EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

ÜLDKOOSOLEKUL VALITI UUS JUHATUS

Eesti Folkloorinõukogu 11. märtsil toimunud üldkoosolekul valiti uus juhatus: järgnevad kolm aastat kuuluvad juhatusse Natalia Ermakov, Ahto Kaasik, Sille Kapper, Elvi Nassar, Janika Oras, Kati Taal, Juhan Uppin, Lauri Õunapuu. Juhatus koguneb esimest korda 13.aprillil, lepib kokku tööjaotuse ja valib juhatuse esimehe.

Eesti Folkloorinõukogu üldkoosolekul kiideti ka heaks möödunud aasta majandusaasta aruanne ning peamiste töövaldkondade juhid andsid ülevaate eelmisel aastal toimunust. Välissuhetest ja kommunikatsioonist andis ülevaate välissuhete juht Laura Liinat, koolitusvaldkonnas toimuvast Ene Lukka-Jegikjan, kes andis ülevaate ka töörühmades toimuvast. Vähemusrahvuste töörühma tööst rääkis töörühma juht Natalia Ermakov ning noorte tööst andis ülevaate Kaia Kärner. Kati Taal tegi ülevaate 2017. aasta tegevusplaanidest.

Lisaks uutele juhatuse liikmetele sai Eesti Folkloorinõukogu ka kaks uut auliiget: Ingrid Rüütel ja Anne Ojalo.

Üldkoosoleku fotosid saab näha siin.

JUHATUSE LIIKMED TUTVUSTAVAD END

Natalia Ermakov

Rahvuselt olen ersamordvalane. Pärit Mordvast, Ardatovo rajooni Luvne külast, kus pärimuskultuur on elujõuline ja traditsioonilisi kombeid järgitakse igapäevaselt.

Pärimuskultuur ja minu elutee on väga tihedalt omavahel seotud. Mordvas see oli üks osa minu elust, Eestis aga väljendub minu tegevus nii praktikas kui ka akadeemilises töös, kus põhisuunaks on pärimuskultuur.

Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liikmena soovin innustada ja tugevdada rahvusrühmade identiteeti ning arendada järjepidevat koostööd eesti kogukondadega tähtpäevade, pühade tähistamise, pärimuskultuuri õppimise ja õpetamise kaudu. See kõik soodustab üksteisemõistmist ja rahumeelset kooseksisteerimist.

Natalia Ermakov (PhD), uurija, Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühma juht, Eesti-Mordva Seltsi juht.

Ahto Kaasik

Huvi pühapaikadega seotud pärandi vastu, aga ka mure nende kadumise pärast on kutsunud mind tegelema hiite jt. looduslike pühapaikade uurimise ja kaardistamisega.

Esmalt Maavalla koja hiite toimkonnas, hiljem TÜ pühapaikade keskuses ja Hiite Maja sihtasutuses olen osalenud

väliuuringute ettevalmistamises ja korraldamises Mahu (Viru-Nigula), Muhu, Kuusalu, Põlva, Võnnu kihelkonnas jm.

Alates 2009. aastast olen algul Eesti Maaülikoolis ja seejärel ka Tartu Ülikoolis korraldanud ja lugenud koos mitmete teiste lektoritega looduslike pühapaikade valikainet. Tavaks on saanud selleteemalised loengud ka Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri tudengitele. Igal aastal annan sel teemal loenguid, koolitusi ja teabepäevi ja juhin ekskursioone mujalgi.

Suur au oli osaleda konsultandina Rein Marani hiieteemaliste filmide valmimisel: Hiite lummus (2013), Looduslikud pühapaigad Eestis (2013) ning Suvisted Tammealusel (2015). Rõõm oli osaleda ka Anna Hintsi filmisarja Eesti looduslikud pühapaigad (2015) tegemisel. Ajakirjade Maakodu ja Loodusesõber kaastöölisena olen seal avaldanud mitmeid pühapaikade-teemalisi sarju. Viimasel ajal olen teinud kaastööd ka ajakirjale Eesti Loodus. Ajapikku on lugematu hulk artikleid ja uudiseid ilmunud paljudes teisteski väljaannetes. Üht-teist on saanud raamatukaante vahele. 2006 ja 2009 toimetasime Heiki Valguga kahasse artiklikogumiku „Looduslikud pühapaigad, väärtused ja kaitse“. 2013 toimetasin rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) pühapaikade haldamise juhendi eestikeelse väljaande. 2016. a ilmus raamat „Põlised pühapaigad“. Praegu koostan raamatut, mille tööpealkiri on hiite teejuht. Loodetavasti aitab see mitmeid pühapaiku maastikul paremini üles leida ja hoida.

Pühapaikade jäädvustamiseks ja väärtustamiseks olen kümmekond aastast eest vedanud Hiite kuvavõistlust, millest on saanud soome-ugri ja laiemaltki rahvusvaheline sündmus. Toimub see ka tänavu ja kõik lugejad on oodatud osa võtma. Tasapisi tegelen ka rahvakalendri- ja eluringi tähtpäevade kombestiku mõtestamise ja tutvustamisega, et hoida sedagi osa meie rahvakultuurist elavana. Neil teemadel olen aastate jooksul kõnelenud Eesti Folkloorinõukogu ja Krautmani terviseakadeemia koolitustel ja mujalgi.

Eesti Folkloorinõukogu juhatuses loodan kaasa aidata pärandi ja selle rolli uuestimõtestamisele muutuvas ajas. Pärand peab olema kutsuv, huvitav, innustav, toetav ja lohutav, ka vaimustav ja ülendav, aga eelkõige vajalik ja kasulik tarbevara, et ta aitaks meil inimeste, perede, kogukondade ja rahvana mõnukalt ja edukalt edasi kesta.

Sille Kapper

Olen erialalt koreograaf-lavastaja ja teaduskraadilt filosoofiadoktor, töötan Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis teaduri ja õppejõuna ning rahvakunstiseltsis Leigarid kunstilise juhi ja tantsuõpetajana. Teadlaskarjääri pikkust on 10 aastat, mille jooksul on peamiseks uurimisvaldkonnaks olnud eesti pärimus- ja rahvatants nii ajaloolises kui nüüdiskultuuri kontekstis.

Olulisemad avaldatud tööd käsitlevad pärimustantsu muutuvaid kontseptsioone ja teostusi nüüdisajal.

Ajaloolistest piirkondlikest traditsioonidest on põhjalikumalt õnnestunud uurida Kihnu ja Pakri saarte tantse, lemmikmeetodiks seejuures terviklik tantsukäsitlus, kus võetakse arvesse nii (audio)visuaalselt fikseeritav informatsioon, sõna ja graafika kui kõige raskemini ligipääsetav ent ühtlasi põnevaim ja võibolla inforikkaim kehaline teadmine.

Tantsuõpetaja-praktika algus jääb mul juba rohkem kui kolme kümnendi taha, tantsijana alustasin veel dekaadi võrra varem. Esimesed teadlikud kokkupuuted selle tantsuliigiga, mida praegu pärimustantsuks kutsutakse, tuleb lugeda aastasse 1984, mil seni balletti, karakter- ja showtantsu harrastanud tüdruk läks tantsima Leigaritesse. Tutvus selle ansambli esimese kunstilise juhi Kristjan Toropiga sai ilmselt ka minu elutee üheks määravamaks kohtumiseks (kui mõned eraeluseigad kõrvale jätta). Pean teda mitmes punktis eeskujuks tänaseni, nagu ka hilisemaid juhendajaid Ingrid Rüütlit ja Marju Kõivupuud. Praktikuna aga olen enim õppinud hoopis enda õpilastelt ja noorematelt kolleegidelt, olgu läbi nende ootamatute või nutikate küsimuste või siis otseste tegude ja juhtumiste kaudu.

Folkloorinõukogule soovingi avatud meelt, võimet märgata ja mõistlikke seoseid luua ning soovi igast uuest olukorrast õppida, et kiiresti muutuvas maailmas toime tulla, kindlat pinda jalge alt kaotamata.

Elvi Nassar

Elvi Nassar on VII (kõrgeima) kategooria pärimuskultuuri spetsialist folkloorikoori juhtimise ja kultuurikorralduse alal.

Hariduselt ajaloolane (teadusmagister), ametilt muuseumitöötaja. Laulab alates 2001. aastast leelokooris ,,Sõsarõ", sama koori koorijuht 7. aastat. Kuulub Eesti Folkloorinõukogu juhatusse ja SA Seto instituut teadusnõukogusse.

Töötab SA Eesti Vabaõhumuuseum peavarahoidjana ning kogude osakonna juhatajana, varem töötanud kujunduskunstniku, raamatukoguhoidja, giidi ja õpetajana.

Korraldanud vabaõhumuuseumis seto pärimusega seotud üritusi ja õppusi, kureerinud seto talu püstitamist, pidanud loenguid seto arhitektuurist, rahvarõivastest, toidukultuurist.

Elvi Nassar on juhendanud Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilaste praktikaid (alates 2002) ja Harjumaa koolilaste ETNOpäevade õpitubasid (alates 2010). Koostanud mitmeid rahvakultuurialaseid näitusi, välja andnud käsitööteemalise õppefilmi „Linast lõimeni“ (2005), avaldanud artikleid mitmes teaduskogumikus.

Ta on korraldanud leelokoori kontsertreise Venemaale, Saksamaale, Tatarstani, Udmurtiasse, Lätti, Leetu (tulemas). Osalenud 2015-2016 seto kultuuripäevadel Pariisis ja Peterburis, 2017. a Siberis Krasnojarski krai seto külades (tulemas). Võitnud 2 korral (2009, 2015) seto kuningriigi laululooja-sõnolisõ tiitli. Autasustatud pärimuskultuuri (2013) ja Eesti Kultuurkapitali Harjumaa ekspertgrupi preemiaga (2015).

Huvialadeks kohapärimus, koorilaul, käsitöö, kunst, rabamatkad. Teinud 10 aastat koostööd ajalehega „Setomaa“.

Janika Oras

Olen folklorist ja etnomusikoloog, töötan vanemteadurina Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. Õpetan rahvalaulu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, pisut ka TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, lisaks olen teinud õpitube eesti, seto, aga ka vadja-isuri rahvalaulust. Ühtlasi olen folklooriharrastaja, sest olen laulnud ansamblis „Hellero“ ja juba üle 20 aasta selle ansambli järgmise põlvkonna ansamblis „Väike Hellero“.

Uurijana huvitab mind rahvalaulude esitamine vanemas traditsioonis: miks ja kuidas lauldakse erinevates olukordades ja kohtades, kes olid möödunud aegade laulikud – nii inimeste kui loojatena. Mulle tunduvad need teadmised väga vajalikuna, sest need aitavad mõista vanade laulude tähendust kaasajas, aga ka meid endid tänaste laulikutena tänapäeva laulmisolukordades.

Folkloorinõukogu missiooniks on pärimuse elavana hoidmine ja pärimuseteadlikkuse loomine võimalikult paljudes inimestes – et me mõistaksime pärimust mitte kui muuseumieksponaati, vaid kui elavat kogemust. Selle üheks osaks on traditsioonide nägemine ja väärtustamine nii oma elus kui enda ümber. Teiseks pooleks on sideme loomine minevikuga, minevikukogemuse ümbertõlgendamine enda jaos tänases päevas, sellest elujõu ja -rõõmu ammutamine. Selle nimel on juba head tööd tehtud – inimesi ühendades ja vahendades, ideid genereerides ja ellu viies. Tahaksin seda tööd toetada, rakendades oma teadmisi ja kogemusi nii rahvaluulearhiivi kui laulutraditsioonide alal.

Kati Taal

Ida-Virumaalt Peeri külast pärit Kati Taal elab ja tegutseb hoopiski ajaloolisel Võrumaal. Igapäevaselt töötab ta viimased 11 aastat Rahvakultuuri Keskuse Põlvamaa rahvakultuurispetsialistina.

Armastus ja huvi looduslähedase eluviisi ning traditsioonide ja kommete vastu innustas Katit õppima folkloristikat, et paremini mõista ja analüüsida inimeste kultuurilist käitumist ja eriti traditsioonide, hoiakute ja uskumiste mehhanisme.

Oma igapäevases töös aitab Kati koordineerida maakonna kultuurielu, vahendab infot projektitoetuste ja koolituste kohta ning aitab nõustamise ja suunamisega kohapealseid kultuurielu eestvedajaid oma ideid ellu viia.

Suurimaks saavutuseks pärimuskultuuri valdkonnas peab ta Põlva Lõõtspilliseltsi käima lükkamist aastaid tagasi ning möödunud suvel Baltica Pärimuspeo raames toimunud Mooste Pärimuspäeva. „Põlva maakonna pärimuskultuuri maastik on üsnagi kirev, jaotudes kolme erineva kultuuriruumi – võru,seto ja lõuna-tartumaa- vahel“, kirjeldab Taal olukorda maakonnas. Kõige olulisemaks peab ta oma töös inimeste innustamist ja julgustamist, sest tänapäevases õhinapõhises harrastustegevuses on eestvedajatel ja folkloorirühmad juhendajatel tüdimus ja läbipõlemine kerged tulema.

Nagu noortele naistele kohane, armastab Kati väga tantsimist, eriti, kui on hea pillimees ja mõnus seltskond. Oma lõbuks mängib ta 12-keelset kannelt ja laulab Madara leelokooris ning kui võimalus, räägib hea meelega lugusid nii suurtele kui väiksematele kuulajatele.

Eesti Folkloorinõukogu juhatuse töösse soovib Taal panustada just oma laiapõhjalise võrgustiku ja kontaktide vahendamisega ning ülemaakondlike mõõtmetega kultuurisündmuste korralduslike küsimuste osas abistamisega. Samuti tänu erialasele akadeemilisel taustale (õpingutele) ja pikaaegsele praktilisele kogemusele kultuurivaldkonnas on tal hea kogemus nende kahe maailma ühendamisel ja mõlema poole rakendamisel teise hüvanguks kõige otstarbekamal viisil.

Juhan Uppin

Tutvustaksin ennast eelkõige kui pärimusmuusikust praktikut. Mängin ja õpetan peamiselt eesti lõõtspilli ning valdan ka paljusid teisi rahvapille (lõõtspilli kõrval julgeksin ennast nimetada ka kandle eksperdiks). Oma tegevuses pean oluliseks pillimehe au ja eetikat.

Olen ennast erialaselt täiendanud EMTA ja TÜVKA ühises pärimusmuusika magistriõppes (lõp. 2015). Valdkonnas töötamise kogemuse olen saanud Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsist (rahvamuusika juht, alates 2010).

Tahan eelkõige kaasa rääkida teemadel, mis puudutavad instrumentaalset pärimusmuusikat. Samas motiveerib mind kandideerima ka soov laiendada silmaringi folklooriliikumises üldiselt.

Lauri Õunapuu

Mul on au töötada hetkel vabakutselise muusikuna, mis annab mulle piisavalt palju vaba aega tegeleda aladega, mida pean oluliseks nii oma perele, kogukonnale kui ühiskonnale laiemas plaanis. Armastan end vahel nimetada hobifolkloristiks, minu huviorbiidil selles vallas on põhiliselt laulud, ent kuna rahvalauludes on väga tähtsal kohal tekst, et oleks võimalik mõista seda, mis on teksti taga, on hädavajalik tunda kõike, mis seostub rahvakultuuriga - alates muistse küla mõttemallidest ja elustiilist kuni tänapäevaks väljakujunenud mütoloogiliste kujutluspiltideni muistsest eestlasest.

Seega olen pühendunud elukestvale enesetäiendusele rahvakultuuris. Enesetäiendamise vahepeal veedan aega teoreetiliste ning praktiliste pärimuskultuuri-alaste teadmiste edasiandmisega; juhendan võimaluse korral kursuseid, aitan omakandi lapsi väikekandle-, torupilli- ning plokkflöödimängus. Korraldan ka Arhailise Meestelaulu Seltsi tegevusi.

Minu lähteülesanded endale juhatuse liikmena on tutvuda lähedalt EFN'i senise tegevuse, arengusuundade ning ideaalidega. Soovin kindlasti toetada igakülgselt organisatsiooni tegevusi ning tahan leida lahendusi soovitud ideaalide saavutamiseks.

Äärmiselt oluliseks pean ka vastutust hariduses, samuti nagu ka pärimuskultuurialases eneseteadvuses - millel täpselt põhineb meie teadmine omakultuurist ning kuidas, milviisil seda teadmist suudetakse edasi anda. Meie rahvaste vaimne pärand peab olema klaar ning lihtsasti omandatav, arusaadav, kättesaadav ja edasiantav kõigi rahvuste esindajatele.

KATI TAAL CIOFFI JUHATUSE KOHTUMISEL VIINIS

25.- 31. märtsini toimus Austrias Viinis 18-liikmelise CIOFFi (Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu) juhatuse kevadkohtumine.

Kohtumisel arutati läbi kõiki CIOFFi liikmesriike (103 riiki) puudutavad küsimused nagu CIOFFi 2017. aasta eelarve, erinevate töörühmade aasta raportid ja tegevusaruanded, uute liikmete (s.h uued festivalid) taotlused, uued rahvusvahelised projektid ning võrgustiku tugevdamiseks ja parandamiseks tehtavad sammud. CIOFFi fookus on endiselt suunatud rahvussektsioonide ehk oma liikmeskonna tugevdamisele ja reformimisele, et tõsta võrgustiku kvaliteeti ning funktsionaalsust. Teised olulised prioriteedid on noorte suurem ja aktiivsem kaasamine liikumisse nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Ühe olulise punktina arutati CIOFFi strateegiat aastateks 2017-2022, mis sisaldab näiteks ettepanekuid CIOFFi sektorite reformimiseks, rahvussektsioonide töö tühistamiseks ja vaimse kultuuripärandiga seotud projektide olulisuse rõhutamist.

Eestit (Eesti Folkloorinõukogu) esindab CIOFFi juhatuses Põhja Euroopa sektori esindaja Riitta Korhonen (Soome). Meie positsioon rahvusvahelisel tasandil on olnud alati tugev ning Eestit on tunnustatud ja märgatud mitmete oluliste panuste eest. Näiteks osaleb Kati Taal CIOFFi kultuurikomisjoni töös (enne teda oli komisjoni liige Ingrid Rüütel) ja Laura Liinat on väga aktiivselt panustanud varasemalt CIOFFi Noortekogu ning praegu CIOFFi avalike suhete ja kommunikatsiooni töörühma töösse.

Eelmisel aastal toimunud kongressil tegi Eesti ettepaneku algatada CIOFFis sanditamisele kui vaimse kultuuripärandi nähtusele keskenduv projekt, mis tõstaks terve aasta jooksul erinevates riikides fookusesse sanditamise, maskide kandmise ja karnevali pidamise kui elava traditsiooni. CIOFFi juhatus on kiitnud projekti idee heaks ning esimesed sisendid projekti tulevad arutelule juba sektorite kevadkohtumisel aprilli lõpul ja mais. Projekti eest on vastutav CIOFFi Kultuurikomisjon ja juhtriigiks Eesti.

Järgmine rahvusvaheline kohtumine (Põhja- ja Kesk-Euroopa sektorite kevadkohtumine) , kus Eesti osaleb, leiab aset juba aprilli lõpus Luksemburgis. Kohtumisel esindavad Eestit Eesti Folkloorinõukogu välissuhete juht Laura Liinat ja noortekoja esindaja Kaia Kärner.

CIOFFI FOTOKONKURSS

Juba neljandat korda korraldab CIOFF® (Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu) fotokonkurssi, mille eesmärgiks on koguda kokku omanäolisi, tähelepanuväärseid ja huvitavaid visuaalseid kilde maailma eri paikade pärimusest.

Konkursist osavõtt on avatud kõigile: olgu sa korraldaja, rühmaliige, pealtvaataja, harrastusfotograaf või professionaal – oma jäädvustuse kohalikult külapeolt, pärimuslikust tegevusest või mõnelt suuremalt festivalilt võid teele panna kas või kohe!

Fotokonkursi tööd on jagatud sel korral nelja kategooriasse: rahvarõivastes portree, foto esinemissituatsioonist, pilt kultuuridevahelisest sõprusest ja traditsioonilised maskid tegevuses. Viimasega neist soovitakse tuua järgnevatel aastatel tähelepanukeskmesse ühest küljest rahvusvaheline maskikandmise traditsioon ning teisalt näidata selle nähtuse eriilmelisust erinevate kultuuride osana.

Konkursi kolm esimest võitjat saavad endale kolmeks aastaks nimetuse „CIOFF®i ametlik fotograaf“, mis tagab neile tasuta sissepääsu kõikidele üle maailma toimuvatele CIOFF®i rahvusvahelistele festivalidel (mida on kokku üle 300). Esimesed kümme kohta igas kategoorias saavad diplomi ning nende pilte (koos autori nimega) avaldatakse erinevates CIOFF®i materjalides, sh iga-aastases festivalidekalendris, mille rohkem kui 3000 eksemplari jõuab aastas 103 riiki üle maailma.

CIOFF®i fotokonkursile oodatakse töid 1. septembrini 2017, mis tähendab, et terve festivalidekevad ja –suvi on aega, et otsida oma paremad palad välja või püüda kaamerasse mõni eriliselt emotsionaalne ja ilus hetk!

Rohkem infot konkursitingimuste ja osalemisvormide kohta.

FOLKLOORINÕUKOGU VÄLISSUHETE TÖÖRÜHM KOGUNES

Mõne aja eest sündis Eesti Folkloorinõukogus otsus luua välissuhete töörühm. See mõte oli ajendatud suuresti folkloorirühmade aina rohkematest välisfestivalidel osalemistest ning selle vahendussüsteemi tõhustamisest ja toimivamaks muutmisest.

Välissuhete töörühm soovib ulatada oma abikäe rühmade vajaduspõhisele nõustamisele ning probleemide ja kitsaskohtade lahendamisele ja tagasisidestamisele festivalidel. Aga muuta ka koostöös Kultuuriministeeriumi, Välisministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveametiga eksootiliste välisrühmade valik usaldusväärsemaks ning Eestisse jõudmine tulemuslikuks. Samuti on välissuhete töörühmal plaan korraldada Eestisse tulevate rühmadega hariduslikke kokkusaamisi, et saada aimu mõne kaugema paiga ühe-kahe piirkonna pärimusest, teha teadlikumaid valikuid konkreetse kultuuriga võõrsil kohtudes ning luua silda ja mõistmist võrdluses Eesti pärimusega.

Saladusloori kergitades võib loota, et juba sügisel on Eestis juures ka üks uus CIOFF®i festival.

Välissuhete töörühma esimene kokkusaamine toimus 28. märtsil 2017 ning selles osalesid Sille Kapper, Kati Taal, Madli Teller, Kaia Kärner ja Laura Liinat.

RAHVUSVAHELINE SANDITAMISKOMBESTIKU FESTIVAL RIIAS

Riias toimus veebruaris rahvusvaheline sanditamiskombestiku festival, millest võtsid osa folkloorirühmad Lätist, Leedust ja Tšehhist. Jaan Sudak käis asja kaemas, et ka Eestis sarnane üritus korraldada.

„Programm oli mitmekesine. Käisime Riia äärelinnas Katlakalns´is, Riia kultuuripalees korraldati minikonverents ning folkloorirühmade vastuvõtt, Riia kesklinnas toimus paraad ning festivali lõpetas rahvapidu Vermani pargis. Soovitan sinna minna kõigil, kel asja vastu huvi ja ikka oma folkloorirühmaga,“ jagas Sudak oma muljeid.

Katlakalns – Riia äärelinn

„Katlakalnsis ootas meid ees soe vastuvõtt. Liikus ringi ohtralt kostümeeritud tüüpe. Tsaarimundris leedukad, juudid, mustlased, karu ja kured, leekivpunaste juustega tohtrimamsel ja loomanahkadesse mässitud jõmmid lõid linnapea õuel laulu saatel tantsu. See kirev seltskond astus justkui teisest maailmast välja.“

"Hallist taevasombust sadas lund, jõekaldal auras pütis sealiha, suitses lõke ja pidulisi ootas väike lava, kus esitada mõni laul või pillilugu. Osalejaid oli umbes paarkümmend. Ilm oli võrdlemisi jahe ning läksin tule äärde sooja, sealt leidsin aga rõõmsameelse memme, kes puistas oma paberkoti sisu leekidesse. Nimelt põletatakse Meteņi (Läti vastlad) ajal eelmise aasta pärjad ja kaunistused ja algab uus aasta. Trallimine lõppes kommide ning nööpide sajus, mille rõõmsalt pori seest üles korjasime, et lõunapudrule minna,“ pajatas Sudak.

Ziemeļblāzma – vastuvõtt kultuuripalees

"Riia kultuuripalees, mille aatriumi kaunistasid samuti kostüümid, toimus minikonverents sünkroontõlkega läti keelde Tšehhi, Makedoonia ja Leedu sanditamiskombestikust. Peale seda aga algas Ziemeļblāzma suures saalis pidulik vastuvõtt. Folkloorirühmad esitasid rahvakalendri tähtpäevadega seotud tantse, mänge ja laule ning võõrustajad võtsid nad rikkaliku toidu- ja joogipoolisega vastu. Oli tore õhtu!"

Paraad Vermani parki

„Pühapäeva keskpäeval Riia Raekoja platsil paraadiks valmistuva maskifestivali ümber kogunes selline rahvamass, mida paar julgemat kostümeeritud mehemürakat lausa vitstega laiali ajasid. Utsitamine pakkus suurt lõbu, kes aga sähmaka sai, sellel oli nägu nalja täis,“ jagas Sudak oma muljeid. „Usutakse, et vitsahoop annab mehelikku väge. Meeleolukat kogunemist saatsid rahvalaulud ning juhuslikel instrumentidel improviseeritud pillilood."

„Piki Vabaduse puiesteed läks rongkäik Vermani pargi poole teele: ätid-eided, loomad-linnud, mustlased, nunnad, vaimud, juudid, kuradid, soldatid ja muud peletised, saatjaks rõkkav naer, hüüded, käristid, kellad ja muust triangel. Hiljem kuulsin, et reklaam kogu festivalile oli pea olematu ning kohalikud ei tea sellest pidustusest suurt midagi, kuid juhuslike möödujate põhjal ei saanud huvipuuduse üle küll kurta. Festivali lõpetas pidu Riia linna südames,“ rääkis ta.

Sanditamiskombestiku festival on Lätis toimunud juba kaheksateist aastat.

KOGUNESIME PÄRIMUSKULTUURI KOGEMUSÕPPE KURSUSELE

Sel aastal jätkuv Eesti Folkloorinõukogu pärimuskultuuri kogemuspõhine õpe põhineb eelkõige vaatlus- ja osaluspraktikal valitud tähtpäevadel ja pühadel. Sissejuhataval kokkusaamisel selgitas folklorist Reet Hiiemäe eesti kaitsemaagia põhimõtteid, kõneles folkloorist kui mentaalsest kaitsest, milles see seisneb, kas ja millistel tingimustel saame sellest osa ka tänapäeval.

Esimeseks isiklikuks kogemuseks oli paastumaarjapäeva pidamine Eesti Vabaõhumuuseumis, milles osales 42 mitme põlvkonna naist. Eelmisel aastal osalenud tähistasid seda püha oma kodupaikkonnas Palupera vallas, Laulasmaal jm. Järgneb interaktiivne osalemine ülestõusmispühadel Obinitsas vaiksel laupäeval, mil värvitakse mune, keedetakse sülti, tehakse sõira. Seltsimaja õuel keedetakse ühiselt mune ja ehitatakse munaloomka. Kirikusse minnakse pool tundi enne südaööd, kus algab ristikäik ümber kiriku, öine teenistus ja selle järgnev matuste peale minek ehk esivanemate mäletamine haudadel söömisega. Pühapäevasel suurpühal veeretatakse mune, peetakse rahvapidu ehk kirmaskit. Aare ja Rieka Hõrn avavad meile setode pühade pidamise olemuse.

Koolitusel osalevad kultuurielu juhid ja eestvedajad jätkavad oma kogemusretke jüripäeva pidamisel jüritule ääres, suvistepühadel Lõuna-Eesti looduses ja mitmetel teistel tähtpäevadel.

MAAEMAPÜHA-NAISTEPÜHA ON SAANUD ELUJÕU

Eesti Folkloorinõukogu kaardistab tähtpäevade ja pühade pidamist tänapäeval. Paastumaarjapäeva taastähistamine on 20 aasta jooksul hakanud elama oma loomulikku elu üle kogu maa. Naised teavad, mis neile on hea ning usaldavad end oma pärimuse hoolde. Internetis leiduvate teadete ja isiklike kontaktide abil on rõõm tõdeda, et maarjapäeva peeti vähemalt 31 paigas kas suurema naiste pundi või oma pere seltsis: Abjas, Hüürus, Juurus, Kadrinas, Karksi-Nuias, Kirimäel, Kosel, Laulasmaal, Lavassaarel, Lootvinas, Matsalus, Narvas, Orissaares, Paides, Palupera vallas, Pihtlas, Rakveres, mitmel pool Tallinnas, Tartus, Teelahkmel, Urvaste vallas, Viljandis, Vooremaal jm.

Laulasmaa naistepüha ettevalmistused algasid eelmisel päeval. Käisime Harju-Madisel allikast vett toomas. 25. märtsi hommikul kogunesime Lohusalu sadamasse kuuekesi. Laulsime tervituslaulu päikesele. Kuna taevas oli pilves, laulsime päris mitu laulu, kuid päikest kahjuks siiski ei näinud. Jõime punast jooki. Seejärel loputasime ära oma silmad allikaveega ja sidusime lindid puule. Ühed lindid sidusime ohverduseks ja teised lindid oma soovidega. Laulsime. Mere kaldale süütasime küünlad küüditatute mälestamiseks ja need, kelle lähedased olid küüditatud, jagasid oma mälestusi. Seejärel jõime ühe naise kodus kuuma teed, punast jooki, sõime pannkooke ja punaseid marju. Tutvustasime oma esiemasid ja nende tegemisi-toimetamisi ning õpetussõnu. Ennustasime ka tulevikku. Paar tundi möödus märkamatult. Oli mõnus, rahulik ja natuke mõtlik hommik. Kodus sidusin veel õunapuudele valged lindid ja küpsetasin perele pannkooke. Terve päeva jooksul oli selline rahulik-kindel olek. Olen Naine. (Ülle Krabo)

Vaata fotosid.

PÄRIMUSFESTIVAL KAUNIL KÕRVEMAAL

Eesti Folkloorinõukogu korraldab 8. juunil Mustjõe iidses kõrtsitalus pärimuskultuurialaste arutelude ja vestlusringidega festivali Päritud väärtuste ööpäev.

Festivalil õpime praktikute ja mõtestajate abil tundma esivanemate vaimupärandit. Analüüsime, kuidas eesti pärimuse põhjal on aja jooksul muutunud perekonna tähendus ja soorollid ning õpime leidma kontakti iseenese ja loodusega. Festival toimub kaunil Kõrvemaal üksikus paigas, mida ümbritsevad vaid metsad ja raba.

Tänapäeval kipuvad paljud traditsioonilised väärtused ununema. Samas teevad just moraali- ja käitumisnormid meid sellisteks, nagu oleme. Festivali korraldajad usuvad, et päritud väärtuste abil saab muuta elu õnnelikumaks ja tasakaalukamaks, olles kontaktis nii iseenese kui enda keskkonnaga. Juurtest tõuseb jõud, tarkusega tuleb selgus.

Kui Sind huvitab, milline on eesti pärimuses mehe- või naisekuvand, millest kõnelevad puud või kuidas töötavad armuloitsud, siis tule 8. juunil Päritud väärtuste ööpäevale!

Mõtestajad on:

Tiiu Jaago

Merili Metsvahi

Reet Hiiemäe

Tõnu Talimaa

Jaak Johanson

Hasso Krull

Vahur Saarnits

Lisainfo ja registreerumine:

https://goo.gl/forms/o9YQiD3KOG8zXbWo2

Lisainfo:

Jaan Sudak

jaan.sudak@folkloorinoukogu.ee

+372 55 572 090

KORRALDAME ARUTELU HIIUMAA EELARVAMUSFESTIVALIL

10. juunil toimub Hiiumaal, Suursadamas Hiiumaa eelarvamusfestival, kus Eesti Folkloorinõukogu korraldab pärimusest inspireeritud arutelu.

27. märtsil toimus Kärdlas Hiiumaa eelarvamusfestivali ettevalmistav koosolek, kus meie poolt osalesid folkloorinõukogu Hiiumaa kuraator Helle-Mare Kõmmus ja teabejuht Annela Laaneots.

Hiiumaa eelarvamusfestival tõotab tulla sisukas, pange 10. juuni omale juba kalendritesse kirja ja tulge osalema.

FOLKLOORINÕUKOGU KONTSERT TALLINNA VANALINNA PÄEVADEL

4. juunil kell 15.30-19.00 toimub Tallinna Vanalinna päevade raames Tornide väljakul Eesti Folkloorinõukogu liikmete kontsert. Kontserdil astuvad üles meie liikmetest Leesikad, Hanila Laulu- ja Mänguselts, Bõliina, Žurba, Rahvakultuuri Selts Mesilane, folkloorirühm Kaera-Jaan, rahvatantsurühm Känd ja Käbid, Lüü-Türr. Tulge vaatama ja kuulama.

ANNAME VÄLJA HEINO SÕNA 80. JUUBELI PUHUKS DUUBELPLAADI

Eesti Folkloorinõukogu koostöös Eesti Rahvaluule Arhiiviga annab sel aastal välja rahvakandlemängija Heino Sõna 80. juubeli duubelplaadi.

2014. aastal loodi Eesti Folkloorinõukogu juurde rahvakandle mängijate kaardistamise ja jäädvustamise töörühm. Töörühma eestvedamisel on tänaseks kogutud andmed mängijate, kannelde, mängustiili jms kohta ja jäädvustatud (fotod, heli- ja videosalvestused) ~60 mängijat üle Eesti (valdavalt Lõuna-Eestist, aga ka Saaremaalt, Tallinnast jm). Kogutu näitab, et rahvakandle mängu traditsioon ei ole välja surnud, vaid olnud suuresti varjusurmas. Omal ajal oli rahvakandle mängimine levinud üle Eesti, eriti aga Lõuna-Eestis. Oli loomulik, et igal mehel oli kannel, mida küla peale kõndima minnes on hea kaenla alla pista. Teadmine selle pilli mängust on olemas peaaegu igas peres ning rahvakandleid leidub ka praegu piisavalt palju.

Heino Sõna on Mulgimaa ja laiemalt Lõuna-Eesti nüüdisaja elujõulisemaid tegevaid rahvakandlemängijaid, kelle repertuaaris on ~700 lugu. Töörühm hindab kõrgelt Heino Sõna vitaalsust, mängutehnikat ning populaarsust pillimehena. Heino Sõna esindab üsna haruldast külakandle mängustiili. Heino Sõna 80. juubeli duubelplaadi eesmärk on jäädvustada hetki Heino Sõna viimaste aastate tegevusest rahvakandle õpetajana ja pillimehena.

Plaadi väljaandmist toetab Mulgimaa Kultuuriprogramm.