Kutsume osa võtma Eesti Rahvaluule Arhiivi 2022. aasta pärimuse kogumisvõistlusest Muusika minu elus, mis vaatleb inimese suhet muusikasse.
Muusikat on meie ümber palju – see on kunst, ajaviide, osa suhtlusest või lihtsalt helitaust. Muusika saab erilise rolli kriisiajal, nagu on näidanud laulev revolutsioon, koroonaaegsed koosmusitseerimised rõdudel või internetis, hiljutised Ukraina sõja vastased kontserdid. Tavaliselt märgatakse rohkem muusika ametlikku avalikku külge, nagu kontserdid või CD-plaadid, kuulsad esinejad ja palad, kuid varjule jääb inimeste vahetu kokkupuude muusikaga. Kogumisvõistluse kaudu soovime tundma õppida kogu Eesti elanike helimaailma ja nende mõtteid selle kohta, samuti tänapäeva „rahvamuusikat“ (või rahva muusikat), milles inimene end hästi tunneb või kaasa lööb.
Igaüks, olgu muusik või mitte, on oodatud jagama oma muljeid või mälestusi ja ka konkreetseid muusikanäiteid. Kõigil on oma suhe muusikaga. Võid olla pillimees, keda oodatakse pidudele, või keegi, keda veendi lapsena, et ta ei oska „Põdra maja“ laulda – kõik vaatepunktid on olulised. Tähtis on igaühe ainulaadne kogemus, sest see aitab mõista inimese suhet muusikaga ning muusika osa suhtlemisel teistega. Jutustada tuleks ka väikestest asjadest nagu seltskonnas või lapsega laulmine, omavalitud telefonihelin, üksi klaveriga katsetamine, raadio (või ka tolmuimejaga) kaasa ümisemine, metsas hõikamine; samuti ümbruse helidest, nagu kontsert naabri aias või tümps parkimisplatsil.
Meie jaoks teevad mineviku elavaks emotsioonid ja lood isiklikest kogemustest. Seepärast tasub oma tundmusi ja toredaid lugusid jagada ka rahvaluule arhiivi materjali tulevastele kasutajatele.
Luues pildi sellest, kuidas muusika toimib inimese ja ühiskonna elus, kirjutame Eesti kultuurilugu. Nii nagu Eestis on geenipank, on siin ka kultuurimälu pank, mida tuleks pidevalt täiendada.
|