Tema peamiseks uurimisobjektiks saigi tema lemmikpill kannel, mille levikut, ajalugu ja iseärasusi ta uuris alates muistsest väikekandlest kuni uuemate tsitri-tüüpi kanneldeni.
Teatavasti on muusikaline instrumentaarium oma põhiosas väga rahvusvaheline. Raske on leida midagi, mis oleks iseloomulik üheleainsale rahvale. Raske on isegi kindlaks teha, kust mingi pill konkreetselt pärineb. Üheks olulisemaks järelduseks Tõnuristi kandleuurimises võib seetõttu pidada järeldust, et uuem eesti kannel on võõrastest eeskujudest hoolimata algupärane kandletüüp, sellisena kujunenud Eestis ning siit hiljem naaberaladelegi levinud.
Igor Tõnuristi uurimusi iseloomustab see, et ta vaatleb kõiki rahvapille etnokultuuriliste sidemete kontekstis. Uurimuste geograafiline areaal haarab kogu Ida-Baltikumi, Vepsamaast Setumaani ning sealt edasi Balti rahvaste ja Loode-Venemaani, kuid võrdlusandmeid toob ta ka teistelt idaslaavlastelt, Skandinaaviast, Kesk-Euroopast ja kaugemaltki. Sama lähenemine iseloomustab ka muude rahvapillide uurimusi, millele ta edaspidi pühendub. Nii on ta uurinud erinevaid karjasepille, torupilli, parmupilli, mollpilli, setu paarisvilet, lõõtsalisi.
Peale nö pärispillide on ta pööranud tähelepanu lastepillidele, mida peeti rohkem mänguasjaks, kuid on mida kasutatud samuti heli tekitamiseks: mitmesugused viled, lehepill, savipill, võilillepill jms.
Pille ja nende kasutust analüüsib ta ka sotsiaalkultuurilises kontekstis. Nii osutab ta, et karjuste instrumentaarium eri rahvastel on otseses seoses koduloomade karjatamise viisidega. Lisaks kasutab Tõnurist võrdlusmaterjalina keeleandmeid, eeskätt pillide nimetusi eri rahvastel. Võrdlev uurimine on juubilari põhilähtekohaks. Baltikum on osutunud selles suhtes väga tänuväärseks piirkonnaks.
Eriliseks huviobjektiks on olnud ka pillimees ja pillide funktsioneerimine ühiskonnas, samuti rahvapärane koosmäng. Artiklite pealkirjad räägivad ise enda eest: “Pillid ja pillimäng eesti külaelus”, “Külamuusikad sajandivahetusel”, “Pillimees pulmas”, “Rahvapillimehed naljameestena”, “Eesti rahvapillimehed Peipsitagusest Siberini”, “Koosmängust eesti rahvapillimuusikas” jm.
Pillimeest uuritakse sotsiaal-kultuuriliste muutuste taustal. Tõnurist näitab, kuidas 19. sajandi ning 19.-20. sajandi vahetuse uued kultuurinähtused – organiseeritud musitseerimine rahvakoolides, laulukoorides, keelpilli- ja puhkpilliorkestrites, vaimuliku muusika harrastus väljaspool kirikut tõid eesti talupojakultuuri rohkesti uusi pille ning kuidas seltside, kooride ja orkestrite kaudu levis laiemalt ka täiesti uus pillimuusika funktsioon ja avaldusvorm – nimelt kontserttegevus, esinemine lavakavades. „Talurahva muusikaharrastus avaldus nüüd üha rohkem hoopis uuel tasandi, linnakultuurist lähtuva professionaalse muusika kaudu“, kirjutab ta.
Juubilari pillimeeste uurimused sisaldavad rohkesti huvitavaid allikmaterjale – intervjuusid, pillimeeste endi mälestusi ja mälestusteateid pillimeestest, isikuloolisi ja olustikulisi detaile, mis teevad autori järeldused teaduslikult usaldusväärseks, samas aga muudavad uurimused ka köitvaks lugemismaterjaliks.
Ta on tegelikult ise hingelt pillimees, seetõttu ongi tema lähenemisnurk uurimisteemale tihti väga isiklik ja praktiline. Samas pole ta mitte üksnes uurija ja hea pillimees, vaid ka teenekas õpetaja. Ta on korraldanud mitmeid rahvaluulekursusi huvilistele ning esinenud lektorina paljudel seminaridel ja õppepäevadel. Samuti on ta toimetanud metoodilisi õppevahendeid.
Üheks tema lemmikuks peale pillide ja muusika on rahvarõivad. Ka sellesse valdkonda on ta põhjalikult sisse elanud, tundes detailideni eri kihelkondade rahvarõivaid ja nende kandmisviise ning propageerides neid mitmetes kirjutistes ning arvukates loengutes ja konsultatsioonides.
Oma teadmisi ja kogemusi uurijana rakendas ta praktikas ka folklooriansambli “Leegajus” juhina. 1971. a. loodud ansambel oli omas ajas täiesti uudne ja suuresti vastuolus käibivate suundadega, kuna oli orienteeritud autentsele materjalile ja taotles võimalikult ehedat esitusstiili. Sama suunda esindasid siis veel vaid Kristjan Toropi loodud rahvatantsuansambel Leigarid ning veidi hiljem Tartus tekkinud noorte lauluansambel Hellero.
Esimese pääsukesena selles valdkonnas oli “Leegajus” suuresti eksperimentaalne ning kujunes pikema perioodi jooksul omas liinis suunda näitavaks ettevõtmiseks. Sellega seoses on Igor Tõnurist sattunud ka ise teadusliku uurimise objektiks. Nimelt pühendab Balti juurtega ameerika uurija Guntis Smidchens oma doktoritöös ”A Baltic Music: the Folklore Movement in Lithuania, Latvia, and Estonia, 1968-1991” talle spetsiaalse peatüki ”Igor Tõnurist, “Leegajuse” juht”.
Selles avab autor tänase juubilari huvitava kujunemisloo eesti folkloori taassünni üheks eestvedajaks. Kasvanud põhiliselt venekeelses segaperekonnas, omandas ta eesti keele isapoolselt vanaemalt, kellelt päris ka huvi eesti kultuuri vastu. Huvi eesti keele ja kultuuri vastu toetas ka tema eesti keele õpetaja. Ent vaevalt oleks ta tulnud selle peale, et hakata laulma eesti regilaule, kui poleks saanud selleks äratust Moskva ülikoolis õppides leedu tüdrukutelt, kes suurepäraselt laulsid vanu leedu rahvalaule. Ta õppis kõigepealt mõne leedu laulu, omandas ajapikku ka leedu keele (mida soodustaid ka tema valgevenelannast emapoolsed leedu juured) ning leidis siis, et miks mitte ka vanu eesti laule laulma ja propageerima hakata.
Tõnurist väidab, et tema huvi on olnud eelkõige kultuuriline: ta on veendunud, et tuleb rohkem omakultuuri säilitada, kuna see rikastab kultuuri tervikuna. Tema väitel oligi Leegajus eelkõige säilitaja, kes kannab ise eesti rahvamuusikat, “säilitab seda helis” ja annab edasi nooremale põlvkonnale.
Seega – olles rahvamuusika uurija, on Tõnurist ise ühtlasi traditsiooni kandja, olgugi tegemist sekundaartraditsiooniga – folkloori teise eluga, nagu seda on nimetanud soome uurija Lauri Honko.
Lisaks muule on juubilar teinud viljakat organisatoorset tööd Viru säru ja muude folklooriürituste korraldamisel, samuti Baltica meeskonna liikmena. Mõlemad viimati mainitud festivalid on propageerinud autentsete paikkondlike kultuuritraditsioonide säilitamist ja taaselustamist. Oma kogemused folkloorikavade koostamisel ja folkloorirühmade nõustamisel on ta kokku võtnud artiklis “Folkloorikava kontserdilaval: kava ülesehituse ja lavale seadmise printsiipidest” (Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas I, 155-164). Terves maailmas on rahvamuusika üheks oluliseks väljundiks kujunenud kontsertvorm ning siit on meil tänapäeval nii mõndagi õppida ja eeskujuks võtta.
Ent on veel üks valdkond, mida ei saa jätta mainimata: see on huvi väikerahvaste ja rahvussuhete vastu. Ta on osalenud “Vene Impeeriumi rahvaste Punase Raamatu” koostamisel, kirjutanud artikleid ukrainlastest ja valgevenelastest taasiseseisvunud Eestis, kogunud ja uurinud Venemaa eestlaste olmet ja kultuuri. Samuti on ta olnud viljakas eest rahvakultuuri tõlkija ja vahendaje venekeelsele lugejale.
Mõistagi pole see kaugeltki kõik, mida juubilar oma tegevuserohke elu kestel on korda saatnud, kuid püüdsin haarata peamisi tahke.
Soovime Igorile palju õnne, tervist ja jõudu!
Ülevaade Igor Tõnuristi tegevusest Eesti Teadusinfosüsteemis
|
.jpg)
.jpg)
