Kui palju on Eestis mardi- ja kadrisante?

* Tulba valge osa näitab mardisante, hall osa kadrisante.

Juba neljandat aastat said kõik sanditajad end kirja panna suurel mardi- ja kadrisantide rahvaloendusel. Taoline loendamine annab veidigi numbrilist ülevaadet, kui elujõuline on meie sanditamiskombestik.

Mis me teada saime?

• Kokku pani end kirja 1021 mardi- ja 2347 kadrisanti. Võrreldes eelmise kahe aasta tulemustega on seda ligi 600 sandi võrra vähem. Samas, arvestades seda, et ajad on sandid, on see siiski märkimisväärne arv.
• Enim mardisante pani end kirja Raplamaalt (17,3%), sellele järgnesid Harjumaa (15,7%), Tartumaa (13,9%) ja Ida-Virumaa (13,3%).
• Enim kadrisante pani end kirja Tartumaalt (31,7%), sellele järgnesid Pärnumaa (13,3%), Lääne-Virumaa (11,8%), Ida-Virumaa (11,8%), Harjumaa (11,3%) ja Võrumaa (9,5%).
• Eelmise aastaga võrreldes tõusis hüppeliselt registreerunud sanditajate arv Ida-Virumaal (neljakordistudes), Raplamaal (neljakordistudes) ja Pärnumaal (kolmekordistudes).
• Kõige enam santijaid ühe elaniku kohta oli Võrumaal. Samas arvestuses järgnesid Tartumaa, Raplamaa ja Lääne-Virumaa.
• Viis mardi- ja kadriperet santis ühe päeva jooksul kahes maakonnas.

• Enim sanditi vaatamata olukorrale siiski endiselt perest peresse (49,5%). 
• Esmakordselt oli võimalik panna kirja ka virtuaalselt santimine, mida kasutas 12 registreerunud seltskonda; oma kodus toast tuppa santimine, mida katsetas 32 mardi- ja kadriperet; ning õuealal santimine, mis toimus lausa 60 korral.
• Ühel juhul sanditi ka Rootsis, kui virtuaalselt külastati pererahvast Eestis.

• Kokku pani end kirja 154 mardi- ja 216 kadriperet. Seda on vaid ühe võrra vähem kui 2020. aastal. Samas on jõujooned martide ja kadride vahel muutunud ühes "Hakkame santima!" aktsiooni fookusega ühele või teisele tähtpäevale.
• Enim mardiperesid oli Harjumaal (26%), sellele järgnesid Raplamaa (14,9%) ja Tartumaa (11%).
• Enim kadriperesid oli Tartumaal (21,8%), sellele järgnesid Harjumaa (21,3%), Lääne-Virumaa (11,1%) ja Ida-Virumaa (9,3%).
• Kõige rohkem joosti mardi- ja kadrisanti 2-3liikmeliste peredena. Aastaga võrreldes on kasvanud mõnevõrra väiksemaarvulised seltskonnad ning vähenenud rohkemaarvulised sandipered.
• Eestis elavate santidega jooksid ühes ka kreeklased, poolakad ja itaallased.
• Ühel juhul kuulus mardipere hulka ka küülik.

Kristi Pumbo: "Kas koroona surmab santimise?"

2020. aasta sügisel, kui Eesti Folkloorinõukogu valmistus „Hakkame santima!“ aktsiooni viimasteks jõupingutusteks, jälgisime hingevärinal uudiseid. Kas koroona lubab ellu viia sündmused, milleks olime pea aastajagu ettevalmistustöid teinud. Mardipäev sai peetud, kuid kadripäevaks oli pidu läbi. Muidugi kajastus kriisiolukord ka mardi- ja kadrisantide rahvaloenduse tulemustes. Sel aastal kordus kõik taas – vaevalt olid kõrvitsasandid lõpetanud, kui oli selge, et meie kodused mardid ja kadrid jäävad taas pika ninaga. 

Õigustatult tekkis küsimus, kas jätkuvad koroonapuhangud suretavad meie santimistavad sootuks välja või oleks põhjust tunda huvi hoopis selle vastu, millise ime läbi on need jäänud ellu maad laastanud sõdade, näljahädade ning haigusepideemiate tingimustes läbi ajaloo?

Tõepoolest – ainuüksi viljaikaldus, suure nälg, Põhjasõda, katk viisid meie rahva eluolu meie ajaloo suurimasse tardumusse, millest taastumiseks kulus üksjagu aega. Neile vapustustele lisandusid peagi 1905. aasta revolutsioon, kaks suurt ilmasõda.

Matthias Johann Eisen kirjutab (Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 1877 Tartu): „Põhjasõja eel ja taga kurnas hädade kari meie kodumaad, rõhus nagu raudne rull rahwa rusuks põrmu.“ ... „Nälg, sõda ja katk oliwad meie kodumaa kõrweks muutnud. Paranemist ei tulnud katku lõpemisegagi. Inimeste katku asemel hakkas 1714 loomade katk möllama ja riisus talupoja käest ta abilised põlluharimises. 1716 walitses nii käre külm, kui seda keegi ei mäletanud. Küladest ja mõisadest paistsiwad pärast sõda ainult aherwarred wasta. Talupojad elasiwad mullast onnides ehk wiletsates urtsikutes loomadega üheskoos. Suurem jagu põldusid seisis söödis: puudus tööjõud, puudus inimesi, puudus loome. Talurahwas oli kerjaja. Palju parem ei olnud lugu mõisnikkudega.“

Palusin folkloristidel Marju Kõivupuul, Mall ja Reet Hiiemäel ning ajaloolasel Hanno Talvingul mõtiskleda teemal, kuidas on meie talurahva seas armastatud traditsioonid end kõigi kannatuste kiuste 21. sajandisse välja murdnud.

NUTITELEFONIGA SANTIMA

“Pered ootasid sante väga.

Kõik olid koju hunnikus komme varunud.” 

Sel aastal lõid Raasiku ja Aruküla elanikud martide ja kadride võõrustamiseks nutika lahenduse. Kaardirakendusele kanti kõik kodud, kelle uksed olid santijatele avatud. Mardi- ja kadriorienteerumise korraldaja Liisa Peep räägib, kuidas ettevõtmine õnnestus.

Kuidas tekkis mõte korraldada just mardi- ja kadripäeval orienteerumine? Enne mardi- ja kadripäeva oli halloweeni ajal kogukonnas jutuks, kuidas lapsed aru saavad, millistesse kodudesse nad oodatud on. Kui halloweeni puhul oli lihtne asetada märguandjaks maja ette kõrvits või vastavad kaunistused, siis mardi- ja kadripäeval pole kombeks oma kodusid silmatorkavalt ehtida. Nii sündiski idee koondada kõik santijaid ootavad kodud kaardile ja korraldada orienteerumine. 

Mida sellise asja korraldamiseks tarvis oli? Korraldamine oli lihtne. Aadressid korjasin kokku Raasiku valla Facebooki grupi kuulutuse kaudu – neid oli tegelikult päris palju, nii mardi- kui kadripäeval umbes 15 kodu. Põhiliselt ootasid oma koju mardisante noored ja lastega pered.  

Orienteerumiseks kasutasin minu pere loodud PeepGo veebirakendust. Minu ülesanne oli selles kodud kaardile panna ning lisasin iga kodu juurde ka ühe küsimuse mardi-/kadripäeva kohta. Santijatel jäi üle end vaid mängu registreerida ning orienteeruma asuda. Kui nad jõudsid punktile lähemale kui 20 meetrit, avanes rakenduses tähtpäevateemaline küsimus. Küsimusele vastates nägi ära ka täpse aadressi, kuhu marte ja kadrisid oodati ning mis tuli omakorda üles leida.  

Kuidas pered ja santijad algatuse omaks võtsid? Pered ootasid sante väga! Kõik olid koju hunnikus komme varunud. Jooksjaid oli siiski mõlemal päeval kahjuks suhteliselt vähe: mardipäeval 5 ja kadripäeval 2 seltskonda, kes rakenduse järgi orienteerusid. Mardipäeval oli Raasiku koolis algklassides väike koroonakolle, mis oli ka põhjuseks, miks osad lapsed sel aastal santimise vahele jätsid.  

Tagasiside oli sellele vaatamata hea,  kõigile väga meeldis ning sandid olid tänulikud. Lastele meeldis enim see, et nad said julgelt uste taha laulma minna, teades, et nad on sinna oodatud. Seda oli siiralt hea kuulda!  
 

Milliseid mõtteid see uueks aastaks tekitas? Esimese hooga mõtlesin, et osalejate vähesuse tõttu ei maksa enam ehk korrata, kuid nende väheste osalejate tagasiside oli nii hea, et täitsa võimalik, et järgmisel aastal korraldan samasuguse orienteerumise! Proovin lihtsalt rohkem reklaami teha, et jooksjaid rohkem jaguks. 

Kui kellelgi teisel on veel soovi oma kodukandis selline vahva mardi-ja kardipäeva orienteerumine korraldada, siis tuleks võtta Liisaga ühendust peepgo.ee veebilehel olevate kontaktide kaudu. Lehe haldajatele tuleks anda aadressid, kes oma koju sante ootavad. Teenus on tasuline ja hind sõltub kodude arvust - 20-punktiline mardi-ja kadripäeva orienteerumismäng maksab umbes 50 eurot.

Mida sina ei õpi, seda kadri ei tea

Tänavused “Hakkame santima!” kadrisandikoolitused on lõppenud ning tervelt 251 täiskasvanud kadrisanti väljakoolitatud. Sotsiaalmeedia kajastused annavad aimu, et uued teadmised ei jäänud tolmu koguma, vaid neist said osa kümned ja kümned õnnelikud pered. Koolitusi oli lausa kolme eri sorti: kombestiku- ja kokandushuvilistele ning teatritegijaile.

Ohhoo, kas tõesti?

Kadripäeva tähistamise ajaloo, kirevate traditsioonide, kadripere liikmete, rituaalsete laulude ja praktiliste kogemustega aitasid ree peale saada Terje Puistaja, Kristi Pumbo ning Einike Sooväli. Milliseid üllatusi pakkus osalejatele kombestikukoolitus?

• “Mulle oli täielikult uudiseks, et kadrid käivad ringi peredena ja täiskasvanud käivad katri jooksmas.”
• “Uudseks oli „kadride kusemine”. Selle tüki teen sellel aastal läbi ja see „krokodill” ka meeldis mulle. Tema võtan ka kampa.”
• “Mind pani mõtlema see hingede teema - hingesantidest polnud kuulnudki. Kogu selle traditsiooni ja aja mõtestamine on oluline.”
• “Minu huvi on laulud, tekstid. Neid regilaule polnud kuulnudki. Tasub uurida ja ära õppida.
• “Ma sain mänge oma lasteaia kadride kavasse juurde.”
• “Sain aru, et oluline on teada, miks neid asju tehakse. Mind pani mõtlema tõrjemaagia.”
• “Kõigepealt lähen oma 300 lamba juurde määgima!”

Kui kommentaaridest jäi midagi arusaamatuks, on see kindel märk sellest, et vajad kadrikoolis järeleaitamistunde.

Mõista-mõista

Mõista-mõista, kes see on? Sõidab siin ja sõidab seal, kuulsust kogub ilma peal? See on muidugi toidukoolituste emand Inga Paenurm, kel õnnestus Eestimaa risti-põiki läbi sõita. Inga viis traditsioonilisi kadripäeva maitseid Lüübnitsast Tornimäeni ja Narvast Torini. Mille järele lõhnas toidukoolitus? Eks ikka kruubipudru, lambaribi, karaski ja rabarberilimonaadi järele. Osalejate meelest oli toredaim, et köögis kohtus mitu põlvkonda, samuti, et omandati mitmeid uusi nippe.  Kas sina teadsid, et lambaliha kasukamaitse saab kõrvaldada, kui hautada liha koos kuuseoksaga? 

Kõrvekülas toimuva õpitoa meeleoludest saab ülevaate SIIN: 

Pikima koolituse rekord

Tänavuse pikima koolituse tiitel läheb teatritegijate koolitusele, mis kestis ühtekokku 6,5 tundi. See sisaldas teadmisi ajaloost, rahvaluule andmebaasidest, aga ka rollimängust ning improvisatsioonist. Inspiratsiooni aitasid süstida Kristi Pumbo ja Lennart Peep. Ootamatusi oli ka koolitajaile endile, sest katrijooksmise käigus sündis kadriperre uus kadrititt ning lahkuma pidi annetatud hambaraha võrra vaesemana.

Kirge sombustesse sügisõhtutesse

Lisaks toimus kolm plaanivälist töötuba, kus sai aimu traditsioonilisest kreeka tantsust - Põhja-Kreekast Naousast pärit karnevalitraditsioonist „Gianitsaros ja Boules“. Hoogsad ja temperamentsed noormehed külvasid elevust nii Leesikate, folklooriklubi Maatasa kui ka Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna tudengite ridadesse. Peab tunnistama, et maavillane labajalg on meile, eestlastele, siiski loomuomasem.

Vastamata küsimused

Täname kõiki koolitustel osalejaid, korraldajaid ning õpetajaid. Muidugi jäi meile endilegi palju vastamata küsimusi.

• Mitu kilomeetrit autoteid meie koolitajad läbi sõitsid?
• Mitu kilogrammi karaskit ja mitu tangutera pintslisse pisteti?
• Mitu lammast oma ribid ohverdasid?
• Mitu sammu kõik mardi- ja kadrisandid tänavu kokku tegid?

Igavikuilma ilmutused

„Igavikuilma ilmutused“ toob vaatajate ette loo Kadri-nimelisest tütarlapsest, kes armastab unistada. Magusnukker igatsus hanede järele avab uksed müstilisse esivanemate ilma ning sellest saab alguse kadripäevane seiklus koos kodumaiste kadrisantide, vene jõulusantide ning Antiik-Kreeka „Gianitsaros ja Boules“ maskikandjatega.

Lavastaja Tiina Rumm, kunstnik ja tekstide autor Kristen Suokass, tehniline teostus Virko Kuusk.

Lavastuses osalevad Eesti folkloorirühmad Tarvanpää (Rakvere), Suprjadki (Narva) ja folkloorirühm Pyrsos Kreekast.

Kadrisantide rollis: Ronja Talunik, Janno Laur, Jaana-Eerika Joosepson, Suokass, Kanni Vahvik-Heinso.

Mida oleks hea teada enne video vaatamist?

• Lisaks mardi- ja kadrisantidele liikusid Eestimaal varasemalt kogu sügis-talvisel perioodil ringi teisedki eriilmelised sandid. Ainuüksi jõuluperioodil on teateid jõuluhanede ja -sokkude, kristoslaavitajate, tähepoiste, jõulu- ja nääripoiste ning mitmete teiste sanditajate kohta.
   
• Slaavi rahvaste põline komme on käia talsipühade ajal (7.-19. jaanuaril) naabrite uste taga õnne, jõukust ja edenemist soovimas ning koljadkasid laulmas. Koljadkad pärinevad eelkristlikest aegadest, mil need kirjeldasid inimeste ettekujutust maailma loomisest, loodusnähtustest ja maailmakorraldusest. Ristiusu tulekuga hakkasid laulud omandama religioosset sisu ja tähendust. Seega on koljadkad tänapäeval enamasti jõululaulud, mis kirjeldavad Jeesus Kristuse sündi ja sellega seotud piibellikke lugusid. Talsipühade juurde kuuluvad lahutamatult näärisandid - pillimees, karu, karutaltsutaja ning sokk, kes pererahvast naerutavad ning neilt peenikese „pettuse“ abil andisid manguvad.
   
• Kreeka folkloorirühm Pyrsos esitleb Põhja-Kreekast Naousast pärit karnevalitraditsiooni „Gianitsaros ja Boules“, mille kohaselt osalevad maskeeritud rollides ainult noored vallalised mehed. Tantsivate meesrollide (gianitsaros) hulka on sattunud ka üks naistegelaskuju (boula), kuid sedagi kehastab traditsioonilistesse pulmarõivastesse riietatud mees. Kõikide rollide maskid on tehtud käsitsi vormi järgi, mis säilinud teadaolevalt 18. sajandist. Maskide suu- ja silmaavad on imepisikesed ning neile on kinnitatud hobuselakast ja tõrvast tehtud vuntsid.

Kertu-Liis Õnnis: "Mina rivi ühes, Eesti Vabariigi president teises otsas"

Vanalinna tänavaid mööda käin pea iga päev, kuid ei oleks kunagi arvanud, et neil midagi nii ebatavalist tegema hakkan – komejandi mängimine väärika ajalooga linnatänavail ja majades pole igapäevane asi. Just nii käisime 24. novembril Folkloorinõukogu noortekojaga santimas ning etteruttavalt võib öelda, et see oli üks neist vähestest kogemustest, mis kahtlemata eluks ajaks meelde jääb! 

Kadride nägemine paneb taskust kookima nii komme kui telefone 

Kui olime end kadrideks ehtinud – kes kadriemaks, karuks, kadrinoorikuks, moosekandiks, haneks, kotikadriks – asusime teele. Suure elevusega liikusime trammipeatusesse, presidendi loss Kadriorus sihina silme ees. Moosekandina olin nii rolli sisse läinud, et karmoškal, mis mul süles oli, kohe lõõtsa lahti tõmbasin. Inimeste tähelepanu oli silmapilkselt meile suunatud ja seda terveks õhtuks. Reaktsioonid meid nähes ja kuuldes aga erinevad. Oli neid, kes plaksutasid rütmi kaasa; teisi, kes poetasid hane kulbikesse paar senti või koguni lehmakommi; kolmandaid, kelle käsi haaras telefoni järele, et päevailmutust jäädvustada. Kuid oli neidki, kahjuks valdavalt noorte seas, kes kõndisid pisut põlastavate pilkudega meist mööda. Meie olemus sellest aga ei muutunud – seljad sirgu ja pead püsti kõndisime julgel sammul muudkui edasi. 

Olen varem mõelnud muusikutele, kes on oma muusikavideotes mänginud pilli ühistranspordis ning mulle on alati tundunud see pigem piinliku ja ebaloomulikuna. Nüüd, ise sama tehes, ma seda aga ei tajunud. Tegelikult ei jõudnud mulle vist päris kohalegi, et üldse trammis pilli mängisin! Küll märkasid seda teised – üks väike poiss näitas näpuga karmoška peale ja ütles emale, et temagi tahab sama pilli mängida. Sel hetkel oli uhke tunne end ületada, tunda rõõmu, et olime saanud anda edasi pärimuspisikut, mis meil noortekoja liikmetel sees on! 

Mina rivi ühes, Eesti Vabariigi president teises otsas 

Jõudnud Kadriorgu presidendi ukse taha, oli ootusärevus suur – näis, mis saama hakkab!

Hakkasime laulma: 

“Kadri omma kavvõst tullu, katri, 

üle suu, läbi libe, katri. 

Kadri küütse külmetessa, katri, 

varbavalu ajava, katri…” 

Laul ja koputus tõid uksele president Alar Karise, kes uhkelt uksest välja astus. Tema järel valgusid kahte leeri nõunikud, kaameramehed ja teised ametnikud. Laulu lõpetades tutvustas kadriema kadripere liikmeid ning tahtsime teada, kuidas võõrustajate jalg tatsub. Tõmbasin lõõtsa lahti ja kahes veerus tants võis alata.  Võimas tunne oli presidendiga vastastikku seista – mina rivi ühes, tema minu vastas teises otsas – ja talle karmoškat mängida. Lõbu oli kõigil laialt ning tantsida lossirahvas oskas.  

Panime neid proovile ka kõikvõimalike mõistatustega. Kõige lihtsam ja meile endile mõistetavam, kuid terve õhtu jooksul õiget vastust saamata, kõlas nii: “Mõista, mõista, mis see on: läheb üles-alla, aga ei liigu?” 

Tarkus kontrollitud, algas hädaldamine: karu on nõnda kõhnaks jäänud, noorikul titt nutab, kõhud on kole tühjad... Hala oli edukas ja aitas teenida meile välja korvitäie maiustusi. Vastutasuks jagasime Kadrioru lossi rahvale aga kamaluga tarka nõu, pere-, karja- ja viljaõnne ning praegusele ajale vastavalt ikka tugevat tervist ja vaktsineerimisedu. Kadrinoorik poetas kindluse mõttes põlletaskust veel mõned herneterad võõrustajate peopesadesse. Tänasime pererahvast lahke vastuvõtu eest ja asusime edasi pikale teele – ees ootamas Riigikogu, Tallinna Linnavalitsus, Kesklinnavalitsus ja Kultuuri-ministeerium.