Folkloorinõukogu eestvedamisel alustati 2017. aastal Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis pärimuskultuuri õppega vabaaine „Pärimuskultuur ja turismitootearendus“ raames. Õppejõud Reet Hiiemäe, Ahto Kaasik, Risto Järv ja Ene Lukka-Jegikjan tegutsesid ühtse meeskonnana, mis andis vastastikku rõõmustavaid tulemusi.
Nagu selgus, oli pärimuskultuuri teema turismi eriala üliõpilaste seas väga oodatud ning ootamatult suur valmisolek pärimuse kasutamiseks turismiettevõttes olemas. Aine lõputööks tuli leida reaalne turismiettevõtte, millega oli üliõpilasel mingi isiklik seos ning kirjeldada valitud ettevõtte näitel pärimuskultuuri kasutamise võimalusi hetkel ja tulevikus. Kõik esitatud tööd olid huvitavad ning reaalsed võimalused turismiettevõtte edendamiseks ning sisukamaks muutmisel paikkondliku pärimuse abil.
Mõned näited lõputöödest
Anete Leesment valis Saaremaal Torgu vallas asuva Sõrve Turismitalu: „Selle majutusettevõtte valisin sellepärast, et see asub minu maakodule lähedal ning Sõrve säär on kena paik, kus on palju ajaloolist ja pärimuslikku. Mida ma isiklikult peale selle aine läbimist ja lõputöö tegemist õppisin? Olen pärimuskultuuri ja turismitootearenduse õppeaine osas väga positiivselt meelestatud. Arvan, et see aine on eelkõige sellepärast oluline, et see aitab inimestel paremini mõista seda, et oma kodumaa pärimuslikud teadmised on tähtsad ja neid tuleb hoida ning säilitada. Tänu neljale õppejõule, kes selle loengu läbi viisid, ei oska ma paremaid inimesi soovitada, kes seda õppeainet nii hästi edasi kannaksid. Sain Sõrve kohta nii palju uut informatsiooni tänu lõputöö tegemisele. Sõrves võiks arendada kultuuriretki ja pärimuslikke töötubasid. Töötubades saaksid turistid püüda kala, õppida kala soolama, parandada katkiseid mõrdu. Kultuuriretkede juhid on asjatundjad, kes tunnevad Sõrvemaad ja selle pärimust läbi ja lõhki.“
Gerli Koppelile kuulub iidne Kalmu talukoht Saaremaa südames Valjalas, kuid viimased 70 aastat ei käi sealsel 3,8 hektarilisel maalapil peale metsloomade, nõukogude ajal ka arheoloogide, mitte kedagi. Autori sooviks on uurida võimalusi, kuidas Valjala valla pärimuskultuuri kasutada turismitalu pidamiseks. „Talu maadel asuvate vähe tuntud kivikalmete juurde võiks korraldada jalgsi uurimusretki. Kalmu talu maadel minnes üle suure põllu ja siis massiivsete tammede alt üle kiviaia ronides hakkavadki peagi paistma võimsad ringikujuliselt kobarasse paigutatud kivid. Kalmete juures on hea korraldada ka vaikuseminuteid ja mõtiskleda elu kiire kaduvuse üle. Mõelda kadunud esivanematele ja nende panusele meie kujunemises. Eriti müstilised on kivikalmed kuuvalgetel kevad- ja sügisöödel. Autor on vahel võtnud kaasa pleedi ja istunud kivikalmete kõrval, kuulanud vaikust ja üksikute kakuliste huikeid. Kalmu talus võiks korraldada lühikese kestusega terviselaagreid, kus õppida tundma ravimtaimi, nende kasvatamist ja õiget kasutamist.“
Inga Sõrg keskendub sellele, kuidas kohalikku pärimust kasutades elavdada Räpinas asuva Sillapää Lossi tegevust: „Sillapää mõisapark on dendroloogiliselt üks Eesti liigirikkamaid parke. Selle kujundamisega alustati juba 18 sajandil. Nüüdseks ligi 5 ha suurune park ühendab nii prantsuse, inglise kui k metsapargi stiilis elemente. Erilist tähelepanu väärivad energiapuud: nelja ja viie haruga pärnad (naistepuud). Mõisapargis saab läbi viia nii ekskursioone, metsamänge, aga ka laadida energiat. Pargi ekskursioon oleks ideaalne osa Sillapää lossi pärimuskultuuri programmis.“
Sandra Maurer valis Saaremaal, Kungla külas asuva esivanemate talu, mis on päriselt eksisteeriv talukompleks, kuid ei ole töös turismiettevõttena. Töö autor võttis seda lõputööd kui loomingulist vabadust ning lõi kujutluse oma esivanemate talust kui toimivast majutust pakkuvast kompleksist ning kaardistas selle potentsiaalseid võimalusi pärimuskultuurist lähtuvalt, mida leidub Valjala kihelkonnas hulganisti (pühad hiiepaigad Odalätsi karstiallikad, Panga pank ja Põhjatu allikas, Kaali järv, Võhksa nõiakivi, Väkra ohvrikivi). Sandra usub, et Remmelga talus võiks tähistada pärimuslikke tähtpäevi, näiteks jaanipäeval: „Hommikut võib alustada jalutuskäiguga metsa, et tuua koju kaseoksi, seejärel kaseokstega tubade kaunistamine ja saunaviha valmistamine, mida saab suitsusaunas või tavalises saunas kasutada. Omatehtud isiklik viht annab kindlasti saunakogemusele palju juurde. Muidugi tuleb ka õhtul suur jaanituli süüdata, sest jaanitule suits on tervendav. Veel võib ümber jaanitule tantsida laulda ning seltskonnamänge mängida. Terve päeva vältel ja lõkke ääres on soovitav pakkuda rituaalseid piimatoite, aga ka jaaniõlut.“
Kaie-Mari Hanikat valis Harjumaa Muuseumi, süvenedes kodukihelkonna Keila pärimusele. Ta kaardistas Keila kihelkonnas tähendust ja väärtust omavad objektid ja nähtused (rahvarõivaste eripära, Humala külas asuvad ohvrikivi kui ristiallikas, Rannamõisas Proomu allikas ja Tutermaal ohvrikivi jm), kirjeldas muuseumis toimivaid pärimuskultuuri kasutamise võimalusi ning arvab, et lisaks võiks tähelepanu pöörata Harjumaa rahvarõivastele, pärimuslike tähtpäevade ja pühade tähistamisele, kohalikele looduslikele pühapaikadele, musta leivaga seonduvale.
Kristo Siraki: „Olen Pärnumaalt pärit, kuni 13. eluaastani elasin Tahkuranna vallas Metsakülas. Vanavanemad elasid samuti Tahkuranna vallas, kuid Uulu külas, kus on tänapäevani säilinud maa- ja suvekodu. Valisin analüüsitavaks sihtkohas Pärnu-Eliisabeti kihelkonnas asuva Uulu küla ja külas asuva Peetrikese talu. Tegu ei ole küll praegu tegutseva turismiettevõttega, kuid tulevikus on plaan rajada sinna käsitöötalu, kuna talu perenaine tegutseb aktiivselt kõiksugu käsitööga, savitööga, keraamikaga ja vaipade kudumisega. Praegusel hetkel sarnase funktsiooniga turismiobjekt külas puudub, aga sellel paigal on suur potentsiaal oma värvika ajalooga. Kihelkonnas küll puuduvad kaardistatud looduslikud pühapaigad, kuid see-eest on ajaloolistel ehitistel oma pärimuslik lugu rääkida. Olen küll siit piirkonnast pärit, kuid tõeline austus koduküla vastu tekkis just siis kui sain teadlikuks koduküla pärimusest ja ajaloost. Oli äärmiselt põnev uurida erinevate ehitiste ajalugu, lugeda vanu väljavõtteid ja uurida kihelkonna eluga seotud lugusid. Kuna praegusel hetkel ei teata Pärnu-Eliisabeti kihelkonnast ühtegi loodusliku pühaobjekti, siis tuleks arhiividest sügavamalt otsida, kõnetada kohalikke inimesi ja siis piirkonna väärtpaiga ära kaardistada. Loodavas turismitalus saaks olema erinevaid töötube, mis annavad võimaluse kokku puutuda kohapärimusega ruumides. Käsitöö tubades valmistatakse kihelkonnale omaste toonidega vaipu. Kuna piirkonnast on leitud mitmeid haruldasi esemeid, mis ulatuvad tagasi muinasaega, siis on võimalus savitoas jäljendada leituid esemeid ja omal käel neid valmistada ja pärast kaasa osta. Luues metsa matkarada, et külastada vanu sõjaväebaase, siis võib teel vaatamisväärsusteni kasutada kohapärimuslike vanasõnu, mis pärinevad Pärnu või Häädemeeste kihelkondadest, nagu „Kukk saab süüa laulu eest, inimene töö eest“.
Andra Lüki töö põhineb Muhumaal asuva Pärdi-Jaani talu näitel, mis on tema enda talu ning vana enam kui 100 aastat ning kuulunud ühele perele: „See talu ei ole veel turismiettevõte, kuid selle nimel töötatakse usinalt. Pärimuskultuuri kasutamine muutub iga päevaga järjest olulisemaks turismiettevõtete loomisel. See on kindlasti valdkond, mis vajab tõsist tähelepanu enne, kui kõik pärimusega seotud kohad on hävinud või lood on unustatud. Muhu on väga hea näide arendamaks pärimust. Kui tulevikus saab autori soov reaalsuseks, siis selles talus saab olema palju kasutust just pärimuskultuuri näol. Looduslike pühapaikadega tutvumiseks loob autor pärimuslikku väärtust omavate objektide külastamise matka, mis toimuks nii aktiivsemale inimesele, kes on nõus rattaga sõitma kui ka vähem aktiivsematele inimestele, mis toimuksid väiksemates gruppides ning väikse mikrobussiga. Looduslike pühapaikade jaoks koostaksime erinevaid arhiive kasutades ja koostöös teadlastega lugudest koosnevad albumid, et igal turistil/külastajal oleks käes kultuuriretkel olles väike album piltide (vanemad pildid, kus on objekt rohkem säilinud) ja lugudega pärimusega seotud objektist. Looduskeskkond Pärdi-Jaani talu õuel soosib ka metsakohina ja linnulaulu kuulamisega. Ehitatud on männipuu ümber terrass, kus peal on Muhu mustriga suured padjad ja pleedid, et külastajal külm ei hakkaks. Puu pealt saab õhtul katteks panna ka sääsevõrgu ning annab võimaluse ka suuremat loodushuvilistel seal terrassil ööbida. Võib kuulda loomade hääli, loomade samme aia taguses metsas jne. Alt poolt valgustavad puuoksi väiksed prožektorid, et keskkonda natukene huvitavamaks muuta. Pärdi-Jaani talu näol on tegemist ka vana palkmajaga, mis hetkel vajab mõne koha pealt natukene parandamist ja palkide välja vahetamist ning samuti rookatus oleks vaja ümber vahetada, kuid lõplik talu peaks olema ikka võimalikult vana talu moodi, kuid uues kuues. Soov on arendada talukompleksi vaatamisväärseks turismiettevõtteks.“
Ene Lukka-Jegikjan
|
.1499082146.jpg)
.jpg)
.1499095530.jpg)
