Folkloorinõukogu Arvamusfestivalil: rahvakultuuri tsensuur multikultuurses ühiskonnas

Millal? 11.augustil kell 12.00

Kus? Paide Arvamusfestivali Kireva alal

Vaadeldes kultuuride ja ajastute põkkumisi, paneme tihti tähele tsensuuri kasvu. On selge, et uskude, poliitiliste, esteetiliste ja eetiliste tõekspidamiste muutumisel tõuseb esile vabatahtlik või pealesunnitud tsensuur. Tsensuuri alla on Eestis mitmeid kordi jäänud ka päritud väärtused ja rahvakultuur. Kas vajame (enese)tsensuuri ka 21. sajandil, mil kultuuride põrkumine on suurem kui iial varem?

Rahvakultuuri tsensuuri üle arutlevad:

• Art Leete, Tartu Ülikooli etnoloogia professor
• Mare Kõiva, folklorist
• Elise Rohtmets, Feministeeriumi huvikaitse spetsialist
• Lauri Õunapuu, Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esimees 

Arutelu juhib ajaloolane Madli Vanamölder.

Kust mõte alguse sai? Seoses Eesti Folkloorinõukogu poolt läbiviidud kampaaniaga "Hakkame santima", mis tõstsid fookusesse kadri- ja mardipäevakombed ning sellega seoses maskeerumise, saime tagasisidet, et mõningaid inimesi on häirinud "kadripere" rollidena esitatud stereotüüpsed rollid: habemega naine, ennustaja, juudikaupmees jm.

Emotsionaalsetes akadeemilistes diskussioonides leiti, et antud rollid on ebasobivad ja solvavad. Toona plaaniti tudengite initsiatiivil kutsuda kokku ümarlaud, kus sarnaselt Hollandi "Zwarte Pieti" juhtumitega otsustataks, kuidas edaspidi suhtuda säärastesse traditsioonidesse Eestis. Ümarlaud jäi küll toimumata, ent varem või hiljem, johtuvalt meie üha multikultuursemast ühiskonnast, tõuseb teema taas kindlasti üles.

Sarnane ühiskondlik arutelu toimus, samuti tudengite initsiatiivil, ka Ameerika Ühendriikides 2015. aastal, kus arutlusel oli halloweeni-kombestiku juurde käiv maskeerumine grotesksevõitu stereotüüpseteks rahvuste esindajateks. Kas meil kui rahval on vaja rahvakultuuri enesetsensuuri, mil määral ja millistes väljundites? Kas ringmäng "Üks peremees võttis naise" on praeguses maailmas ebasobiv või peaks traditsiooni mõtestamine ning taasesitamine olema tsensuuriülene?

Asi pole ainuüksi ahistamises või vähemuste diskrimineerimises, see on üldfilosoofiline küsimus, kas aeg ja muutuvad olud peaksid suunama rahvakultuuri ning arvamuse kujundamist külakultuurist, selle väljendustest. Kas rahvakultuuri tsensuur on põhjendatud ning milliseid argumente tsensuuri kehtestamiseks on läbi ajaloo toodud ning tuuakse täna?

Baltica pärimuspeol jagati preemiaid

Rahvusvahelise Baltica pärimuspeo avakontserdil 2. juunil Tallinnas Tornide väljakul tunnustasid Eesti Folkloorinõukogu  ja Eesti Rahvuskultuuri Fond pärimusvaldkonda panustavaid inimesi, kooslusi ning tegusid. Välja jagati preemiaid järgmistes kategooriates:

• Teotoe preemia – Kreete Viira

• Pärimuskultuuri preemia PÄKU – Eve Burmeister ja Wäega Wärk

• Kristjan Toropi kogumisstipendium – Olev Jaksi

• Aasta folkloorikuraatori preemia – Merle Tombak

• Aasta folkloorirühm – Tartu Folklooriklubi Maatasa  

• Aasta juhendaja – Urmo Kütismaa

• Aasta uus tulija – Kolga-Jaani folgiklubi 

• Aasta korraldaja – Ruhnu Viiulilaager 

• Aasta tegu – raamat “Seto rahvarõivad” 

Loe preemiate ja saajate kohta lähemalt >> 

Vaata Baltica avakontserdi ülekannet!

Jaga oma saunalugu!

2023. aasta on Eestis kuulutatud sauna-aastaks. Eesti Rahvaluule Arhiiv ootab saunasõpradelt lugusid, mis kajastavad erinevaid kogemusi, räägivad saunatamise kombestikust, saunast kui tervendavast rituaalist, lugusid, mis kajastavad saunavestlusi ja koosviibimisi, erinevat pärimust ning uskumusi, kus saun on saanud püha paiga oreooli. 

„Saun on paik, mis ikka olnud pärimuslikult kahe maailma piiril“, ütles üks kogumise eestvedajaid, Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv. „Ka meie ei piiritle väga täpselt, mis see saunalugu olla võib. Ootame lugusid saunast kui ka lugusid, mis on kuuldud või räägitud saunas, võivad olla nii õpetlikud kui naljakad ning ka südamesse läinud tõsisemad lood. Saunas räägitud lugu võib puhastada, nii nagu puhastab saun – ootame ka neid lugusid.“ 

Saunalugusid kogutakse muuseumide ühises veebikeskkonnas rahvalood.ee – nii on kõik kirjapandud lood kohe kõigile nähtavad. Teele võib saata ka rohkem kui ühe loo ning kes ei soovi, ei pea oma nime avaldama. 

Võistlusel lähevad arvesse lood, mis on postitatud kuni 31. detsembrini 2023 ning varustatud autori andmetega. Kõik kogutu säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. Parimad saunalood saavad ka premeeritud. 

Saunateemalise kogumisvõistluse info ja juhised >> 

Ilmunud on rahvakultuuri aastaraamat

Helmī Stalte  

(7. august 1949 – 6. juuni 2023)

Meie seast on lahkunud liivi keele ja kultuuri teenekas kandja ja edendaja Helmī Stalte. Helmī oli tõeline päikesenaine, temast kiirgas valgust ja soojust. Seda  jagus nii oma perele, Staltede pereansamblile kui ka folklooriansamblile Skandinieki, kelle õpetaja ja  juhendaja ta oli. Koos abikaasa Dainisega andsid nad olulise panuse rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica põhimõtete väljakujundamiseks ning Eesti-Läti-Liivi kultuurisuhete arenguks. Korduvalt käidi esinemas ka Eestis. Mul oli eriline heameel võõrustada kõiki Staltede pereansambli liikmeid oma Tartu kodus. Meie viimaseks kohtumiseks jäid aga meeleolukad Liivi päevad 2005. aastal Liivi rannas ning ühine sõprusõhtu Staltede suvekodus.

Sügav kaastunne Julgile, Davisele ja teistele Helmī lähedastele ning kõigile liivlastele. Inimesed kaovad, kuid mälestused ei kustu.

Ingrid Rüütel

Nägin-kuulsin Helmīt esimest korda laulmas üle 40 a tagasi, kui Tartu Ülikooli tudengina rahvalaulurühma Hellero liikmena Riias esinesime, koos Skandiniekiga. Helmī ja Dainis jätsid mulle sügava mulje kui väga loomulikud ja kaasahaaravad rahvalaulu ja kommete esitlejad; tegu oli rahvapäraste perekondlike ja lapseristimise rituaalidega. Paar aastat hiljem, kui olin Tallinnas liitunud rahvamuusikaansambliga Leegajus, algas tihedam kokkupuude Helmīga, ikka rahvalaulu kaudu. Meie maailmad sobisid kokku, sest meid ühendas huvi rahvamuusika vastu ning soov seda kaasajas taas elavaks, tänaste inimeste traditsiooniks tõsta. Loe edasi >>

Kristin Kuutma

Sandid tänavapildis ehk

mida Eesti mardid ja kadrid

saavad õpetada teistele 

Möödunud aasta hilissügisel avanes Eesti Folkloorinõukogul võimalus Hakkame santima! raames tuua sandid tänavapilti ning tutvustada oma katsetuse tulemusi Euroopa põhjapoolsetele riikidele, kes samuti samas LIVIND programmis osalemas.

Ülevaates näidatud numbrid, katsetusviisid, aga ka kogu meie lähenemine santimisele lõi saali kihama. Loe edasi >>

CIOFF festivalide juhtide foorum

Võru pärimustantsu festivali välisrühmade koordinaator Anu Koop sai võimaluse osaleda Colombias Cali linnas rahvusvahelisel folkloorifestivalil „1er Encuentro Mundial de las Culturas Populares“ ning CIOFF festivalide foorumil.

Esinejatest veelgi sügavama mulje jättis kohalik publik, kes astus esinejatega elavasse vestlusesse, anti tagasisidet laval toimuvale ning oldi iga elamuse eest häälekalt tänulikud. 

Loe kogu artiklit >>

Mida imet tegid ja nägid Leigarid

7 maa ja mere taga? 

„... kõik asjaosalised jäävad Colombia reisi meenutama kui üht toredat, meeleolukat ja põnevat reisi, mis oli tulvil küll hobusekannatust nõudvat ootamist, veidi tüütut kontrolli kohalike võimude poolt ning veel tüütumaid pisikesi õelaid putukaid, kuid samas palju lusti ja rõõmu, emotsioone täis tantsu ja naeru, seiklust ja kultuuri, päikest ja sooja. Ja kuigi me eriti Cali linnast väljaspool asuvat Colombiat ei näinud, siis ka see linn ja selles kulgev elu sisaldab mõndagi vaatamisväärset." 

23. aprillil pühkisid Leigarid oma jalgelt Eestimaa tolmu ja jõudsid oma järjekordsel rännakul Lõuna-Ameerikasse Colombiasse Cali linna, kus toimus rahvusvaheline folkloorifestival "1er Encuentro Mundial de las Culturas Populares".

Loe Leigarite meeleolukat reisipäevikut >>

Leigarid alustasid 55. esinemishooaega

Eesti Vabaõhumuuseumis

Alates 1969. aastast näeb Eesti Vabaõhumuuseumi taluõuedel regulaarselt Leigareid – erinevas vanuses, eri paikkondade ja ajastute rahvarõivastes tantsijaid, lauljaid ja pillimängijaid, kes on kogunenud korralikku mõõtu külapeole, jagama ühist huvi ning armastust pärimusliku tantsu ja muusika vastu. Pidulised on lahked tantsudesse-mängudesse kaasama ka publikut, kes seda soovib. Sama hästi sobib kogu etendust ka rahulikult pealt vaadata.  

Leigarite kontsert-etendused Sassi-Jaani talu õuel toimuvad 3. septembrini 2023 igal laupäeval ja pühapäeval kell 11. 

Rohkem infot >> 

Heinamaarjapäev, 2. juuli

Heinamaarjapäeval kaevasivad naised maranaid ja korjasid muid lillesi, millega lõnga keeta: sel päeval korjatud värvidega tulla kõige punasem lõng.

(Tarvastu 1893)

Päeval, mida on nimetatud ka punamaarjapäevaks, tuleks ka marjapuna hinge alla võtta – siis ei tule sääsed kallale ja töö ei tapa. Kuid pane tähele - sellega juba varahommikul alustades võib juhtuda, et põsed saavad küll punaseks, kuid lõng jääb värvimata! 

Jakobipäev (jaagupipäev), 25. juuli

Vanad inimesed ütlesid, et jakobipäevast läheb must mees põesasse.

(Rapla, Märjamaa 1937) 

Kui oma koduaia sõstrapõõsas musta meest näed, ei maksa kohe käsi rõõmu pärast kokku lüüa, arvates, et jakobipäev on kätte jõudnud. Pigem tasuks olla umbusklik, sest vanarahvas pidas musta mehe all silmas hoopiski õhtust põõsa alla tekkivat varju, mis annab teada, et päevad lühemaks ja ööd pikemaks lähevad. 

Kauaoodatud suvi on lõpuks käes ning põnevaid pärimussündmusi toimub kõikjal Eestis. Leia sündmuste kalendrist omad lemmikud >>

Riina Rammo: Eesti maanaine jäi ristiusu tulles oma rõivamoele truuks

13. sajandi ristiusustamist Eesti- ja Liivimaal tõlgendatakse sageli pöördelise sündmusena, mis muutis kohalikus eluolus kiiresti kõike. Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo sõnul on näha rõivastuses järjepidevust 11. sajandist 16. sajandini välja ning vähemalt maanaiste pidulik rõivastus püsis siinmail terve 13. sajandi jooksul ühesugune. Loe edasi >>

Sille Kapper-Tiisler: mille poolest erineb pärimustants rahvatantsust?

„Pärimustants erineb lavalisest rahvatantsust esiteks seetõttu, et seda tantsitakse iseenda jaoks, lavatants on aga publikule vaatamiseks. Pärimustantsu looja on iga tantsija ise, aga lavatantsul on enamasti üks autor“, selgitab Rahvakunstiselts Leigarite kunstiline juht Sille Kapper-Tiisler. Kuula saadet >> 

Marju Kõivupuu: kas leiva luusse laskmine on seanaha vedamine?

„Kuidas ikkagi molutada nii, et südametunnistus ei vaevaks, et ei tunneks ennast luuseri ja seanahavedajana? Ikka vanarahva kombel, vanu traditsioone austades, lubades endale päevas kord või paar väikest head äraolemist, et vaadata kuidas rohi kasvab ja pilved sõuavad“, julgustab folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu.  Loe edasi >>