EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

HALLIKI PIHLAP: "SOOVITANGI NOORTELE - PROOVIGE ÄRA, SEE VÕIB TEILE MEELDIMA HAKATA!" 

4.-6. novembril 2016 toimub Tartus ja Luunjas esimene noorte folkloorifestival, mis on eelkõige mõeldud noortele või ka neile, kes tunnevad end noorena. Festivalil näeb, et pärimusega süvitsi minek ei ole igav, vaid hoopis põnev ning elamuslik. Ühtlasi aitab festival vastata küsimusele, kes me oleme või miks me rahvusena just sellised oleme. Uurisime peakorraldajalt Halliki Pihlapilt, mis ajendas uutlaadi üritust ette võtma ning millised on need nipid, mille abil noori pärimuse juurde tuua.

Eestis on mitmeid folkloorifestivale, mis kutsus teid korraldama ühte lisaks? Mille poolest eristute ning millist tühimikku soovite Eesti pärimusmaastikul täita?

Alustasin Tartu noortega tööd 2006. aastal, mil tegevust alustas noorte rahvamuusikatöötluste ansambel Sireli. Sirelil hakkas väga hästi minema, aastal 2008 pälvis ansambel rahvamuusikatöötluste festivalil Moisekatsi Elohelü nii patroon Ingrid Rüütli preemia kui ka žürii tunnustuspreemia ja sealt edasi liikus ansambel kiirelt ülespoole. Rahvamuusika uude kuube sobitamine on üle maailma väga populaarne, kuid mind häirib alati see, kui ma ei saa kinnisilmi muusikat kuulates aru, millise maa koosseisuga on tegu. Kahju, kui kaob ära maa ja rahvuse eripära. Mis teeb Eesti rahvamuusikast just Eesti rahvamuusika? Kuidas teha seadeid nii, et meie oma rahvuse ja rahvamuusika olemus säiliks? Sain aru, et tuleb alustada nullist ehk uurida, kust on kõik alguse saanud. Nii liikusimegi oma noortega tasapisi eheda pärimuse ehk autentse folkloori suunas. Algus ei olnud lihtne. Noored armastasid väga seadeid teha, see võimaldas end muusikas avada, folkloor surus justkui raamidesse ja pealegi tuli ka tantsima hakata. Mida rohkem aga eheda pärimusega tegelesime, seda huvitavamaks läks. Nii tekkiski Tartu Folklooriklubi Maatasa, mis tegeleb peamiselt Lõuna-Eesti pärimuse vahendamisega. Kui külastasime rahvusvahelist folkloorifestivali Baltica Lätimaal, nägime kui tohutult palju on Lätimaal folkloorirühmi ja kui palju noori sellega tegeleb - korraga jõudis kohale, et Eestis neid õieti polegi! Kui soovime Maatasaga noortega folkloorivaldkonnas suhelda, kutsume külla Tallinnast Prantsuse Lütseumi tantsurühma Leesikad, sest nad on meie jaoks ainus teadaolev noorte seltskond, kes autentse folklooriga tegeleb. Või siis kutsume külalised Lätist ja Leedust. Ja nii me siis seekord ka tegime. Festivali eesmärk ongi folkloorivaldkonda noortele rohkem tutvustada ja luua noorte kogukond.

Eestis on tõesti palju pärimusfestivale, folkloorifestivale, rahvamuusikaüritusi. Väga palju! Kuid ma ei tea, et Eestis oleks autentse folkloori festivali, mis on mõeldud noortele. Kuna me korraldame festivali esimest aastat, siis loomulikult on ka formaat alles kujunemisjärgus. Kuid on üks punkt, mida tahame oma festivalil kindlasti teha teistmoodi kui festivalidel tavaks - me võimaldame suuremat suhtlemist noortel omavahel. Seetõttu toimub festival just nimelt sügisel, tubastes tingimustes ja tegemist ei ole massiüritusega.

Mis vormis ja millist pärimust teie festivalil kohtab?

Mulle väga meeldib, et festival toimub novembrikuus, sest sügis on tühi üritustest, ometi on see väga ilus ja rahulik aeg. Teisalt on see ka pime ja omamoodi nukker aeg, mida tasubki just nimelt rahvamuusikaga sisustada. Nii on see meie traditsioonis ikka olnud.

Festivalil on külas Dolija (Leedust), Putni (Lätist), Leesikad (Tallinna Prantsuse Lütseumist), kes ühes folklooriklubiga Maatasa annavad kontserte. Ma saan aru inimeste soovist pärimust vahendada kõige loomulikumal viisil, so läbi vahetu suhtlemise pillimehe ja tantsijatega, kuid arvan, et ka kontsertvorm ei ole vale. Folkloorimaailmas on nii palju, millesse süveneda, kasvõi rahvariide põlletikandisse, ja kui tegu on vaid tantsuklubi laadse peoga, siis süveneda väga ei jõua. Rääkimata laulurepertuaarist, kus on laule, mida ei saa laulda rahvapeol, kuid millest saab osa kõige paremini just nimelt kontserdil. Ilus on kuulata-vaadata-mõelda.

Kuna tegemist on autentse folkloori festivaliga, siis peaesinejad töötlustega välja ei tule. Küll aga on rohelisel laval koosseise, kel on suurem vabadus oma muusika vahendamisel. Kaasa teevad ka Tartu noorte rahvatantsurühmad, kes esitavad kontserdil vahepaladena lavale seatud tantse. Et aga üritus ei oleks vaid lavale suunatud ja et noored saaksid end ikka ka välja elada, siis järgneb kontserdile peoõhtu ja tantsuklubi, kus on võimalik lustida erinevate pillimeeste pilli järgi. Tantsuklubi viivad läbi kõikide rühmade muusikud, kuid uksed on lahti kõigile, kes soovivad õhtusel peol noort rahvast tantsitada või noorte seltskonnast osa saada. 

Oled ise toonud väga palju noori folkloori juurde. Mis neid sellel maastikul enim köidab? Mis on need nipid, kuidas kaasta rohkem noori pärimusega tegelema?

Mul on tugev toetus minu koostööpartneri Tartu Kristliku Noortekodu näol ja muidugi ka perekond on igati minu töös mulle abiks. Alustasin aastal 2006, nüüd kümme aastat hiljem on minu ümber selline noortekogukond nagu Maatasa, kellega koos festivali korraldame. Olen tänulik, et nii on läinud!  Mis on need nipid? Ma arvan, et eeskujud. Olen korraldanud noortele palju õpitubasid, kus on käinud meie pärimust tutvustamas sellised eeskujud nagu Ingrid Rüütel, Janika Oras, Sille Kapper, Kadri Lepasson, Cätlin Mägi, Silver Sepp. Ka on noored käinud August Pulsti Õpistu poolt korraldatud õpitubades ja Kadri Giannakaina Laube pillilaagris, kus on kohtutud samuti väga põnevate muusikutega ja õpetajatega. See kõik loeb. Seega veel kord – üksinda ei tee midagi, see on üks väga suur meeskonnatöö. Aga mis on kõige võti? Avatus. Olen oma noortele, kes esimese hetkega „ei” ütlevad, soovitanud – aga proovi ära, anna endale võimalus. Kui alustasime Maatasaga, ütles meie karmoškamängija Anzela: "Ma ei tunne, et tahaksin autentse folklooriga tegeleda, aga ma proovin ära, sest see võib ju mulle meeldima hakata." Sellist mõtlemist soovitangi noortele – proovige ära, see võib teile meeldima hakata! Ja mis on halba, kui siis hobide hulka on sattunud ka folkloor. Pärimuse tundmine-teadmine-kasutamisoskus, ongi ju see, mis tegelikkuses identifitseerib meid rahvusena.

Mida annavad noored pärimusele juurde?

Noored hoiavad pärimuse sõna otseses mõttes ja kõige ehedamal viisil elus. Kui Leesikad käisid meil Tartus külas, siis nad tegid meie Maatasa noortega üheskoos mänge – laevamäng, hobusemäng. Nägin, kuidas kõik toimis, kuidas suheldi, kõigil oli väga lõbus. Siin ei olnud mitte midagi kunstlikku. Eks see ka inspireeris looma festivali just nimelt noortele, sest väga suur osa pärimusest on just selles vanuses kõige loomulikum. Ja kui tekib koht ja aeg, kus kohtuda, küll siis tekib ka noori, kes sellest huvituvad.

Korraldamine  on olnud põnev, kuid samas ka raske. Raske on tekitada tühja koha peale midagi, kuid seda enam ma tunnen, et seda üritust on vaja. Soovin väga, et noored ei väsiks ja et neil oleks jaksu jätkata ka edaspidi ürituse korraldamisel kaasa lüüa.

KUIDAS ITAALIAS UUSI ALGATUSI JA KONTAKTE LUUAKSE 

3.-13. oktoobrini 2016 toimus Itaalias Fiuggis 46. CIOFF®i maailmakongress, kus oli kohal ka Eesti Folkloorinõukogu. Iga maailmakongressi osaks on lisaks rohketele koosolekutele ka näiteks avatud foorumid ja kultuurikonverentsid, mille kaudu on võimalik osa saada nii korraldajariigi omanäolisest ja ehedast kultuurist kui jagada võimalike koostööpartneritega nägemusi.

Kultuurikonverentsil oli võimalik tutvuda Itaalia traditsiooniliste pillidega, nende päritolu ja ehitusega. Mitmed kõnelejad demonstreerisid ettekannete vahel elavalt mitte ainult seda, kuidas instrumendid kõlavad, vaid ka, milliste tantsude saateks neid võiks mängida. Nii saime näiteks kogeda, et teada-tuntud head kokad, itaallased, kelle lauad on erilistel puhkudel lookas ning kes söövad teinekord nõnda palju käike kui meil mõnel olulisel rahvakalendri tähtpäeval, mängivad söömise vahele kodudes ka lusikatega (cucchiai). Kuidas, seda saate kuulata allolevalt videolt, kus Mattia Dell'Uomo lusikatel (cucchiai) ja Federico Cippitelli nuppakordionil (organetto) näitavad, milline üks meelelahutus õhtusöögil olla võiks. Lisaks sellele rääkisid nad nii Itaalia tamburiinide meisterdamisest, Marche regioonile omastest saltarellodest kui lihtsamatest hääletekitajatest kohalikus folklooris (nt crotali, triccheballache, putipu' jpt).

Avatud foorumil oli sedapuhku teemaks folkloorifestivalide elujõulisus. Itaalias toimub igal aastal ligemale 20 folkloorifestivali, mis kuuluvad CIOFF®i kalendrisse, mistõttu on nad ilmselt tihti silmitsi vajadusega areneda ning pakkuda publikule midagi uut. Nii sõnastas ka kõneleja Daniele Parbuono, et traditsioonid on osa kaasaegsest maailmast – mida me loome täna, võib saada peagi osaks pärimusest. Nii avatud käsitlus võis mõjuda nii mõnelegi meelevaldsena, eriti võttes arvesse, et rühmajuhid tunnevad sageli festivalidel survet mõjuda hollywoodilikult. Samas andis see kätte võtme liikumaks suunda, et kõige alus on siiski haridus – see, mida ja kuidas me publikule sõnastame. Ainult publiku harimine aitab kaasa selle kasvule ning laseb ehedusel tõusta taas esile ning au sisse.

Festivalidel esitatav kerkis esile ka muudel koosolekutel ning tõdeti, et kui seni on pööratud suuremat rõhku pigem tantsudele, siis folkloori kontekstis ei tohiks neid võtta muusikast eraldiseisvana või tähtsamana. Seda enam, et festivalidel osaleb endiselt rühmi, kes ei täida ühte vähestest tingimustest võtta kaasa pillimehi ning esitada tantse elava muusika saatel. Niisiis soovitakse edaspidi tõsta rühmade ja korraldajate tedlikkust ka pakutavatest pillilugudest, instrumentide päritolust ja muust seonduvast.

Noortekodade kohtumisel otsustati tõhusamate tulemuste saavutamiseks liikuda praktiliste lahenduste suunas - plaaniti koostöö parandamiseks nii ühiseid laagreid kui leiti, et oma kultuuri tutvustamine võiks ja peaks olema osaks kõikidel ametlikel noorte koosolekutel ja kohtumistel. Praktilised näited, mida üksteiseni tuuakse, läbivad enamasti kolme teemat, mis noortekodade rahvusvahelises töös hetkel aktuaalsed: mängud, traditsioonilised oskused ning müüdid ja legendid.

Sektorite kohtumisi on Põhja-Euroopa (kuhu kuulub CIOFF®is ka Eesti) pidanud viimased aastad koos Kesk-Euroopaga, et tõhustada enam koostööd ja pakkuda laiemat kõlapinda nii probleemidele lahenduste leidmisel kui kogemuste vahetamisel. Tänavu kerkis enim teemaks Folkloriada ning selleaastastest vigadest õppimine ning nende vältimise võimalikkus tulevikus. Kogu kongressilt jäi kõrvu kõlama ka võimalus laste ja noorte oma Folkloriadaks.

Kati Taal tutvustas kongressil peetud ettekandes läti ja eesti sanditamiskombeid ja maskeerimistega seotud traditsioone. Esitlusest lähtuvalt võttis CIOFF®i kultuurikomisjon nõuks algatada liikmesriikide vahel uus koostööprojekt, mis keskenduks just erinevate maade sanditamise ja maskeerimisega seotud traditsioonide tutvustamisele. Projekti eestvedajaks valiti Põhja-Euroopa sektor eesotsas Eesti ja Lätiga ning esimeseks sammuks on uuel aastal juba olemasolevate, maskeerimisega seotud sündmuste ja ettevõtmiste kaardistamine kõikide CIOFF®i liikmesriikide hulgas. Esimesed konkreetsed projektid leiavad aset loodetavasti juba järgmise aasta sügisel. Traditsioonide ja kommete praktiline tutvustamine ja levitamine on taoliste koostööprojektide kaudu järjest enam saamas CIOFF®i üheks prioriteediks ning näitab seda, et organisatsioon pöörab aina suuremat tähelepanu vaimse kultuuripärandi laiematele ilmingutele ja innustab liikmesriike tegema enam koostööd ka väljaspool folkloorifestivalide ja gruppide vahendamise ning teavitamise süsteemi. 
Sanditamine ja rituaalsete maskide kandmise komme on tuntud enamikel rahvastel üle maailma ning selle ilmekaks näiteks oli kongressi ajal toimunud Sardiinia sanditamisrituaalide esitlemine ja karneval, mida saab näha ka allolevast videost.

CIOFF®i maailmakongressidel osalemise üheks suurimaks kasuteguriks on liikmesriikide esindajatega kultuuriliste kontaktide ja sidemete loomine. Kongressil jäävad kõrvale kõik poliitilised, usulised ja muud lahkarvamused, mis argielus pahatihti muudavad kahe riigi vahelise läbikäimise, sh ka kultuurilise koostöö, väga keeruliseks. Nõnda oli ja on ka CIOFF®is, kus Iisrael toetab rahaliselt Palestiinat, Venemaa usaldab oma hääletamisõiguse Eestile ja Prantsusmaa sõlmib koostööplaane Aafrika riikidega.

Eesti Folkloorinõukogu jaoks on kongresside praktiliseks väljundiks uute koostöökontaktide sõlmimine ja erinevate ühiselt tehtavate projektiideede arutamine. Loomulikult ka uute festivalikutsete vastu võtmine ja esimeste kokkulepete sõlmimine ning ka vastupidi, meie folkloorirühmadele sobivate festivalide otsimine. Silmast silma kohtumised ja suusõnaliselt läbi räägitud tingimused, ideed ja soovid on sageli kindlamad ja vettpidavamad kui kirja teel sõlmitud kontaktid. 

Eesti Folkloorinõukogu esindab Eesti Vabariiki rahvussektsiooni õigustes Rahvusvahelises Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsioonide Nõukogus (lüh CIOFF®). 46. maailmakongressi Eesti delegatsiooni kuulusid Kati Taal (CIOFF®i juhatuse kirjutaja ja kultuurikomisjoni asepresident), Laura Liinat (avalike suhete ja kommunikatsiooni töörühma liige), Kaia Kärner (noortekodade juhatuse liige ja noorte esindaja Põhja-Euroopa sektoris) ning Laura Karp.

TAOTLE PÄRIMUSEGA SEOTUD PROJEKTIDELE TOETUST

1. novembrist on avatud taotlusvoorud, kuhu on oodatud kõik eesmärgistatud pärimusega seotud taotlused. Rahvakultuuri Keskuse poolt hallatavate toetusprogrammide ülesanne on aidata kaasa erinevate kultuuriprogrammide rakendamise kaudu rahvakultuuri ja vaimse kultuuripärandi väärtustamisele ning arendamisele.

Taotlusi saab esitada nii piirkondlike tegevuste (Kihnu, saared, Mulgimaa, Peipsiveere, Setomaa, Vana Võrumaa, Virumaa, maakondlikud toetused) kui folkloorifestivalide korraldamiseks ning Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu sissekannete koostamiseks ja uuendamiseks. 

Taotlusi oodatakse kuni 1. detsembrini 2016 (kaasa arvatud)!

KALENDRISSE KIRJA

Vaata suuremat valikut novembrikuu üritustest ja koolitustest...

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 1. detsembril!
Ettepanekud edastada aadressil laura.liinat@folkloorinoukogu.ee.