| |
Surm ei ole muinasjuttudes alati lõplik, see on üks olemise viisidest ning teispoolsus ja surnute maailm on samaväärne elavate maailmaga. Ema mõjuvõim võib surnuna suuremgi olla, kui tal elavana oli: ta annab nõu, aitab ülesandeid lahendada, kingib imeesemeid. Näiteks Setumaalt kirja pandud „Tuhkatriinu“ (ATU 510A) loos muudab vanahalb ema lambaks, kes seejärel tapetakse. Vaeslaps matab ema luud maha ja käib hiljem tema haual abi küsimas.
Muinasjutus on ema ja lapse vahelised suhted enamasti positiivsed. Ema hoolitseb laste eest ja kaitseb neid. Jällegi Setumaal tuntud muinasjutus „Vanahalvast isa“ (Ee 327J*) varjab ema vastsündinud lapsi isa eest, kes tahab neid ära süüa. Kiindumust laste vastu tunnevad ka üleloomulikud või deemonlikud olendid. Näiteks käib naine last imetamas ka siis, kui ta on libahundiks muudetud. Muinasjutus „Naine oherdiaugust“ (Ee 423*) püüab mees kinni luupainaja ja võtab ta endale naiseks. Loo lõpus räägib mees naisele, kuidas ta tema juurde sattus ja võtab pihlakast pulga oherdiaugu eest ära. Naine kaob ja mehel ei õnnestu teda enam leida. Ainus jälg naise olemasolust on, et ta käib salaja laste eest hoolitsemas.
Millises muinasloos võib ema keskses rollis näha?
Abielunaine on muinasjutus sünnitaja, see on tema peamine ülesanne. Selle ilmekaks näiteks võib pidada muinasjuttu „Imelised lapsed“ (ATU 707). Kuningapoeg juhtub pealt kuulma kolme tüdruku vestlust, kes kõik lubavad oma tulevasele kaasale enneolematuid asju: üks lubab viljapeaga toita terve sõjaväe, teine ühe linakiuga panna kogu sõjaväe riidesse. Kuningapoeg valib endale aga naiseks tüdruku, kes lubab ilmale tuua lapsed, kellel on kuu kuklas ja päike otsa ees.
Kuigi enamik muinasjutte kujutab ema ja lapse vahelisi suhteid positiivselt, siis leidub ka vastupidiseid näiteid. Muinasjutus „Reeturlik ema“ (ATU 590) teeskleb ema vanapagana nõuandel haiget ja laseb pojal endale raviks mitmesuguste metsloomade piima tuua. Vanapagan üritab metsloomade abiga poissi tappa, kuid tugevaks tegeva vöö abil on noormees võitmatu. Viimaks reedab ema poja tugevuse saladuse ja vanapagan saab poisist selleks korraks võitu.
Kuidas peegeldavad muinasjuttudes olevad emad reaalsust? Kas me saame tõmmata paralleele muinasjutu-emade ja selle vahel, millised nad on olnud ajaloos?
Seda on raske öelda. Naiste suremus sünnituse tagajärjel vähenes alles siis, kui paranes sünnitusabi andmine ja kasutusele võeti antibiootikumid. Seega kajastab muinasjuttudes emata jäämine ja võõrasemaga kasvamine tegelikku elu. Seda, mida emaks olemine erinevatel ajastutel tähendas, on muinasjuttude põhjal siiski keeruline öelda. Eestis on muinasjutte kirja pandud alates 19. sajandi keskpaigast. Kirjanduslikud eeskujud kujundasid 19. sajandil kogu muinasjutužanri, ka rahvajutte ning neis kujutatud tegelaste vahelisi suhteid.
Emainstinktist ja naise loomulikust sunnist lapsi kasvatada hakati kõnelema 18. sajandil. Sellel ajal kinnistus naise peamise ülesandena emaks olemine, kes pühendub jäägitult laste eest hoolitsemisele. Samal positsioonil on emad ka muinasjuttudes. Emaduse sotsiaalsest ja kultuuriliselt konstrueeritusest on hakatud kõnelema pärast naisküsimuse tõstatumist 20. sajandi keskel.
Millist tuge võiks muinasjutud pakkuda neile naistele, kel pole olnud võimalust emaks saada ja neile lastele, kes on pidanud kasvama emata?
Kardan, et väga suurt tuge muinasjutud sellistel juhtudel ei paku. Teatud mõttes kujutavad muinasjutud rahvajutu žanrina teistsugust aega ja teistsuguseid suhteid pereliikmete vahel. Neis kujutatud maailm on teatud mõttes 19. sajandisse, võibolla ka 20. sajandi alguskümnenditesse seisma jäänud. Muinasjutt on ennekõike fiktsioon, milles kujutatud inimsuhted ei kirjelda tegelikkust, vaid kellegi nägemust või ideaali. Läbi aegade on muinasjutu üheks eesmärgiks olnud meelelahutus ja sellisena tulekski seda võtta.
|
KUIDAS PALUDA ISEENNAST TANTSULE?
|
Koroonaga seotud piirangute algusest on möödas üle aasta. Millist mõju on need avalda-nud folklooriliikumisele? Sel teemal mõtisklesid Rahvatantsuselts Leigarid kunstiline juht Sille Kapper ja tantsuansambel Leesikad kunstiline juht Kristiina Siig. Täismahus artiklit loe ajalehest Sirp.
Kui rühmades, tantsuklubides jm vormis ei saa pärimust õppida või see võimalus on piiratud, siis mida see pikemas plaanis kaasa toob? Kui pikalt peaks piirangud püsima, et neil oleks jääv mõju kogu liikumisele?
Kapper: Me ei ole selgeltnägijad ja igaks juhuks ennustama ei hakka. Me ei ole seda ka uurinud. Oma kogemuse ja teadmiste põhjal saame öelda, et eelmise kevade täielikul sulgemisel erilist mõju ei olnud. Vähemalt sügisel oldi ju lootusrikkad, taheti uuesti harjutama hakata, aga siis tuli teine laine. Leigarite ja Leesikate näitel tuli üsna selgelt välja, et kaks kuud kaugõpet jättis küll jälje algajate osalejate ettevalmistusse – neist vähesed said suveks esinemisvormi –, aga edasijõudnud suutsid ilusti vormi hoida. Hästi toetav on see, kui mõtestame harrastustegevust selgelt kui eesmärgistatud õppeprotsessi. See ei ole see väljundipõhisus, millest enne rääkisime, vaid just iga osaleja arengu väärtustamine ja tähtsustamine. Esmajärjekorras saab tegevust niimoodi mõtestada juhendaja, kes valib sobivad töövõtted. Osalejad, vähemalt motiveeritum osa neist, tulevad selle suhtumisega kaasa.
Siig: Mulle on jäänud mulje, et mõnes rühmas ei õpita ka tavaolukorras järjepidevalt uut pärimuslikku materjali ega arendata iga osaleja tehnilisi oskusi, vaid pigem säilitatakse. See paneb mõtlema, et vahest ei juhtugi midagi, kui mingi periood jääb vahele. Pärast piiranguid tullakse kokku ja jätkatakse, kust pooleli jäi – eeldusel, et paus ei veni inimpõlve pikkuseks.
Kapper: Mulle on rühmaharrastusest veelgi huvitavam see, kas ja mis tuleb piirangutega äravõetud tegevuste asemele – võibolla ongi juba tulnud? Küsimus on vist selles, milliseid pärimuslikke tegevusi vajatakse inimeseks olemisel ise ja sisemiselt, ilma rühmas käimise, seltskonna või suurürituste välise motiveeriva mõjuta.
Siig: Praegu ei ole midagi tulnud.
Kapper: Kas ei ole? Äravõetud tegevuste asemele – vaatame korraks kitsast pärimus-kultuuri valdkonnast välja – on tulnud väljas liikumine. Matka- ja terviserajad on rahvast täis, viimase aasta jooksul on inimesed õues liikunud senisest rohkem juba enne, kui tantsurühmad läksid õue harjutama. Kas see on ainult minu mulje?
Rohkem tehakse ka kodus süüa. Ma nüüd natuke fantaseerin, aga tundub loogiline, et sellega seoses on rohkem otsitud ka vanaemade retsepte ja äratatud ellu pere pärimuslikke oskusi. Kas siit edasi võiks tekkida suurem huvi oma perepärimuse kogumise vastu? Peale kokanduse võib ise meenutada või (üle)eelmistelt põlvkondadelt küsida näiteks peres tähistatud tähtpäevade kohta. Sealtkaudu jõuame ilusti laulu, tantsu ja pillimängu juurde, mille kohta on väga paljudel vanaemadel-vanaisadel veel omajagu näidata ja rääkida. Koreograafiatudengid pidasid aastavahetuse paiku oma lähedastega veebi- ja telefonivestlusi ja said tõeliselt imetabast materjali, soojad emotsioonid veel kauba peale. Või pärimuslikud käsitööoskused … Mu noorima tütre klassi näitel ei ole praegu koolist kaugõppel olevate tüdrukute käsitöötunni abijuhendaja kuuldavasti tihti mitte ema ega kooliõpetaja, vaid vanaema või mõni teine vanem sugulane, kes veel oskab asju, mida ema enam ei oska.
Siig: Ongi. Süüa ja käsitööd saab teha.
Kapper: Alusoskused peavad siiski olema. Kuigi söögitegemise kohta saab vist Youtube’ist kõike õppida, väga spetsiifilisi käsitööoskusi siiski ei saa. Minu meelest on üsna ilmne, et tühja kohta ei jää, miski tuleb iseenesest asemele. Tähtis on aga märgata ja mõelda, kas see, mis tuleb iseenesest, on ka soovitud, oodatud, hea ja vajalik või peaks seda kuidagi suunama. Tasub mõelda, mida saab kas või folkloorinõukogu teha olukorras, kus rühmategevus ja suurüritused on häiritud, aga individuaalne ja perepõhine meetod sobiks.
Loe edasi....
|
 |
Leigarid Eesti Vabaõhumuuseumis, foto: Urmas Saard
|
JÄÄDVUSTA ENDALE TÄHENDUSLIKU PAIGA LUGU!
|
Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Eesti Kohapärimuse Keskus kutsuvad osalema kaastööprojektis “Leia oma kohalugu!”, millega väärtustatakse meie jaoks eriliste, oluliste, pühade, pärimuslike ja tähenduslike paikade lugusid. On palju kohti, mis on inimestele olulised, millest kõneldakse lugusid või legende. On paiku, millel on eriline nimi, kus on midagi tähelepanuväärset kogetud või mis meenuvad mälestustes. Selliste kohtade teadjatel palutakse need lood jäädvustada ning saata kuni 1. juunini 2021 Eesti Rahvakultuuri Keskusele. Oodatud on kuni nelja minuti pikkused videoklipid ning vabalt valitud pikkusega helisalvestised ja tekstid.
Kohapärimuse kaardirakendus
Eesti Kirjandusmuuseumi, Maa-ameti ja Keskkonnaameti koostöös on valminud koha-pärimuse kaardirakendus, kus on juba praegu võimalik kuulda-näha paikadega seotud videosid, helisalvestusi, fotosid ja tekste. Nii avaldatakse samas kaardirakenduses peagi ka käesolevas kogumisprojektis osalejate parimad kohalood.
Parimad leiavad tunnustamist
- Parima loo autorile on Eesti Kohapärimuse Keskus auhinnaks välja pannud kuni kümnele inimesele mõeldud pärimusmatka, mis toimub kokkulepitud ajal ja piirkonnas.
- Eriautasu Eesti Rahvakultuuri Keskuse poolt pälvib mõnusaim video, heliklipp ja tekst.
- Valik meile saadetud kohalugudest avaldatakse ka kohapärimuse kaardi-rakenduses, kuhu loodame niiviisi leida palasid kogu Eestist.
Loe kohapärimuse projektist täpsemalt SIIT!
Maili Metssalu
Eesti Rahvakultuuri Keskus
|
“KOOPAST” LEIAB TEE KOHAPÄRIMUSE JUURDE
|
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse andmebaas “Koobas” on mahukas mälupank, mis sisaldab üle 36 000 kirje, enamik neist koos originaalikohase pärimustekstiga.
|
 |
Kas teadsid?
- Kuigi andmebaasis on esindatud kõik Eesti kihelkonnad, on nende kirjete suurusjärk vägagi erinev. Kõige rohkem on teateid Juuru (2691) ja kõige vähem Luke kihel-konnast (6). Tavaliselt piirdub kihekonna keskmine arv “Koopas” mõnesaja teatega ning maakonna keskmine jääb 3000-4000 kanti.
- Enamasti on andmesisestust suunanud mõni konkreetne piirkonna- ja/või teema-põhine projekt (nt raamat, kaart, välitööd), mille jaoks on piirkonna pärimuspaiku puudutavad tekstid arhiivist välja otsitud ja digiteeritud. Temaatiliselt on eraldi keskendutud nt hiiumuistenditele, mõisateemale ning viimasel ajal eeskätt loodus-likele pühapaikadele.
- Võrreldes 1990. aastate lõpuga, mil andmebaasi alus loodi, on kohapärimuse mõiste avardunud ning see peegeldub ka sisestatud tekstide valikus, mis hõlmab muu hulgas nt isikujutte.
Miks on andmebaas parem kui kartoteegid või käsikirjad?
Kuigi andmebaasis ei saa kogeda käekirjade ja kirjaviisi erisusi, tunda vanade köidete lõhna ega näha jooniseid, võimaldab märksõnadega varustatud digitaalne hoidla kergesti leida huvipakkuvaid palasid, näha konkreetse inimese jutustatud või kogutud lugusid. Andmebaasi teeb asendamatuks võimalus saada kiiresti ülevaade huvipakkuva maakonna või kihelkonna pärimuspaikadest. Enamus tekstides nimetatud paiku on lokaliseeritud küla tasandil. Niisugust kohapõhist süsteemi palakeskses arhiivis varem polnud.
Mida ja kuidas otsida?
- Otsitavad väljad leiab üles “täpsema filtri” nupu alt.
- Märksõnad. Rippmenüüs etteantud loendist saab aimu, milliseid märksõnu otsingul kasutada – peale objektiliikide on neid nt tegelaste (hiid, nõid, pühak jne) või sündmuste / nähtuste (nt sõda, karistus) kohta. Lisaks saab päringut teha ka vabalt valitud sõna järgi otse tekstist.
- Kohakoodid. Osa tekste on märgendatud ka kohakoodidega, mis seovad sama paiga kohta käivad lood. Eraldi kohamoodulini pole andmebaasiarendus kahjuks veel jõudnud. Kõiki andmeid pole ka jõutud üle kontrollida – paratamatult võib vigu tekkida nii käsikirjast sisestamisel kui ka asukoha esialgsel määratlemisel. Mõnedele puudustele vaatamata on andmestik siiski lihtsasti kasutatav.
- Näide. Kui otsida näiteks objektiliiki “kivi” (kokku 5281 teadet), võib otsingut kitsendada külanimega ning saada info just seal leiduvate pärimusega seotud kivide kohta. Näiteks Muuga küla otsinguga tuleb välja 9 kivijuttu. Tark oleks seejuures eelnevalt määratleda ka kihelkond, sest nähtub, et Muuga nimega külasid leidub nii Jõelähtme, Simuna kui Urvaste kihelkonnas.
Kohapärimuse andmebaas on avalik, kuid kõik kirjed selles ei ole tavakasutajale eri põhjustel nähtavad, sest pärimus sisaldab kohati ka tundlikku informatsiooni. Kui algul oli andmebaas mõeldud eelkõige teadustööks, siis tegelik kasutajatering üha laieneb.
Seetõttu on plaanis muuta järjest rohkem teavet kõigile huvilistele kättesaadavaks (praegu näeb tavakasutaja ligi 11 200 kirjet). Nii ei ole “Koobas” kaugeltki valmis. Muu hulgas on plaanis taastada sünkroonsus Muinsuskaitseameti arheoloogilise ja kohainfo andmebaasi kohapärimuse mooduliga.
Kuid senigi leidub “Koopas” paljugi avastamisväärset! Tekstide kasutamisel tuleb kindlasti viitelahtrist võtta ja lisada arhiiviviide. Sügavama uurimishuvi või tekstide avaldamissoovi korral palume ühendust võtta Eesti Rahvaluule Arhiiviga.
Mari-Ann Remmel
Eesti Kirjandusmuuseum
|
VÕTAME LASTELT VÕIMALUSE ÄRA?
|
 |
Avalik pöördumine
29. aprillil tegid noortevaldkonna katusorganisatsioonide esindajad avaliku pöördumise peaminister Kaja Kallase ning haridus- ja teadusminister Liina Kersna poole, et selgitada, millised tagajärjed on otsusel vähendada omavalitsustele jagatavat huvihariduse ja huvi-tegevuse toetust järgmisest aastast poole võrra.
Ülemaailmsest pandeemiast tingituna on noorte igapäevaelu varasemast niigi stressi-rohkem ning tulevik võib tunduda nii mõnegi jaoks perspektiivitu.
Loe avalikku pöördumist!
Ka pärimus on ohus. Eesti Folkloorinõukogu toetab noortevaldkonna organisatsioonide avalikku pöördumist. Lisaks tajume, et otsus vähendada omavalitsustele jagatavat huvihariduse ja huvitegevuse toetust järgmisest aastast poole võrra, ohustab ka pärimuse jätkusuutlikkust. Mitmed (ka varasemad) eelarvepoliitika suundumused (mh teaduse alarahastus) ja viimase aja piirangud on tugevalt pärssinud pärimuse edasikandumist. Ajal, mil perekondlik pärimusteadmiste ja -oskuste edasiandmine on vähenenud, tuleb noortel leida selleks enam võimalusi huviharidusest.
Pärimuskultuuri õpetamine on niigi alarahastatud. Huviharidustoetuste vähenedes kannatavad kärbete all eelkõige just maapiirkonnad, mida on siiani enim doteeritud. See tähendab, et olukorras, kus elatakse niigi peost suhu, saab huviharidusest edaspidi osa poole vähem lapsi.
Mida vähem lapsi käib huviringides, seda vähem saavad tasu ka juhendajad. Pärimusvaldkonnas tegutsevad õpetajad töötavad juba praegugi paljuski vabatahtlikult ja missioonitundest või miinimumtasu (brutotasu 3,48 € / h) eest, et meie esivanematelt pärit teadmised ja oskused jõuaksid siiski noorteni. Huvihariduseõpetaja on samasugune õpetaja kui kooliõpetaja – on aeg neid ka samaväärselt tasustada!
Võime ju mõelda, et riik – see oleme meie. Olemegi teinud ja teeme edasi seda tööd, sest see on missiooniküsimus, aga selliste käikude huvides tekib küsimus, kes vastutab selle eest, et meie enda ajaloolised teadmised ja oskused saaksid edasi (k)antud?
|
TÄNAVU TÕUSEVAD KÄSITÖÖS ESILE MEHED
|
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidus keskendutakse traditsiooniliselt igal aastal erinevale käsitöövaldkonnale, mida tuuakse esile ja millega seoses võetakse ette erinevaid sündmusi. 2021. aasta on pühendatud käsitööd tegevatele meestele. Miks nii, vastab liidu arendusjuht Liis Burk.
Mis ajendas pöörama tähelepanu meestele käsitöös just nüüd?
Meeste olulisus ja roll meie rahvuslikus käsitöös on ääretult oluline, kuid oma igapäevaste tegemiste ning toimetuste juures ei tule neist enamikule mõttessegi endid eraldi laiemale publikule tutvustada ega oma väärt oskusi esile tuua. Nii on võtnud eesti rahvusliku puutöö meister Meelis Kihulane käimasoleva teema-aasta algatada ja eestvedada.
Kas võib öelda, et ka tänapäeval on mehed jäänud truuks nö traditsioonilistele meestetöödele või on ka rohkem neid, kes varasemale naiste pärusmaale pilgu heidavad, nt koovad kangast, Haapsalu salle vms?
Meie rõõm on, et Eesti mehed ei ole kinni soorollides ning lisaks punujatele, ehitajatele, seppadele, puutöölistele ja teistele tublidele käsitöölistele on meie meeste seas ka väärt kudujaid, pitsimeistreid jne. Rõõm on, et Eesti meeskäsitöömeistrid on ka nõnda head õpetajad!
Kus ja kuidas saab igaüks meist märgata käsitööd tegevaid mehi sel aastal rohkem, millised võimalused selleks avanevad?
|
|
|
|
|
.png)
%20(1).jpeg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
