EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

TIINA KONSEN - AASTA VABATAHTLIK FOLKLOORIKURAATOR

Folkloorikuraatorid on paikkonna / kogukonna pärimuskultuuri liikumise eestvedajad, kelle tegevuse eesmärgiks on tõsta oma piirkonna elanike teadlikkust pärimuskultuurist ning soodustada sellealast tegevust. „Pärimuskultuuri edasikandmine ja folklooriliikumise arendamine on suur vastutus ja seda ei saa teha üksi. Seetõttu vajame valdkonnas missioonitundega inimesi ja koostööpartnereid, kes on koostööle orienteeritud ja avatud meelega oma valdkonna eestkõnelejad ja arvamusliidrid,“ selgitab Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esimees Kati Taal.

Et need vabatahtlikel alustel tegutsevad imeinimesed (kutsugeim neid nii!) saaksid vääriliselt esile tõstetud, tunnustab Eesti Folkloorinõukogu juba kolmandat aastat ühte folkloorikuraatorit silmapaistva tegevuse ja vabatahtliku töö eest oma paikkonnas ning selle jätkumise tagamiseks stipendiumiga.

Selleaastase stipendiumi saaja on Tiina Konsen, kes on andnud suure panuse folklooriliikumisse Tartu linna folkloorikuraatorina, kandes seda rolli juba 1998. aastast. Tiina osaleb folklooriliikumises järjepidevalt alates 1990. aastast, kui ta peale Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonna lõpetamist kutsuti tööle just asutatud Tartu Rahvakultuuri Keskusesesse Sinimandria, kus on saanud alguse Tartumaa trallam ja Taaralinna taaderant. Tartu laste ja koolinoorte folklooripäeva Taaralinna taaderant algatajana on ta nimetatud ürituse eestvedajaks tänaseni. Tiina suunab pärimuskultuuri huvilisi (lapsi, tudengeid, Tartusse elama asunuid) folkloori- ja pärimust viljelevatesse huvirühmadesse, regilaulutuppa, Tartu tantsuklubisse. Ta on käivitanud mitmeid projekte varasemate folklooriürituste videosalvestiste ja fotode digitaliseerimiseks Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivile. Kõigele lisaks on Tiina Konsen ka pärimuskultuuri spetsialisti kutse omanik.

„Tiina on sügava missioonitundega kolleeg. Tema järjepidevus ja sihikindlus pärimuskultuuriliikumise eestvedajana Tartu linnas ja maakonnas on lihtsalt imetlusväärne. Tal pole kunagi puudust headest mõtetest, kuidas oma pärimust taasluua ega toetavatest sõnadest, millega teisi meeles pidada,“ kirjeldab Tiina Konsenit Eesti Folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht Ene Lukka-Jegikjan.

Vabatahtliku folkloorikuraatori stipendiumi suurus on 1000 eurot ning see saab teoks tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele.

IN MEMORIAM MILVI LINK (11.11.1931 - 27.10.2016)

Oktoobrikuu lõpupäevad kujunesid nukrateks neile, kes aastakümneid on õpetust saanud eesti rahvatantsu edendajalt Milvi Lingilt. Rahvatantsuselts Upsijad oli prajasti ette valmistamas Tiigi Seltsimajas toimuvat tuntud ja tunnustatud rahvatantsujuhi 85. juubelit, kui ... kõik katkes.

Katkes pikk ja teguderohke elutee, mis oli pilgeni täis tantsu ja tantsuarmastust, balletist kuni rahvatantsuni. Elutee, kus pool sajandit sai tantsitud ja mitmed aastakümned teisi õpetatud, tantsu-seadeid loodud, rahvatantsuliikumises ihu ja hingega osaletud.

Mäletan Milvit 1971. aasta augustist kui temast sai tammelinlane. Vaiksesse aedlinna kerkinud ridaelamu uutest asukatest jäi Milvi kohe silma - energilise oleku, hea rühi ja reipa sammuga. Saime tuttavaks rõõmsameelse inglise keele õpetajaga, kelle suureks armastuseks oli rahvatants.

Tööalane tutvus Milviga algas 1990. aasta septembris, kui tollases Tartu Rahvakultuuri Keskuses Sinimandria otsustati hakata korraldama folklooripäevi osalemaks V Rahvusvahelisel Folkloorifestivalil Baltica 1992. Selleks ajaks oli Milvi noorte rahvatantsurühma Upsijad juhendajana juba kogenud rahvusvaheliste folkloorifestivalide võlusid ja saanud kunagiselt koolivennalt Kristjan Toropilt ohtralt teadmisi pärimusliku rahvatantsu olemusest. Nii ta sinimandrialasi innustas, otsese ütlemise ja rõõmsa meelega!

1996. aastal andis Milvi Upsijate õpetamise üle nooremale põlvkonnale. Kõrvalt vaatajaks ta aga ei jäänud, ikka oli tema arvamusi ja näpunäiteid vaja! Hüva nõu, kiitust ja kriitikat vajasid lavatantsurühmad, kes osalesid folklooripidudel või folkloorirühmad, kes vajasid toekamat tantsuoskust. Ja nii välja päevade lõpuni, ikka huvi ja noorusliku särtsuga!

Milviga me enam ei kohtu. Mälestustes on ta ikka reibas ja rõõmsameelne kaaslane, kes innukalt väärtustas rahvapärimust ja kelle lustlikke tantse tantsitakse veel kaua-kaua nii festivalidel kui külapidudel, nii simmanitel kui lavalaudadel.

Tiina Konsen

Eesti Folkloorinõukogu

Tartumaa pärimuse kandjad

MIDA MEENUTADA MÖÖDUVAST PÄRIMUSAASTAST?

Palusime mõtiskleda Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liikmetel veidi mööduva aasta üle ja uurisime, millised inimesed, sündmused, elamused, mõtted, külastused või tähelepanekud on neid puudutanud lõppeval pärimusaastal ning millele nad soovivad tähelepanu pöörata...

Angela Arraste: Õppisin ja töötasin Tallinnas, aga olin ikka rohkem maalaps – kõik tegemised emakodus, Karksi-Nuias, toimusid suures osas vanaema Kata (Kadri Ruus 1900 – 1990) näpunäidete järgi: pesu pesti kaduja kuu ajal, kaduneljapäev oli eriti tähtis – siis ei tohtinud uue tööga alustada, koristamine oli seejuures aga oluline tegevus, juukseid soovitati linnalapsel lõigata ikka kasvava kuu ajal, et „oles midä suiju (kammida)“.

Maalapile sõnnikut laotades vaadati ikka tuule suunda, et hais „linna“ poole ei läheks, et midagi paremini näha, keerati asi „vastu valget“, kui näole tuli nn „sammaspoolik“, pandi sellele „aknahigi“ peale ja varsti oli see kadunud. Kõik need ja teisedki tegemised / teadmised olid nii igapäevased asjad, et minul ei tulnud tollal pähegi midagi üles kirjutada. Vana tarkus oli, et see mida teisele teed, tuleb sulle endale tagasi ja et kui süda ütleb, tuleb külaskäijale jäljed järele pühkida ja õnn tagasi korjata.

Kui kaua neid õpetussõnu tean, ei tea – need ja paljud teisedki on meie kodu „tagatasku tarkused“, mis omal moel elavad. Tahtsin 80ndate aastate lõpul vanaemale näidata midagi tollal ainulaadset – Tallinna Postimajas oli „liikuv trepp“- see oli siis esimene kogu vabariigis, olin linlasena selle trepi üle isegi uhke, et vaat mis meil siin Tallinnas! Vanaemal jäi kahjuks see tollane ime nägemata. „Liikuv trepp“ on täna igapäevane, aga vanaemaga seotud tegemised ja öeldud sõnad on jäänud erilisteks.

Minu sõnum ongi, et hoidke oma lähedasi inimesi, osake neid kuulata, nende tegemisi tähele panna ja koos midagi teha. Küsige, aga rääkige ka endast, näidake ning vaadake – see jääb rikkuseks.

Krista Sildoja: Möödunud suvel toimus meie koduõuel pärimuspidu Baltica, mis pugeski põue, nagu tunnuslause seda varasemalt sõnastas. Tagant järele mõtiskledes tundub endalegi veel uskumatuna, kuidas moostekandi rahvas, kes kõik on mingil moel seotud ka meie rahvamuusikakooliga, end kokku võttis ja oma jõud ühendas peo ettevalmistusel. Meid ei olnud vähe – sadakond inimest.

Ettevalmistuse aeg kujunes minu viimase aja ilusaimaks poolaastaks, ühistegemise ajajärguks. Veendusin taaskord selles, et koos oleme tugevad. Ainult nii on meil tulevikku. Ühepäevane pärimuspidu ise avardas vaadet Mooste mõisale, meie elupaigale. Tundsime omal nahal, kuidas meie väikesest koduõuest sai korraga suur koduõu kõigile, kes meie mõtetega ühineda soovisid. Või lausa kultuuriküla, nagu Andres Laiapea tabavalt märkis. Tegevusi jätkus igale vanusele. Kellelgi ei olnud korraga kuhugi kiiret, aeg peatus hetkeks. Selline, aegade tagune vanu väärtusi kandev vaim, annab elujõudu saamaks hakkama siin ja praegu.

Peo ühendamine rahvakalendri tähtsaima aja, jaaniajaga õigustas end minu arvates igati. Mõtlemine ja tegutsemine esiemade ja –isade kommete kohaselt lisas pärimuspeo ettevalmistusse omajagu sära ja salapäragi. Õppisime ise sellest kõige rohkem. Edasi ei ole jaaniaja tähistamine vaikselt ja oma koduõues meie lähikondlastele enam midagi võõrast või harjumatut. Usun, et igaüks meist hakkas mõtlema sellele, et endale paremat tulevikku on võimalik luua vaid ise.

Janika Oras: Aasta toredatest ja meeldejäävatest sündmustest oli minu jaoks vist taas kõige lummavam augustis Setomaal Nedsaja külas toimunud Kati Lummo laululaager, mida juba teist aastat korraldab Meel Valk oma kohaliku kogukonna toel. Kolm päeva olid tihedalt täis seto laulu, keele ja kultuuri õppimist, laulmist ja pidutsemist.

Tundub, et selline ongi parim moodus vana traditsiooni ja tänapäeva ühendamiseks: oma teadmisi ja kogemusi, vanadel arhiivisalvestustel kõlavaid ja omaloodud laule jagasid nii seto laulu sees olijad kui uurijad – Minna Hainsoo, Andreas Kalkun, Žanna Pärtlas, Õie ja Maarja Sarv, Jane Vabarna ja teised. Mõlemal aastal on erilise sideme minevikuga loonud südamlikud mälestusteõhtud – tütred ja laulukaaslased meenutasid eelmisel aastal Lummo Katit ja seekord Veera Pähnapuud, kelle sünnist möödus 100 aastat. Selline eri aegade ühendus ja kõigi laagriliste pühendunud osalemine on mõlemal korral loonud erilise, kordumatu õhkkonna.

Aga üsna hiljuti lahkus meie seast tuntud Tartu pillimees ja laululooja Eino Kõiv (28.02.1926-13.11.2016). Kui kohtusime vahetult pärast tema lahkumist legendaarsete Tartu lõõtsapäevade korraldaja Viive Müürsepaga, siis avastasime, et me mõlemad naeratame Einost rääkides ja temale mõtlemine tekitab südamesse sooja rõõmsa tunde – ta on meile, nagu paljudele teistelegi, nii külluslikult jaganud oma elurõõmu, suurepärast huumorimeelt ja põnevat elusaatust.

Elvi Nassar: Minule endale oli aastast meeldejäävaim üritus Seto kultuuri päevad Peterburis, eelkõige mitmekesise sisu tõttu: toimus ettevõtluse arendamise teemal ümarlaud, konverents ja erinevad töötoad etnograafiamuuseumis, kultuuritutvustused ja pidulik kontsert Rõbatski kultuurimajas. Ka setode kultuuriprogramm oli mitmekesine - muuseumi suures fuajees sai kuulda seto hümni ja leelot, õppida rahvatantse ja kuulda pillimängu.

Kõrval näituseruumides tutvustati käsitööd, pakutrükki, rahvuslikku kööki ja jooki. Piret Torm-Kriis osava tantsujuhina kaasas ringi ka kõige häbelikumad osalejad ning peagi moodustus uhke tantsuring, Aare Hõrn hoolitses, et rahvusjooki handsat jätkuks mekkimiseks kõigile kohaletulnutele. Töötubadega samal ajal toimus muuseumi saalis konverents. Kohalik muuseumitöötaja Olga Kalinina tutvustas sealse seto kollektsiooni kujunemislugu, mina rääkisin seto vanemast toidust, Ahto Raudoja arhitektuurist, Evar Riitsaar ehetest, Sigre Andreson rahvarõivastest ja Ingrit Kala käsitööst. Vahepeal andsin veel ka Balti Esimesele kanalile intervjuu setu hõbeehete teemal. Laulunaisi oli Eesti eri paigust: Mikitamäe, Värska ja Meremäe valdadest, linnasetosid esindasid põlvakad ja tallinlased. Seto vanal meestelaulul lasid kõlada Meremäe ja Värska kandi mehed. Kui laupäevases muuseumiprogrammis olid põhikülastajad perekonnad, siis viimasel päeval Rõbatski kultuurimajas oli rohkesti tantsuhuvilisi lapsukesi. Kultuurimajas oli avatud ka fotonäitus setude endisaegsest elust. Üritusele lisas kaalu asjaolu, et kohal olid Eesti, Soome ja Ungari konsulid. Päev lõpetati ühises ringis serjoža-tantsu tantsides ja kingitusi vahetades. Tore, et Setomaa Valdade Liidu ja Seto Instituudi poolt algatatud kohtumine ja kultuurivahetus kunagises tsaaripealinnas toimus sõbralikus õhustikus ja poliitika ei pääsenud peotuju segama. Juba lepiti kokku ka tulevastes kohtumistes Setomaal ja Peterburis. Kui eelmisel aasta novembris tutvustasime oma kultuuri Pariisis, siis 2016. aasta jääb meelde võimalusega esitleda seda Venemaa suurimas kultuurimetropolis.

Sille Kapper: Ma ei oska väga eristada, mis puudutab mind just pärimuslikul viisil, nagu püstitati küsimus, aga kui selle peale mõelda, siis üsna varsti tundub, et kogu elu on kogu aeg üks pärimuste edasi(k)andmine. Toredad momendid ongi siis need, kus äkki seda märkad – et mingi hajus, udune teadmine jälle toimib, ongi päriselt elus, tarvilik asi. Näiteks kui sünnib esimene lapselaps – missugused uued teemad tekivad tütre-ema-vanaema rollidesse – puhas pärimus!

Või kui vana pillimehe siitilmast lahkumise teate saanud inimesed tulevad kokku, mängivad pilli, tantsivad ja jutustavad lugusid. Igal juhul on hea vaadata aastale tagasi juba praegu, sest muidu ma oleksin sellega hädas umbes kuu aja pärast nagu igal aastal.

Nimelt on aasta kokkuvõtete tegemine meie peres üks täiesti tugev ja selgepiiriline traditsioon, abikaasa algatatud paarkümmend aastat tagasi st nooremate laste jaoks on seegi midagi, mis on olnud kogu aeg, enne neid. Kokkuvõtete tegemiseks koguneb pere ühel jõulude ja aastavahetuse vahelise päeval (siingi on muutusi, päris alguses oli see alati aasta eelviimane päev, hiljem on olnud vaja leida lihtsalt kõigile sobiv aeg, varsti arvatavasti duudeldame) ning kõigepealt iga vähimalgi määral kirjutada oskav pereliige märgib üles kuni 5 enda jaoks kõige tähtsamat sündmust vm ja seab need tähtsuse järjekorda. Siis hakatakse kirjutatud märksõnu üksteisega jagama, pingerea viimasest alustades. Lõpuks korjab pereisa sedelid kokku ja paneb kindlasse kohta tallele. Kas tulevaste põlvede jaoks või milleks, sellele me pole mõelnud.

Kati Taal: Lõppevale aastale tagasi mõeldes meenub esimesena see, et minu reisikohver tundus olevat ööpäev läbi ready-to-go-režiimil. Pidevalt oli vaja kuhugi jälle minna või oli just kuskilt tuldud, olgu selleks siis kongress või festival teisel pool ookeani, kolimine ühest üürikorterist teise või tööalane sõit riigi sees. Kõik need liikumised ruumis on olnud omamoodi inspireerivad ja innustavad.

Näiteks Uma Pido laulu teekonnal osalemine, tänu millele sattusin kahe ja poole kuu jooksul igal reedel oma kodumaakonnas paikadesse ja teedele, kuhu ei olnud kunagi varem juhtunud käima. Just teekond, teel olemise protsess on olnud see kõige nauditavam ja üllatuslikum avastus minu enda jaoks. Uma Pido lauluõhtud algasid varakevadel, siis kui ma metsade vahel õiget teeotsa otsides pidin peaaegu et porisse kinni jääma, ja lõppesid kui võililled olid juba õitsenud. Ma veetsin palju reede õhtuid peatudes autoga täiesti juhuslikel teeotstel keset Võrumaa künkaid ja lihtsalt vaadates-kuulates, kuidas linnud aprilliõhtu loojangul üksteise võidu lõõritavad, kuidas kased iga korraga järjest enam hiirekõrvu lähevad ja päev jälle mitme kukesammu võrra pikem on. Nendel õhtutel auto kõrval kevade tulekut ja õhtute ilu nautides liikusin kõige rohkem ilmselt ajas. Füüsilised ringikihutamised ruumis, sõidud võõrastesse maadesse ja kultuuridesse viisid mind teekonnale minu enda sees. Võrumaa õhtuhämaruses veretavat männimetsa vaadates jõudsin tegelikult tagasi koju, sinna kus on kõige algus. Sinna, kus on minu juured, minu esiemad, perekond ja mu sõbrad. Liikumata füüsiliselt mitte sammugi, on võimalik mentaalselt liikuda kosmilisi vahemaid iseenda sees, oma isiklikus ruumis ja elus ning leida, et kõik need, kes sulle siin elus on äraütlemata armsad, on sinuga igal hetkel kaasas, ilma distantsita ja kauguseta. Seega üks mõte, mille kindlasti võtan endaga kaasa uude aastasse, ongi teekonna märkamine ja kohalolu tähtsus. Me sageli liigume ühest kohast teise selleks, et jõuda kuhugi ja teha midagi, milleni me tegelikult ei suuda kohale jõuda. Kohale jõudmine füüsilises maailmas ei ole sageli kohalolu tegelikkuses, päriselt, oma olemusega.

Mõeldes lähenevatele pühadele kutsun kõiki üles olema kohal oma teekondadel päriselt, kogu sisemise energia ja rahuga. Kutsun üles nautima meie elus ette tulevaid teekondi, olgu siis füüsilisi või vaimseid, ja leidma sidet ka nende rohtunud või lumme mattunud teedega, mida on käinud meie esiemad või kaasmaalased enne meid või mida käivad meile kallid inimesed meie kõrval.