lase ka tuult läbi. Keelematerjaliks kasutasin üht eri sorti pilliroogu.”

Kõik, mis veel teadmata

Nagu just äsja lugesime, viis Voldemari elutee viis ta edasi Kanadasse, kuhu ta jõudis 1949. aasta juulis. Voldemarist sai kõrgesti hinnatud juuksur – ilmselt ainus torupillimängijast juuksur kogu maailmas. Lugematud muusikaõhtud ja koosviibimised, tantsukursused, samuti aeglaselt kuhtuv lootus vabasse Eestisse naasta sidus väliseestlased veel tihedamalt kokku. Ja köitis kokku ka omakandi inimesed.

Siinkohal võikski pajatama jääda kõigest sellest, mis sai edasi, mis juba kirjas ning mida juba on päritud Volli lähedastelt. Ehk saame selle looga jätkata üsna pea, sest Pilli-Volli lõbusaid tegusid ju jagus kogu tema eluea, kuni 9. märtsini 1988. Mis teeb Voldemar Varikust kõige viimase Eesti traditsioonilise torupillimängija kogu maailmas. See on ülioluline rahva- ja ka rahvuskultuuri kild. 

Ometi on õhku jäänud hulganisti küsimusi, millele vastust otsida.

• Kas on teada, mis sai Volli torupillist?
• Kas teil on isiklikke mälestusi Voldemarist ja tema torupillimängust?
• Voldemari on salvestatud magnetofonile. Kas on teada, mis on saanud salvestustest või kellel neid võiks olla?
• Voldemari torupill osales (küll näitleja Ferdinand Pettai “mängituna”, kes etendas Torupilli-Jussi) väliseesti mängufilmis “Tiina”. Kas kellelgi on võimalus leida fotosid või filmisalvestust võtteperioodist või koguni filmi ennast?
• Kas Vollil oli ka õpilasi? On vihjeid õige pilliroo otsimisest võimalikele uutele pillidele.

Kui teil on, mida jagada ja meenutada, siis kirjutage kindlasti e-posti aadressil: lauri@metsatoll.ee.

Lauri Õunapuu

KUIDAS TÄHISTADA EESTI SÜNNIPÄEVA? 

Tänapäeval tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva meelsasti koduseinte vahel, kuid esimese omariikluse perioodil peeti riigi sünnipäeva pigem kodust väljaspool. Kui tänavu on toonitatud, et koroonaviiruse tõttu oleme sunnitud tähistama pidupäeva teisiti, oleks paslik teha põgus tagasivaade esimesse omariikluse perioodi – mis oli toona teisitmoodi? 

Pidulaud Härjapea talus 1938. aastal, Eesti Vabaõhumuuseum

Sini-must-valgesse piduehtesse  

1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav –valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada...” (Päewaleht, 25.02.1919).

Foto: ERM blogi, Sini-must-valge riigilipp Eesti Rahva Muuseumis “1-ne Eesti lipp Brasiilias, esitet 18.VII 1919. Annetet J. Tammerik’ilt Eesti Seltsile,

Rio de Janeiro 24.II 35“.

Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon. Peeter Tammisto teeb oma uurimistöös, milles ta vaatleb aastapäeva tähistamist esimese omariikluse perioodil, järelduse, et ajakirjanduse vahendusel jääb lippude eksponeerimisest siiski pigem positiivne mulje. 

1930. aastatel ei oldud õige lipusinise puudumise suhtes enam nii leplikud. Ainest lippude väljanägemise üle nurisemiseks jätkus küllaga. Sellest kirjutab ka 1934. aasta ajaleht Kaja vabariigi 16. aastapäeva sündmusi kirjeldades: “Päiksepaistega aga paistis ka eriti silma, et meie lippudega pole kõik korras. Puhtaid, õigewärvilisi lippe ainult harwa. Enamuses aga luitunud, määrdunud, tuhmunud wärwid. Harju uulitsal wõis näha koguni kummalisi wärwide kombinatsioone: tumeroheline-must-lahja-roheline, sini-must-roosa...” (Kaja, 25.02.1934).

1935. aastal moodustati seltskondlike organisatsioonide ja asutuste poolt Eesti Lipu Komitee, mille tegevuse eesmärgiks oli nõuetekohase rahvuslipu jõudmine igasse Eesti kodusse, asutusse ja ettevõttesse nii maal kui linnas, et kogu riik oleks pühade puhuks sini-must-valgesse ehitud.

Vaateaknad kauniks

Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe.  Võrus olevat 1924. aastal paaril äri vaateaknal olnud isegi värvilised vahelduvad elektrituled.

1925. aastal olid pea kõik ärid Tallinna kesklinnas ilustatud. “Üksikute uulitsate wahel näib nagu wõitlus käimas. Püütakse olla algupärasem ja moodsam teistest,” kirjutab  Päewaleht (25.02.1925).

1930. aastatel sattusid äride vaateaknad aga juba teravama kriitika alla.  Arvustati lohakust ning maitsetust, visates õhku küsimuse: “Mida küll välismaalased meie vaateaknaid nähes meist arvata võiksid?” Hea tulemuse saavutamiseks soovitati kompositsioonide loomisel kasutada kunstnike kaasabi. Tänapäeval on äride vaateakende kaunistamine Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul kahjuks üsna soiku jäänud.

Aktused ja eeskavadega piduõhtud 

Rahwaleht kirjutab: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha...” (Rahwaleht 26.02.1927).

EW 15. aastapäeva tähistamine Narvas, ehitud saal. Allikas: MUIS, ERM Fk 3051 2597

Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Esimesel omariikluse perioodil peeti aktusi üle kogu riigi ning need kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.

1930.-te aastate piduõhtu taaslavastus Eesti Vabaõhumuuseumis – kohalik näitetrupp esitab O. Lutsu “Kapsapead”. Allikas: erakogu.

Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli  tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”. Seega peab tõdema, et oleme hoidnud tänaseni järjepidevust, sest nimetatud teosed on televisiooni vahendusel endiselt ka meie jaoks armastatud ajaviide.

Loe edasi täismahus artiklit, et saada teada:

• Miks käisid inimesed 1920.-tel aastatel ammuli sui tänavatel?
• Miks tekkis tänujumalateenistustel pahameel eestlaste ja sakslaste vahel?
• Kuidas tähistati vabariigi sünnipäeva esimesel omariikluse perioodil kodus?
• Millega tegid taluperenaised pidulauas oma mokad magusaks?
• Kuidas saaks tähistada Eesti sünnipäeva tänavu omas kodus?

Kristi Pumbo

ALIISE MOORA (1900-1996) JUUBELIKS 

4. detsembril toimus Eesti Rahva Muuseumis Aliise Moora 120. sünniaastapäevale pühendatud konverents. See oli oodatud sündmus neile, keda inspireerib naiste roll toidukultuuris nii minevikus kui tänapäeval. Aliise Moora töö on tänaseni aegumatu väärtusega mitte üksnes kultuuriuurijatele, vaid ka toidupärandi hoidjatele ning edasiarendajatele toitlustuses, ettevõtluses ja turismis.

Elu ja töö

1900. aastal sündinud etnoloog Aliise Johanna Karu kasvas Tallinnas hariduslembelises töölisperes. 1920. aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikoolis, valides õppeaineiks rahvusteadused: Eesti ja Põhjamaade ajaloo, muinas- ja rahvateaduse ning eesti keele.  1924. aastal sai temast Raadi mõisas tegevust alustanud Eesti Rahva Muuseumi töötaja. Kuigi aasta hiljem abiellus ta eduka noore arheoloogi Harri Mooraga, ei loobunud ta erinevalt tollasest tavast hariduspürgimusest, vaid viis õpingud lõpule. Pärast kuue lapse sündi aastail 1926-1942 kutsuti Aliise Moora 1945. aastal taas tööle muuseumi, hiljem jätkas ta teadustööd Ajaloo Instituudis (1952-1978).  

Foto: ERM blogi, Segakoor Raudam 1920, Aliise Moora teises reas vasakult kolmas.

Panus ajalukku

Aliise ja Harri Moora pühendusid 1950. ja 1960. aastatel etnilise ajaloo uurimisele, ajalooteaduste kandidaadi kraadi kaitses naine 1964. aastal ilmunud monograafiaga „Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus eesti-vene suhetest“. See on jäänud tänaseni selle piirkonna uurijatele asendamatuks käsiraamatuks. 

Konverentsi järelvaatamine

Neil, kel jäi konverents nägemata, on võimalik seda järelvaadata SIIT. Ettekanded tutvustavad Aliise Moora panust rahvakultuuri kogumisel ja vahendamisel ning toidupärandi tõlgendamist kaasaegses etnoloogias, kulinaarias ja kunstis:

• Aliise Moora arhiiv ERMis (Reet Piiri ja Anu Järs, ERM)
• Aliise Moora toidukultuuri uurijana (Ester Bardone, Tartu Ülikool)
• Toidupärand ja tänapäeva Eesti kokakunst (Angelica Udeküll, restoran Wicca, Eesti Peakokkade Ühendus).
• Kumb oli enne, puder või leib? (Laura Valli, Washington State University, vilja- ja mullateaduste osakond, leivalabor)
• Naised ja Eesti toidukultuuri moderniseerumine (Anu Kannike, ERM)
• Kokaraamat kui manitsus (Ülle Jukk, Jõgevamaa Koostöökoda)

• Lihtsad toidud (Liina Siib, Eesti Kunstiakadeemia)

• Aliise Moora märkmeid ja mälestusi (Pille Runnel, ERM)

Anu Kannike

Eesti Rahva Muuseum

MUUD PÕNEVAT

KULDSED KÄED

Õpitubade sari “Kuldsed käed” jätkab Eestimaa Rahvuste Ühenduse saalis oma tegevust. 2021. aastal on võimalik osa võtta järgmisest töötubadest:

• 06.02 Mari tikandi töötuba. Helkuri valmistamine (juhendaja Natalja Lill)
• 20.02 Ukraina nuku "Motanka" valmistamine (juhendaja Tetjana Ivuškina)
• 13.03 Slaavi nuku "Õnnelik naine" valmistamine (juhendaja Natalja Jampolskaja)
• 10.04 Udmurdi kaelaehe "Monisto" valmistamine (juhendaja Elena Kirt)

Õpitubasid korraldab Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühm, toetavad Kultuuriministeerium, Integratsiooni Sihtasutus, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Tallinna Linnakantselei Kodurahu programm.

MOOSTE ELOHELÜ

15. veebruarini on võimalik registreerida end osalejaks XXII rahvamuusikatöötluste festivalile Mooste Elohelü. Võimalik on võtta osa nii päevaprogrammist kui võistlus-kontserdist. Selleks tuleb täita osaleja ankeet festivali kodulehel www.moostefolk.ee. 

Kõigilt võistlejatelt oodatakse kohustusliku loona töötlust hällilaulust, mis jäädvustati 1957. aastal Pauline Pehlakult Hargla kihelkonnas. Hällilaulu vaharullisalvestuse ja kommenteeritud noodiga saab tutvust teha SIIN!

Samuti tuleb võistlusprogrammis osalejatel esitada vabalt valitud eesti rahvaviisi töötlus – olgu tegu regilaulu, uuema riimilise rahvalaulu, tantsuloo või pilliviisiga. Žanrilisi piiranguid selleks ei seata. XXII rahvamuusikatöötluste festival Mooste Elohelü toimub Moostes 13.–14. augustil.

VASTLAPÄEV - NAISTE PÜHA

Reedel, 19.02 tähistame üheskoos vastlapäeva, mis on Eesti rahvatraditsioonis üks vähestest naistepühadest, mil töötegemine oli keelatud ning pidutsemine, liulaskmine lausa kohustuslikud.

Valmistame Meistrite hoovi hubases klaasikojas endale punastest klaashelmestest kõrvarõngad ja ripatsi ning tutvume Eesti Folkloorinõukogu kaminasaalis eestimaiste vastlapäevakommetega, joome naistepuna, maitseme vastlatoitu ning ennustame.

Naistemaailma aitavad avada Laura Šmideberga ja Kristi Pumbo.  Osavõtutasu 12 eurot.

Üritust korraldab Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühm. Täpsem info ja registreerimine: lyudmila@folkoorinoukogu.ee.

Ürituse toimumist toetavad Kultuuriministeerium, Integratsiooni Sihtasutus, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Tallinna Linnakantselei Kodurahu programm.

NÄITUS EESTI RAHVA MUUSEUMIS

26. veebruaril avatakse Tartus Eesti Rahva Muuseumis näitus „Rahvas – see tähendab inimesi. Soomeugrilased ja samojeedid vanadel etnograafilistel fotodel“. Näitus põhineb äsjailmunud samanimelisel fotoalbumil, mis on tulvil unikaalseid ja enamasti avaldamata pilte 19. sajandi teisest poolest ja 20. sajandi esimestest kümnenditest. Koos näituse avamisega toimub ka raamatu ametlik esitlus. Tutvu raamatuga!

AASTA MUUSIKUKS VALITI MARI KALKUN

Eesti Rahvusringhäälingu muusikatoimetajad valisid 2020. aasta muusikuks Mari Kalkuni. Aasta muusiku tiitli pälvib muusik, kelle loomingulised saavutused on olnud kõrgelennulised ja kes on puudutanud oma  muusikaga paljusid südameid. Mari Kalkuni laulud räägivad loodusest, kodust ja inimese eluteest. Tema muusika juured on eesti pärimuses, eriti on seal tunda Lõuna-Eesti olustik, kust on pärit tema esivanemad ja kus ta ka ise elab. Sageli võru keeles esinev Kalkun on oma loomingus kasutanud ka vana regilaulu. Ta on olnud kaasahaarav eestlaulja kultuurisündmustel, esinenud solistina koos kooride ning sümfooniaorkestriga ning tema laulud on kõlanud ka laulu- ja tantsupeo repertuaaris. Aasta muusiku tiitel anti üle 13. jaanuaril kell 19 toimuval stuudiokontserdil, mida saab vaadata SIIT!

LÜÜ-TÜRRIL UUS CD-PLAAT

Arhailise meestelaulu punt Lüü-Türr on valmis saanud oma kauaoodatud CD-plaadi „Tule minu ilda istumaie“. Lüü-Türr koondab Põhja-Eestist pärit ühe küla mehi, kes on koos käinud ja arhailise meestelaulu traditsiooni elus hoidnud juba pea 10 aastat. Värskelt plaadilt leiab 21 laulu, mida nende aastate jooksul on kokkusaamistel ikka ja jälle lauldud ning mis on mehi kõnetanud. Nende hulgas on nii vanu regilaule kui ka uuemaid külalaule, nukraid ja rõõmsaid viise, mis pärit nii põhjast kui lõunast. 

Uudista plaadi kohta täpsemalt SIIT!

Loe Lüü-Türrist lähemalt SIIT! 

ILMUS RAAMAT „EESTI TALU“

Ilmunud on Eesti Vabaõhumuuseumi vanemteaduri Heiki Pärdi järjekordne monograafia „Eesti talu“. Uuem taluarhitektuur 1850-1950“. Raamat annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Raamatust saab teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ja nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Samuti leiab põhjaliku ülevaate talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad on maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid.

Vaata lähemalt SIIT!

ILMUS CIOFF®I 2019. AASTA KOKKUVÕTE

Kuigi käesolev aastakäik näitab juba kahe võrra suuremat numbrit, ilmus eelmise aasta lõpus CIOFF®i  (Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu) 2019. aasta kokkuvõte. Aastaaruandest on võimalik saada ülevaade CIOFF®i tegevustest ning kõikide komisjonide ja sektorite tööst. Muu hulgas selgub, et koroonakriisile eelneval aastal toimus CIOFF®i võrgustikus 622 rahvusvahelist ja 491 kohalikku folkloorifestivali üle maailma, millest võttis osa 4168 folkloorirühma ning ligi 5,5 miljonit pealvaatajat.  

Aastaaruandega on võimalik tutvuda SIIN!

Eestit esindab CIOFF®is Eesti Folkloorinõukogu.   

KALENDRISSE KIRJA!

Vaata suuremat valikut üritustest ja koolitustest

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 2. märtsil 2021.
Ettepanekud edastada aadressil info@folkloorinoukogu.ee.