| |
JUUBELIHÕNGULINE BALTICA 30
|
 |
04.-09. juulini toimus Leedus rahvusvaheline folkloorifestival Baltica, mis sel korral oli juubelihõnguline – esimest Balticast möödus 30 aastat!
Eesti delegatsiooni muljetest kirjutasime eelmises kuukirjas. Sel korral soovime jagada festivali esimesest päevast ning avakontserdist videokatkeid.
Leedu Baltica omapäraks on sealsed tugevad folkloorirühmad. Leedukate seas on oma pärimuse hoidmine, kommete tundmine, rahvalaulude laulmine ja eriti pärimustantsude tantsimine üsna laialt levinud. Festivali avamise puhul viidi delegatsioonide esindajad vihma ja tuult trotsides viikingilaevaga Verkiai mäele, kus ühiste laulude ja palvustega paluti Baltical osalejatele õnnistust ja vägevust, festivalile kordaminekut, korraldajatele jõudu ja kõikidele Baltica ettevõtmistele harmoonilist ja õnnelikku õhkkonda.
Baltica avamine viidi läbi juba traditsiooniks saadud vormis – suure galakontserdiga Kongresside Palees. Hoolimata lavasituatsioonist ja lavastuslikust korraldusest oli kontsert ka sel korral väga nauditav ning andis hea ülevaate kõikidest festivalil osalevatest rühmadest. Imetlusväärne oli leedu folkloorirühmade kontsentratsioon, ehedus ja vägevus! Ning samuti kontserdile järgnenud võimas ühislaulmine ja spontaanne tantsimine, kus isegi ruumi puudus ei tulnud publiku hulga takistuseks. Tantsiti pingiridade vahel, treppidel ja vahekäikudes.
Baltica festivalil on alati saanud tutvuda lisaks Balti riikide folkloorirühmadele ka mitmete teiste maade folkloorikollektiividega. Sel korral osalesid rühmad Kreekast, Poolast, Ukrainast, Jaapanist, Hispaaniast, Lõuna-Koreast, Brasiiliast ja Indiast, mõned nendest osalesid Baltical juba mitmendat korda.Täpsemalt saad tutvuda Baltical osalenud rühmadega Leedu Rahvakultuuri Keskuse kodulehel.
Lisaks traditsioonilisele avakontserdile Kongresside Palees hoiab Leedu festival veel teisigi traditsiooniks muutunud sündmusi.
Iga kord, kui Baltica jõuab Leetu, muutub Vilniuse vanalinnas asuv Bernardiini aed tõeliseks festivalikülaks, kus lisaks laialdasele käsitöö- ja omatoodangu laadale saab pargi mitmetel sopilistel platsikestel näha terve päeva jooksul nii kohalikke kui ka välismaiseid folkloorirühmi tantsimas ja laulmas. Kuna kaunis park tõmbab oma rohelusega suvel ligi nii kui nii palju külastajaid ja on populaarne puhkamispaik, jätkus suurel Bernardiini aia territooriumil külastajaid-kaasaelajaid kõikidele esinejatele. Traditsioonilised on ka maapäevad ehk Baltica välja viimine regioonidesse, küladesse, kus välisrühma külaskäik või olla väga oodatud suursündmus tervele kogukonnale. Lisaks annab see folkloorifestivalil osalejatele võimaluse näha Leedu külaelu ka väljaspool suurlinna piire.
Seekordse Baltica sisse jäi ka 6. juuli, mis tähistab Leedu Kuningriigi aastapäeva ja kuningas Mindaugase kroonimise päeva. Nii mastaapsete sündmuste raames nagu seda Baltica kahtlemata on, tasub leida enda kõrvale tugevaid koostööpartnereid. Leedu korraldajad olid edukalt ära kasutanud Kunigriigi pidustusi ning 6. juulil Moletai mäel toimunud suurejoonelise vabaõhukontserdi raames said eheda pärimusega näitamise võimaluse ka kõik Baltica külalisrühmad.
Uurimustöö Baltikast ja balti riikide identiteedist.
Eesti Folkloorinõukoguga võttis käesoleva aasta alguses ühendust katalaani neiu Aleida Bertran, kes õpib Heriot-Watt ülikoolis ning teeb läbi Läti Kultuuriakadeemia kultuurimanageerimise eriala magistritööd Baltica festivali kohta. Aleidat huvitab, millist tähendust kannab Baltica festival osalejate jaoks tänasel päeval ning kas ja milline on festivali Balti riikide identiteet. Samuti huvitab teda festivali korralduslik pool, rahvusvahelise võrgustiku kasutamine ja koostöö kolme Balti riigi vahel, samuti koostöö riigi tugistruktuuride ja teiste organisatsioonidega.
Aleida intervjueeris lühikese külaskäigu ajal Eestis Folkloorinõukogu juhatuse esimeest Kati Taali, kes oli 2016. aasta Baltica ajal Mooste Pärimuspeo tiimis, ning samuti pikaaegset Tartu Maapäevade korraldajat ja Tartu linna folkloorikuraatorit Tiina Konseni.
Aleida osales vaatlejana ka Vilniuse Baltical ning kogus festivalil osalejate muljeid ja arvamusi ankeetküsitluse abil.
Soovime omalt poolt Aleidale jõudud ja jaksu uurimustöö koostamiseks ning jääme põnevusega ootama tulemusi!
Intervjuu Aleida Bertraniga.
Kati Taal, Eesti Folkloorinõukogu
|
 |
 |
INDIAST, FOLKLOORIST JA NAISTE ÕIGUSTEST EHK 6 KÜSIMUST PAWAN KAPOORILE
|
Juuli esimeses pooles oli hea meel võõrustada Eestis külalisi Indiast, mil Eesti Folkloorinõukogu kutsel osales Võru Pärimustantsufestivalil Charu* Castle Foundationi esindus ja folkloorirühm. 2003. aastal loodud organisatsioon on tegev Indias ning ka laiemalt Aasias haridus- ja kultuurivaldkonnas. Rühmade ja folkloorifestivalide vahendamise ning pärimuse alalhoidmise kõrval on neil kanda suurem ja üllam eesmärk – erinevate projektide ja oma üldhariduskooli tegevuse kaudu pühenduvad nad noorte naiste õiguste ja võimaluste eest seismisesse. Uurisime veidi Charu Castle Foundationi tegevjuhilt Pawan Kapoorilt India folklooriliikumise ning sealse kultuuri eripärade kohta.
|
 |
Eestis on inimesed aegade jooksul liikunud eemale oma sünnikohtadest ning tihti aitab folkloorirühma kuulumine asendada päritolupõhist kogukonnakuuluvust. Kuidas on lood Indias, mis iseloomustab folklooriliikumist ja rühmade olemust?
Enamasti võib öelda, et folkloor on Indias miski, mis on ühiselu osa, mis saadab igapäevaseid tegemisi, nii kommete kui tantsude ja muusikaga. Samas on ka siin tunda urbaniseerumise mõju, kus maalt linna liikudes väheneb nii pärimuse hulk inimeste elus kui nõrgeneb side kodukoha identiteediga. Reeglina on see tingitud nii inimeste heitlikust eluviisist, kus pere äraelatamiseks rabeletakse mitmel rindel ning peale töö paljuks muuks aega ei jää. Kuid ka India ei ole puutumata läänestumisest ning seetõttu teevad inimesed sageli valikuid selle kasuks, mis kiiremini ja kergemini interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel kohale jõuab – see mäng on sageli folkloori kahjuks.
India on väga suur ja kultuurikirev riik ning seetõttu ei ole õnneks linnainimeste kõrvalt kuhugi kadunud ka maapiirkondade elanikud, kes oma pärimust igapäevaselt elus hoiavad. Nende identiteeti aitab elus hoida ka tõsiasi, et nad on teinud oma traditsioonidest peamise sissetulekuallika – müües ja esitledes nii oma kätetööd kui muid kunstilisi oskusi mitmetel laatadel ning pidustustel. Need külaelanikud on sageli koondunudki perede ja sõprade kaupa rühmadesse, kellega koos harjutatakse. Selles suhtes on tegemist traditsiooniliste folkloorirühmadega – neisse on kaasatud erinevad põlvkonnad, sood ning need on tekkinud inimeste endi initsiatiivil küllaltki vajaduspõhiselt.
Mislaadi ohud ja võimalused piiritlevad India folkloorirühmade tegevust?
Probleeme on mitmeid, alates transpordist, ajapuudusest ja rahastuse puudumisest. Folkloorirühmadel on raskendatud osavõtt suurematest ja kaugemal asuvatest festivalidest ning pidustustest, sest lisaks finantside puudumisele ei saa nad endale ka lubada ajaliselt pikka reisimist ühest India otsast teise. Nii ongi nende peamisteks esinemisväljunditeks erinevad kohalikud üritused ja ettevõtmised. Probleemi teise otsa moodustavad (peamiselt) noorte valikud esitatava osas. Tänu juurtest eemaldumisele teevad nad esitatava atraktiivsuse tõstmiseks ja publiku tähelepanu võitmiseks olemasolevas materjalis palju muudatusi ja kahjuks ka järeleandmisi eheduse osas. Seega väheneb tänu festivalide nõudmistele ka eheda pärimuse nägemise ja osasaamise hulk ning kui me ses osas midagi ette ei võta, siis tantsude ja muusika algne olemus kaotab oma näo ja eksistentsi.
Seda kõike on võimalik muuta ainult väärtuskasvatuse ning hariduse näol. India valitsus teeb paljugi, et üle riigi toimuks erinevaid festivale ja pidustusi ning kuigi rahastus, mis sellega kaasneb, pole reeglina suur, siis tegelikult loeb teinekord ka väike summa ning sellega antav sõnum, et pärimus ja selle kandjad on tunnustatud ning väärtustatud. Samas tunneme, et pikk tee on veel minna, eriti suurtest otsustest kõrvalistes piirkondades, et tõsta teadlikkust ning tuua rohkem inimesi „tagasi juurte juurde“ ning eelkõige teha seda läbi haridussüsteemi.
CIOFF®i võrgustikus me ei näe kuigivõrd palju India folkloorifestivale, milline on tegelik pilt? Mis iseloomustab ühte tüüpilist India folkloorifestivali?
India koosneb 29 osariigist ja 7 liiduterritooriumist, milles kokku elab 1,2 miljardit inimest. Selle koguse peale toimub mitmeid folkloorifestivale, kuid nende väljapaistvus ja kestlikkus on vähene – sageli puudub isegi teadmine, millal need alguse saavad või lõppevad. Festivale iseenesest toimub Indias mitmeid, kuid folkloorile pühendatud on neist vaid vähesed. Inimesed tahavad meelsamini saada osa muudest kunstivormidest kui pärimusmuusika ja –tants. Tänu selle põhjal tehtud rahastusotsustele ning teadmatusele kaobki järk-järgult pärimuse nägu ja võlu.
Üks tüüpiline India folkloorifestival kestab 3-7 päeva ning on peamiselt pühendatud pärimustantsule. Kuna Indias kõneletakse üle 100 erineva keele, siis on korraldajate arvamus, et tants on selgemini mõistetav inimestele kui laul. Enamasti toimub festival auditooriumis, staadionil või mõne oulise monemendi juures ning osalejateks on suuremalt jaolt India enda folkloorirühmad.
Folkloor on oluline osa ka erinevatest tähtpäevadest ning tegevustest, kuid toetussüsteemid selle alalhoidmiseks ja teadlikkuse tõstmiseks pole piisavad. Kuigi folkloorifestivalid ise on heaks vahendiks teadlikkuse tõstmisel ning neist võtavad osa noorte kõrval ka vanemate osalejatega rühmad ja kogenenumad pärimusekandjad, siis puudub toimiv vorm, mille raames saaks ka festivali jooksul luua võimalusi põlvkondade vahel teadmiste edasi andmiseks. Samas ei saa öelda, et hariduslikud õpitoad või tagamaade selgitused festivalidel täiesti puuduksid. Lähitulevikus on meil plaanis oma festivalil seda erineval viisil ka edasi arendada ning lisaks traditsioonilistele viisidele tuua sisse ka õppimine näituste jm vormide kaudu, et avarduks vaatepilt lisaks Indiale omasest ka maailma eri rahvaste pärandist.
|
 |
Sa mainisid hariduslikku aspekti Charu Castle Foundation korraldatava folkloorifestivali juures. Mille poolest see veel teistest eristub ning kui keeruline on Indias oma sõnumit ühe ürituse kaudu kuuldavaks teha?
Meie idee sai alguse 1984. aastal, mil Kapur V Bhan (Charu Castle Foundationi esimees) tajus, et India naistel puudub koht, kus turvaliselt end kultuuris väljendada ning samas õppida midagi uut maailmalt. Nii saigi loodud festival nimega Global Female Folk Dance Competition and Carnival, mis toob ühelt poolt kokku noored naised ning teisalt aitab kaasa pärimuse säilimisele. Kuigi algus oli raske ja konarlik, eriti korraldada piiratud ja peaaegu olematute vahenditega ning luua midagi säärast nullist, siis me oleme kõik need aastad viinud ellu oma missiooni naiste positsiooni tugevdamiseks suure pühendumisega.
Kõige suuremaks õnnestumiseks saabki lugeda teadmist, et oleme saanud panustada ühiskonda. 18 aasta jooksul oleme võimaldanud osalust ja eneseväljendust pärimuse kaudu 52 000 India naisele. Meie festivali selgroog kinnitubki nii osalejatelt kui ka näiteks UNESCOlt saadud tagasisidele ja tänutundele. Kuigi suhtumine naistesse ja nende rolli on nende aastate jooksul hakanud muutuma, siis on mõttemallide lõhkumine siiski vaevaline ning suures pildis on muutused Indias raskemini märgatavad. Nii pole ka kadunud vajadus pakkuda jätkuvalt naistele võimalust olla kaasatud ja kaasarääkivad.
Eesti olles te tutvustasite nii India folkloorseid kui klassikalisi tantse. Milles seisneb nende erinevus?
Klassikaline India tants ei ole sama, mis klassikaline tants Euroopa tähenduses. Klassikaline tants on India vanemaid tantsuliike ning kokku on neid 8 erinevat tüüpi. Seda peab õppima pikalt guru käe all või kasvama selles traditsioonis. Hindud ise ütlevad, et õige klassikalise tantsu esitaja jõuabki süvitsi minna ainult ühte tüüpi oma terve elu jooksul. Klassikaline tants pärineb religioossest sanskriti keelsest teatrivormist ning ei tantsudes ega muusikas pole lubatud muudatusi teha ega selle pikkust kohendada.
Seevastu folkloorseid tantse on üle India palju ning need on mõningate sarnasustega omased kindlatele piirkondadele. (Eesti mõiste ja arusaam pärimustantsust on paralleelne India mõistega folkloorsest tantsust. –toim)
Folkloorirühmad esitavad ainult sellisel juhul mõlemat žanri, kui nende tantsijate hulgas on klassikalise tantsu koolitusega liikmeid. Välisfestivalidel tuleb esitusele mõlemat, kuid kuna klassikaline tants on loo jutustamine, mille puhul on olulised väikesed detailid, näiteks silmade liikumine, ei pruugi esitatu suure publiku ees täiel jõul alati mõjule pääseda.
|
 |
Kui palju on võimalik festivalidel kogeda folkloorirühmade esituses India ehedat pärimust?
Igas India piirkonnas on oma kindlad tantsud, mida esitatakse kindlate rõivaste ja abivahenditega kõikvõimalikes elulistes olukordades: lapse sündides, pulmas, aastaaegade vahetumisel, lõikusajal, tähtpäevadel jne. Neil on kindel tähendus ning need peegeldavad hindude uskumusi, tavasid ning rituaale. Nende väljavõtmine igapäevaelu olukorrast võib püstitada juba küsimuse, kas see on enam ehe?
Festivalidel eelistavad rühmad tavaliselt esitada ehedat folkloori. Samas sõltub see paljuski nii piirkonnast, kust rühm tuleb kui ka sellest, millistesse tingimustesse nad välismaal satuvad. Näiteks võivad muudatusi tantsudes tingida üsna argised olud nagu lava või muu esinemispaiga eripära kui ka teadlikult tehtud otsus valida publikule esitamiseks nö arusaadavam ja rahvusvahelises mõttes üheselt mõistetav kaasakiskuvam esitusviis. Nii lisatakse kasutatavasse muusikasse ka läänelikke rütme ja elektroonilisi instrumente. Tahes või tahtmata seda tunnistada, siis sellised muudatused loovad tänapäeva suundumuste juures kuulajatega kiirema sideme. Rühmade sellised otsused ei ole tingitud teadmatusest, vaid nad soovivad presenteerida endid parimast küljest olukordades, kus sageli ei kaasne publiku harimist esitatava sisu osas. Sellised pooleldi pealesunnitud valikud tekitavad aga tegelikult veel suurema lõhe kultuuridevahelises mõistmises ning vähendavad eri piirkondade pärimuse iseloomu ning mitmekesisust.
Ehedusega India pärimuses on nagu mujalgi – kui sellele on lisatud edasiarendusi, siis ei saa seda enam autentseks pidada. Samas on põhjalike teadmiste ja hea ettevalmistuse korral paljugi võimalik improviseerida ka traditsiooni piires. Neid lisandusi, erinevust esitatavas, ei suuda võõras pilk üldjuhul kahjuks eristada ka hoolimata festivalikontsertide harivatest kommentaaridest.
Välisfestivalidel käies saab selgeks, et erinevusi on oluline alles hoida. Lugupidamine teiste kultuuride vastu, tahe õppida ja teada saada on see, mis muudab meid ühtseks – ainult nii saab öelda, et kunst ja kultuur ei tunne piire.
* Charu tähendab tõlkes lille ning märgib samanimelist noort naist ja kunstnikku, kelle varajase hukkumise tõttu tema mälestuseks pereliikmed mainitud organisatsiooni lõid. Charu tegevus oli seotud kunsti ja kultuuriga ning tema nimel selle elushoidmine annab organisatsioonile veel rohkem põhjusi panustada naiste olukorra muutmisesse maailmas.
Laura Liinat, Eesti Folkloorinõukogu
|
TAEVATÄHED KIIRGAVAD VALGUST NII ÜHEKAUPA KUI ÜHESKOOS
|
 |
„Sorrõseto“ leelopark käis juulis Klaipedas festivalil.
Oli väga ilus päikest täis pühapäev Kura sääre tipus Smiltenes ühe muuseumina toimiva rannakaluri taluõuel. Tubades nägi kunagist endist elu – köök, elu- ja magamiseruumid, lauad, pingid, voodid, kapid, tööriistad ja fotod. Väljas sai kõndida muude hoonete juurde, istuda korraks näiteks aidatrepile või sauna ukse juurde. Aias õitsesid lilled ja sahisesid õunapuud, siin-seal oli ühekaupa või ritta sätitud kerged pingid, kus istuda. Mismoodi küll siinses tüünes vaikelus hakkab toimuma suurejoonelise festivali lõppkontsert, olime meie esialgu täitsa hämmelduses ja ootasime.
Aga alustan algusest, sest kõik neli päeva Klaipedas Vaimse Kultuuripärandi Rahvusvahelisel Festivalil „Lauksnos“olid väga erilised, ootamatute esinemispaikadega ja suurepäraselt korraldatud, iga pisemgi detail oli läbi mõeldud.
Festival toimus 13-16. juulil 2017 ja kõik esinejad olid kutsutud nimeliselt. Nii saabus juba möödud talve veebruarikuus „Sorrõseto“ leelopargile kutse tulla ja osaleda festivalil „Lauksnos“, mis tõlkes tähendab taevatähte või taevalaternat, mis annab valgust. Kõik kutsutud rühmad esindasid eri rahvuste UNESCO Vaimse Kultuuripärandi kaitse alla võetud mitmehäälset rahvalaulu või erilist tantsustiili. Meie esindasime seto leelot ja pidulikul avakontserdil Klaipeda vanalinnas asuval Teatri väljakul esinesime koos kõikide külalistega. Igat rühma tutvustati nii leedu kui inglise keeles, suured ekraanid lava kõrval näitasid esinemise jooksul lähivaateid ja lisamaterjali, publik oli soe nagu päike selges taevas.
Kõik esinejad olid erinevad. Horvaatia meeste rahavalaulude ansambel „Sinovi Atara“ võlus oma lustlike viisidega, läti „Suitu sievas“ täitis lava rahulike naistelauludega, Georgia „Shavnabada“ mehed lasid häältel kajada kui kaugel mägedes – kes küll ei armastaks Gruusia meestelaulu!
Aga ka Makedoonia 3 meest „Trio Gavrovski“-st lummasid oma viisidega kogu publiku. Bulgaariast pärit rahvamuusikaansambel „Bistritsa“ oli kõige suurem kollektiiv – 30 tantsijat-lauljat ja lisaks ka pillimehed. Nemad lõid laval hoogsa külapeo õhustiku, kus rõkkas laul ja imekiired ning õhkkerged tantsusammud panid ahhetama. Veel oli üks eriline esineja Aserbaidžaanist – laulja Konul Mammadli ja teda saatsid kaks muusikut rahvapillidel. Kui veidi mõtlete, siis küllap tuleb kõrvadesse see eriline hääletämber ja veniv ning improvisatsiooniline ning lõppematuna tunduv lõunamaine laul. See on nii lummav, et mulle tuleb neid viise kuulates silme ette pilt tulikuumast kõrbest või näen, kuidas vanad halattides mehed, tübeteikad peas istuvad ringis ja joovad piaalidest rohelist teed. Loomulikult osales festivalil ka oma leedu rahvamuusikaansambel, seekord „Trys keturiose“. Eraldi pean veel ära nimetama flamenco. See on Lõuna Hispaaniast Andaluusiast pärinev muusika- ja tantsustiil – laul, kitarr ja tants. Jumaldan flamencot. Ülimat naudingut pakkus oma esinemisega grupp „Arandano Compania Flamenca“.
Nagu juba korra ütlesin, olid korraldajad eesotsas Klaipeda linna Rahvakultuurikeskuse juhataja Nijole Služinskienega kõik neli festivalipäeva detailselt läbi mõelnud. Esinemispaigad olid valitud erinevad ja kontserdid erineva pikkusega. Päevad olid tihedalt täis – hommikul panime end täisriidesse ja hilisõhtul saime tagasi hotelli – muide, ka see oli suurepärane - uus ja uhke hotell „Amberton“. Kõik festivalile kutsutud elasid just seal ja eks me lõpuks olime kui üks sõpruskond.
Meie grupi saatja Jurate Kurgoniene oli üks vabatahtlikest, kes kogu festivali toimimist omal moel aitasid. Jurate oli humoorikas ja aktiivne suhtleja, eks ta poputas meid ka ja eks ta oli ka meie üle uhke ka. Seto rahvariided, meie hõbeehete helin-kõlin ja ka meie laulmine äratas kohe vaimustust, ükskõik, kus liikusime. Ausalt öeldes oli see kujundlikult öeldes „armastus meie vastu“ ikka väga tuntav ja hingepõhjani liigutav. Andsime endast muidugi parima, mis vähegi võtta oli. Meid oli vähevõitu – ainult 6 liiget. Leelopargi juht Valli Karp, lauluema Leida Heliste, Ellen ja Villu Linnasmäe, Merita Tamm ja minule lisaks veel hea Taavi Karp. Taavi oli bussijuht ja nö korrapidaja, kes kuulas esinemisi ja andis vahel nõu ja tegi ka fotosid. Siiski suutsime näiteks väljakul lauldes ka pealtvaatajad tantsuringi tõmmata ja mingil moel kaasa leelotamagi panna. Laule on meil ju palju ja Leida leelotas ka sellest, mis kohapeal nägi ja Valli tõmbas lõõtsa lahti. Inimesed jäid kohe kuulama-vaatama. Olgu tänatud meie esivanemad nii rikka pärandi eest. Need juured, mis meidki Tallinnas leelo juures hoiavad, on väga väga sügaval ja väga jämedad. Just see aitas meid ka Klaipeda Draamateatris toimuval hilisõhtusel väga omanäolisel kontserdil. Puhas mitmehäälne rahvalaul, ei pille ega tantsusamme. Saal oli pilgeni täis erikutsetega rahvakultuuri asjatundjaid. Lisatoolidel ja vahekäigus istus noori ja vanemaid kuulajaid. Meie olime esimesed. Aega anti umbes 20 minutit, 5-6 laulu. Seto leelo lendas kui hingetsirk meie südameist saali. Leelo ja tormiline aplaus. Leelo ja aplaus. Kui Valli ja Leida kahekesi istudes ja kumardudes itkesid õe sõnumeid oma noormehele, seiskus nagu aeg ja arhailine viis, kahe naise hääled ning estluslaad tõid esile selle kurbuse ja valu, mis oli nii sügav ja ehtne, et sõnadest aru saada polnudki tarvis. Saal hoidis hinge kinni ja kuulas. See oli nagu meditatsioon. Ja elu. Ja hinge valu. Hing inimese sees pole aastatuhandete jooksul ju muutunud. Ilu, rõõm, valu ja kurbus – ja kõik muud teemad on rahvalauludesse köidetud kogu maailma rahvastel. Sellest saadakse alati aru.
Aga nüüd tagasi mu jutu alguse juurde. „Lauksnos“ lõppkonsert toimus rannakaluri talu-muuseumi õuel. Seda kontserti juhtis Leedu Televisiooni ülimalt populaarne ja armastatud saatejuht, kes juba pea 20 aastat juhib ka rahvamuusikaansamblit. Tema kutsus taluõuel kohti vahetama nii esinejad kui pealtvaatajad. Nii mindigi ühest kohast teise ja kes tahtis, võttis kahepeale ka istumispingi kaasa. Kogu kontsert hakkas kuidagi omamoodi elu elama ja mõjus teistmoodi kui harjunud ollakse. Gruusia mehed võtsid oma „Suliko“ üles lilleaia kõrval, Makedoonia trio laulis aidatrepil, Bulgaaria „Bistritsa“ andis etenduse laial niidul ja „Sorrõseto“ leelo kõlas õunapuude all. Ja nii edasi. Kuulajad muudkui plaksutasid, laulsid kaasa ja olid rõõmsad.
Tuhat tänu veelkord sinna Klaipeda poole. Festival jäi meie hinge elama, täitis südamed soojuse ja rõõmuga. Aitäh kõigile, kes meid Eestis aitasid.
Silvia Karro, „Sorrõseto“ leelopargi liige
|
 |
TAOTLE PÄRIMUSKULTUURI SPETSIALISTI KUTSE
|
Taas on käes hea võimalus taotleda pärimuskultuuri spetsialisti kutset. Kutse annab kaalu projektide taotlemisel, töökoha leidmisel, senise tegevuse avardamiseks, pärimuskultuuri valdkonna väärtustamisel nii Eestis kui Euroopa Liidus.
Kutse taotlemiseks tuleb teha kirjalik sisevaade oma senisele pärimuskultuuri alasele tegevusele. Taotlema on oodatud inimesed, kelle igapäevane tegevus on selle valdkonnaga otseselt ja järjepidevalt seotud.
Loodame kutse omanikega teha senisest tihedamat koostööd, et oma päritud kultuur oleks igapäevaselt kättesaadav kasutatav igas Eestimaa nurgas. Pärimuskultuuri spetsialistid on võimas võrgustik.
Palume taotlused esitada 14. oktoobriks.
Seniseid kutse omanikke.
Info kutse taotlemise kohta.
|
|
|
|
|
.jpg)
.jpg)
.1504268012.jpg)
