EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

UUS PÄRIMUSKULTUURI SPETSIALIST TULEB KIHNU LAEVAMEISTRITE SUGUVÕSAST

Foto autor: Meelika Lehola

Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva sai Eesti rikkamaks ühe pärimuskultuuri spetsialisti võrra, kui Kihnu (mere)kultuuri tundja Reet Laos pälvis 7. taseme kutse. Pärimuskultuuri spetsialist on inimene, kes toetab ja suunab oma tegevusega isiksuse terviklikku arengut ning aitab kindlustada vaimse ja materiaalse kultuuripärandi säilimist ja järjepidevust.

Reet Laos on sündinud, nagu ta ise ütleb, Kihnu saarele pärimuse sisse, seega ei ole pidanud pärimust teoreetiliselt õppima, vaid see on tema elu loomulik osa – elada kihnlasena, järgida kõiki saare kombeid-tavasid ja teadmisi igapäevaselt praktikas rakendada. Tema suurimaks eeskujuks on olnud isapoole vanaema, kes juba väiksena õpetas teda Kihnu saare kultuuri austama ja sellega koos elama.

„Kuna pärinen laevameistrite suguvõsast, siis on minu südameasjaks kanda edasi kihnlaste merepärandit, sest tänapäeval väga hästi teatakse, mida teevad kihnu naised, meeste töid-tegemisi hinnatakse vähem. Õnneks olen jõudnud enda tegutsemisega sinnamaale, et sõna „Kihnu kivilaeva” kasutamine ei ole enam saarel haruldus. Olen sügavalt kinni saare kultuuris, aga samas ka kursis maailma asjadega. Kultuuripärandi kandmine ongi minu meelest kinni eelkõige inimese mõtlemises – tuleb hoida ja kaitsta vanu traditsioone, aga ka kursis olla mujal maailmas toimuvaga,“ ütleb Reet Laos enda tegevuse iseloomustuseks.

Kuula, mida Reet Laos ise räägib (Elmar, 29.02.2016) »

Vaata siit, kes on veel Eestis kutsega pärimuskultuuri spetsialistid »

PÄRIMUSKULTUURI KOOLITUSTE PAKKUMINE

Eesti Folkloorinõukogu pakub 2016. aastal võimalust tellida endale sobivasse keskkonda üksikuid loenguid või terveid mooduleid. Soovijal on võimalik ise teha valik koolituspäeva teemade osas ning otsustada, milliseid teemasid käsitleda pikemalt. Teemadekäsitlus varieerub kohapärimusest ja pärimuspaikadest varrude, pulmade ning kohtumisteni kultuuripiiridel. Kõnelejateks on Ahto Kaasik, Argo Moor, Marju Kõivupuu, Tiiu Jago, Natalia Ermakov, Mari-Ann Remmel ning mitmed teised.

Kuidas jääda iseendaks ja suhelda teistega?

Üksikisiku ja pärimusrühma identiteedi-loomes on pärimuskultuuril oluline roll. Põlisrahva ülesanne on oma kultuuriruumi tutvustamine juba siin elavatele teistele rahvastele ja uutele sisserändajatele. Lõimumine ei ole ainult vastastikuse mõistmise, vaid ka julgeoleku küsimus. Millised võiksid olla põhitõed ja toetuspunktid suheldes teiste rahvustega ja tutvustades neile siinset kultuuriruumi? Kuidas näevad eestlasi ja eesti kultuuriruumi teised siin elavad rahvused? Pakume nägemusi sellest, kuidas muudab paljurahvuseline keskkond ja suhtlemine naabritega oma ja võõra piire ning aitab kaasa kultuurimustrite segunemisele.

Vaata lähemalt koolitusteemasid »

Pärimuskultuur kui eneseabi kiiresti muutuvas ühiskonnas

Ühiskonnas, inimeste elus, looduskeskkonnas toimuvad pidevad muutused. Milline osa on pärimuskultuuril selle kõigega paremaks hakkama saamiseks ja enesega, teistega ja kogu ümbritsevaga isiklikuks toimetulekuks? Leiame üles need suunad ja allikad, mis ja kuidas seda pakuvad. Milliseid tasakaalustavaid võimalusi pakuvad tugevad paigaseosed? Kuidas arendavad loovust ja võimaldavad isiklikku eneseteostust mitte ainult laul, tants ja pillimäng, vaid ka ravimtaimete tundmine, järjepidev osalemine kogukonnale omastes ja kõiki põlvkondi kaasavates ühistegevustes, nendes omandatud isiklikud kogemused, tunded ja praktikad?

Vaata lähemalt koolitusteemasid »

PAASTUMAARJAPÄEV TULEKUL

Paastumaarjapäeva näol on tegemist küllalt vana rahvsuvaheliselt tuntud tähtpäevaga, mille traditsioonide üldises suunitluses on eri maades võrdlemisi palju ühist. Euroopa rahvastel täidab see tähtpäev kevade alguse ning kevadise pööripäeva funktsiooni. Kuigi eriti ilmaennetes on meil kõige rohkem analoogiaid soomlastega, on meie maarjapäev muus osas tunduvalt traditsiooniderikkam. Slaavi rahvastega on ühised meie naistepeo jooned ning päeva pidamine naiste pühaks. Meil puhtalt lõunaeestilisel kapsakasvu edendamise kombestikul on ühist lätlaste ja venelastega. Ühine nii venelaste kui soomlastega on kalapüügiaja ning värske kala toiduks tarvitamise alguse arvestamine.

Kui traditsioonilises külaühiskonnas pidutsesid maarjapäeval vaid abielunaised, siis tänapäeval tasuks kaasa kutsuda ka tüdrukuid. Hommikul päikest tervitama rutates ei tohi unustada linnupetet võtta, silmi pesta ning valgete rõivaste ja rätiga end naiselikuks sättida. Päeva osaks on kindlasti ka punajoomine (olgu see siis isetehtud õlu või jõhvikamahl), et puna püsiks aasta jagu põskedele ning suvel sind sääsed ei puutuks. Mehed seevastu peaksid olema paastumaarjapäeval ettevaatlikud, et nad eksikombel pühapidamisele peale ei satu. Vastasel juhul ei tasu imestada, kui neile tanu või rätik salaja pähe tõmmatakse ning üles tõstetakse. Ja et siis oleks oidu neil naisi joogiga kostitada! (Kasutatud tekste raamatust "Eesti rahvakalender II".)

Eesti Folkloorinõukogu kogub teavet paastumaarjapäeva tähistamise kohta ning on tänulik, kui annate teada, kuidas seda püha pidasite!

Vasta paastumaarja tähistamise küsimustikule »

NOPPEID KÄOKIRJASE REISIKIRJAST

Folkmoot folkloorifestivalil USAs

* Nendel õhtutel sai iga festivalil osalenud ansambel tutvustada oma maa traditsioone, tantse, mänge, sööke ja jooke. Meie valmistatud kiluvõileivad Eestis küpsetatud leival, linajahujook ning kamavaht olid festivalirahvale sama eksootilised kui nende pakutud rahvustoidud meile.

* Kontsertide vaheaegadel üllatasid meid paar korda väliseestlased, kes olid sõitnud ligi 700 miili, et kohtuda kodueestlastega. Üks nendest oli muhu juurtega Kaie Lattener, kes koos meie lõõtsamehe Mihkel Tuulikuga lava taga laulugi lahti lõi.

* Õpilased olid just naasnud kolmenädalaselt koolivaheajalt ja kuna olime rahvarõivastes, olid laste küsimused meile ettearvamatud. Pastlaid vaadates imestasid nad, et kas tõesti sõidame Eestis Mercedes Benzi autodega ja meil on kodudes televiisorid. Lapsi huvitas, kas loeme iga päev piiblit ja mis on meie lemmiktoidud.

* Esinemispaigad asusid Waynesville’i ümbruses ja Põhja-Carolina erinevates maakondades, kuhu sõitsime kollaste ja valgete koolibussidega, mida siiani olime näinud Ameerika filmides.

Loe tervet reisikirja »

HUVITAVAT LUGEMIST

MÄRJAMAA NÄDALALEHT: Suuskade põnevast ajaloost Eestis ja nende säilitamisest

Suuski valmistati haava-, lepa-, kase-, männi- ja kuusepuust. ERM-i andmetel valmistas üks poiss 1930. aastal endale kaheksa aasta vanuselt 75 cm pikkusest lepahalust suusad. Tahus kõigepealt kuju välja: eest ots ülespidi ja teravamaks, siis höövliga natuke siledamaks, keskkohta lõi naeltega nahkrihmad, et vildi- või saapanina sinna sisse mahuks. Kepid leidis haohunnikust. Ilma tõrvamata lepapuu libises päris hästi.

Loe edasi »

VALGAMAALANE: Muusikutepaar Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo: pillimäng ja laul kodudesse tagasi

Metsatöllu Lauri «Varulven» Õunapuu ja varem Vägilastest, nüüd Lepasereest tuntud Meelika Hainsoo moto on: pillimäng ja laul kodudesse tagasi. Nad hindavad esivanemate pärandit ja räägivad pillist kui elavast olendist. Looduseusku inimestena oleme sina peal ning räägime muusikast, pillimängust, maal elamisest ja muidu toredatest inimestest.

Loe edasi »

SIRP: Pärandist looduses ja kultuuris

Looduskaitse ja kultuuripärand on kaks valdkonda, kus toimub maailma väga ilmekas diskursiivne jaotamine kindlateks osadeks. Kummagi tegevussuuna vaated pärandile lahknevad erineva erialalise tausta tõttu. Mõistete tähendused sõltuvad sellest, kas me vaatleme neid loodusteaduste või humanitaaria ja sotsiaalteaduste poolsest küljest, Kenneth Olwigi sõnutsi: „Loodusteadustest mõjutatud diskursustes on kultuur looduse pärandiks, samal ajal kui nendes, mis tulenevad humanitaariast või sotsiaalteadustest, määratletakse loodus sotsiaal-kultuuriliselt.“

Loe edasi »

POSTIMEES: Sirje Kiin: kas vajame rahvusmüüte?

Folkloristikas mõistetakse müüdi all tõepoolest fantaasiarikast pärimuslugu, millel ei pruugi ajaloolise tõega olla kuigi palju pistmist. Ka igapäevases keelekasutuses kipume müüti samastama vahel lausa vale või leebemal kujul väljamõeldisega, millel pole teaduslikku tõestust. Ometi leiavad just teadlased (ajaloolased, antropoloogid, folkloristid, semiootikud, kirjandusteadlased), et ühe rahvuse ajalooline kujunemine vajab müüte, et rahvusliku identiteedi otsing algab ajaloost.

Loe edasi »