Sind töötamas nähes on selgelt aru saada, et mõned maskid ja tegelaskujud paeluvad sind eriti. Mis seda tunnet tekitab?
Usun, et ennekõike olen ma fotograaf ja just jäädvustamisiha on see, mis paneb mind märkama ja vaatama asju, tekstuure, värve. Mulle meeldib maskitraditsioonide visuaalne keerukus ja ebatäius, vormide poeesia ühes selle peaaegu lapseliku olemusega. See on nagu kollaaž kõige õilsamal kujul.
Mulle meeldib ümberkehastumiste loomingulisus, mis sageli on seotud maskitraditsioonidele omase vabaduse loovutamise ja karnevalide sundimatusega. On imetlusväärne, kuidas maski ja kostüümi kandev inimene on valmis panema meid midagi uskuma ja meie, pealtvaatajad, oleme valmis seda nägema ja uskuma. See teatraalsus on minu töö iva.
Sa oled jäädvustanud Wilder Manni raames kohalikke traditsioone juba üle kümne aasta ja 26 riigis. Kas sulle näib kõikide nende maskitraditsioonide juures midagi ka sarnast? Mida su kõrvaltvaataja pilk on täheldanud?
Muidugi, ma näen kiiresti mingeid sarnasusi! See vormiline ühtsus oli kohe alguses tunnetatav. Alustasin maskitraditsioonide jäädvustamisega 2010. aastal Austrias. Üpris peagi tajusin, et näiteks karu tegelaskuju oli üks põhilisemaid rolle neis rituaalsetes tegevustes. Olen neid kohanud lisaks Eestile Rumeenias, Hispaanias, Sloveenias, Kreekas, Bulgaarias, aga ka Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja mujal. Niisamuti on ka kuradikehastustega, kuid sain ruttu aru, et ennekõike on need algupäraselt olnud samuti loomakujul. Kiriku mõjutusel hakati sarvilisi seostama allilmaga. Sellest sai alguse ka Wilder Manni keskmeks oleva mõte – inimese esitlemine loomana.
Kultuurid on üksteisest mõjutatud, lood, müüdid ja kujutlused liiguvad ilma mööda ringi. Lisaks sellele on sarnane ka maskitraditsioonide ajaline esinemine Euroopas – talv on suurema osa nende kommete keskmes. Kuna santimise ja karnevalide komme on pärit põllumajanduslikust keskkonnast, siis on see ka igati loogiline – oli ju talv rahulikum aeg hoolimata talupoegade keerulistest eluoludest. Pidustused ja santimine andis kogukondadele võimaluse raske aeg üle elada ja sedalaadi tähistades saavutada teistmoodi vabadus: standardite ümberpööramine ja lõhkumine, teatud hirmudest vabanemine, ümberkehastumine vastassugupooleks, enda elajalikkuse välja elamine kogukonna poolt kokkulepitud ajal, tundmatuks jäämine tänu maskikandmisele, teistsugusest elust unistamine…
Üle Euroopa ja ka terve maailma pakuvad maskitraditsioonide erinevad vormid kogukondadele võimalust ületada endale seatud piire, olla puudutatud jumalikkusest, tõmmata ligi häid soove ja peletada halba õnne.
|