"Oma lapsepõlvest mäletan, et rahvakalendri tähtpäevad andsid meie pere aastaringile tuttava ja turvalise raami - vastlapäeval keetsime seajalgu, suvistepühal oli korteri esikus noor kask, jüripäeval tegime kindlasti tuld, munadepühal värvisime mune. Kui jõudsin ikka, kus tekkis huvi, miks ühte või teist kombetalitust täidame, ei osatud mulle vastata muud, kui “Ei tea, nii lihtsalt on kombeks, mamma tegi alati nii!”. Hoolimata sellest, et tagamaad jäid segaseks, ei kahandanud see kellegi pühaderõõmu. Imelike juhuste tõttu sattusin täiskasvanuna tööle pärimuskultuuri valdkonda ning pilt läks oluliselt klaarimaks.
Alates hetkest, kui mind ristiti ja salviti õigeusku, omandasid rahvakalendri tähtpäevad minu jaoks uue sisu. Kõik, millest varem rääkisin mineviku vormis - „vanasti paastuti“, „vanasti riietuti suurel reedel musta“, „vanasti värviti ülestõusmispühadeks umbes 100 muna“, muutus ühtäkki elavaks. Miks vanasti? See kõik on ka nüüd ja praegu! Esimene ülestõusmispühade-eelne suur paast vapustas mind nii sügavalt, et ei raatsinud neist tundeist lahti lasta ega ülestõusmispühade rõõmul endasse tulla. Toona esmakordselt paastuaega sisenedes ei olnud õrna aimugi, et sellest saab iga-aastane tundeküllane teekond.
Suur nädal ehk nädal enne lihavõtteid on see aeg aastas, mil näen, et minu ja paljude lähedaste maailmapilt asuvad üksteisest üsna kaugel. Palusin sel teemal mõtisklema Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreestri ja teoloogi Mattias Palli ja folklorist Mall Hiiemäe."
Loe edasi >>
|