Eesti Lasterikaste Perede Suurperede päeval valiti aasta suurpereks perekond Soon Võrumaalt. Rõõm on tõdeda, et pereema Katrin Soon, on Eesti Folkloorinõukogu liige.
Mis Sind pärimuse vallas ennast praegu kõige enam kõnetab ja miks?
Mu jaoks on imelised inimesed, kes süvenevad omakandi pärimuskultuuri või mõnda valdkonda sellest, ning selliste inimeste algatused ja ettevõtmised. Ja selliseid inimesi on palju. Just paari päeva eest märkaisn uudist, et esitletakse Kuusalu rannakeele sõnastikku. Praegu mängib köögimakis Juhan Uppini päkarauakandle plaat - tõeliselt särav ja vägev kuulamine. Me naaberküla mees Meelis Kihulane uurib vanapärast puutööd ja koolitab sel alal inimesi. Imetlen südamepõhjani Sörvemaa Pärimuse Seltsi tegemisi: kuidas nad koguvad, uurivad, tutvustavad ja näitavad - ja väga tähtis, naudivad - omakandi põlist kultuuri, mis vahepeal varjusurmas olnud. Sellistele inimestele ja ettevõtmisetele elan imetlusega kaasa ja naudin täiega, kui on võimalust sellise töö viljadest osa saada. Ükskõik kus maailma nurgas reisid, selliseid inimesi ja nende tegemisi kohata on alati tõeline rikkus.
Ja mulle väga meeldib kohata kunstiprojekte, mille juured on sügaval pärimuskultuuris, aga pärimuskultuuri mittetundev inimene ei pruugi seda äragi tunda, asi töötab lihtsalt tõhusalt praeguses ajas. Nt Naised Köögis oma ühiskondlikult erksate sõnadega lauludega, mis tõukuvad otseselt eesti uuema rahvalaulu traditsioonist. Põnevusega ootan suvel etenduvat Märt-Mattis Lille Suidsusannasümfooniat.
Mu enda ajast võtab praegu suure tüki TRIO Soon/Piho/Lepasson, kus koos Ann Maria Piho ja Kadri Lepassoniga väikekandleid mängime. Trio suvi on toredalt tihe, just naasime Saksamaalt folkBALTICA festivalilt, ees ootavad Laulupeo öökontsert, kontserdid Soomes ja Viljandi Folgil. Alustame ettevalmistustega, et hakata salvestama uue CD materjali.
Kuidas läheb Kärgula pärimusringil? Mis on Sinu jaoks praegu kõige olulisem pärimusringi tegevusis ja miks?
Kärgula pärimusringi lapsed on juba täitsa suureks kasvanud, teismelised valmis ja teevad ise oma bändi. Juba mõnda aega me pärimusringiga regulaarselt tundides koos ei käi, see aeg oli siis, kui lapsed olid väiksemad. Küll aga on jäänud sanditamas käimise komme, aeg-ajalt võtame üheskoos midagi põnevat ette, nt käisime ERMis Võrumaa rahvariideid uurimas või Mooste Elohelü folgilahvka peal laulmas. Eelmisel aastal tegime külarahvaga üheskoos EV100 kingituseks infotahvli küla ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta, Minu jaoks on oluline, et külalapsed käikisd koos ja et side oma kodukandiga oleks nende jaoks enesestmõistetav. Me kohalikus Osula koolis pööratakse ka palju tähelepanu sellele, et lapsed oma kodukandi pärimust ja paikasid tunneksid, algklassides õpetatakse kodulugu ja nii mõndagi põnevat kohta on lapsed nõnda hoopis mulle tutvustanud :)
Kas ja kuidas annad pärimust edasi oma peres?
Pärimus ei ole pühapäevariided, mida pidulikul puhul kapist välja võtta ja selga panna. Mõtlen, et oma tuumalt on see igapäevaelu osa, elu- ja mõtteviis. Ma tahaks, et lapsed saaksid osa paljust, mida saab pärimuseks nimetada, aga see juhtuks nendega nö elu käigus, mitte kellast kellani tunnis. Pillimäng ja rahvalaulude laulmine on laste jaoks enesestmõistetav asi - mitte et me kogu aeg ja iga päev hästi palju kodus musitseeriksime, aga see on loomulik asi, et pidudel on isetehtud muusika, et inimesed laulavad ja mängivad pilli. Isa kõrvalt näevad lapsed, kuidas kandleid tehakse, Vanaema õpetab neile lindude nimesid ja linnulaulu tundmist, vanaisa ja isa mesilaste pidamist. Teine vanaisa uurib arheoloogina, kuidas päris vanal ajal elati ja üheskoos tegime kodu lähedalgi väikesed arheoloogilised kaevamised, Laupäeval köetakse suitsusaun ja see on tavaline asi. Laste jaoks ei tööta õpetussõnad, vaid igapäevane elu ja eeskuju. See ei anna küll kohe efektseid ja lavale pandavaid tulemusi, vaid on pikaajaline protsess. Nt Mihklil oli tükk aega pillimeistri puutööpink poiste toas. Pojad nägid iga päev kõrvalt, kuidas isa töötab ja vanem poiss tahtis ka ise endale hiiu kannelt teha. Isaga koos sai tal algus tehtud, ta valis puu, tegi pilli väliskuju, plaanis ja kavandas. Praegu see poolvalmis pill küll seisab, paljudel 9-aastastel läheb ju õhin enne suure töö valmissaamist vahepeal üle, aga ma usun, et ühel päeval viib ta oma pilli ikkagi lõpule või jääb talle vähemalt alatiseks meelde see, et ta väiksena alustas pillitegu.
Mis on selle juures kõige raskem (kui on)? Mis teeb pärimuse oma lastele edasi andmise helgeks?
Minu jaoks ei ole pärimus raske. Mõtlen, et valus võib olla sellepärast, et on rahvakilde, kultuure ja keeli, mis kaovad, on hävimas või hääbumas. Ilmselt kui oleksin ise sellise rahvakillu viimaseid, oleks pärimuse hoidmine tõsti valulikkuse ja tohutu vastutusega seotud.
Aga Võrumaal elades ja kodumaal Eestis enda ümber vaadates - ma ei taju, et siinne maailmatunnetus oleks nõrgake.
Mu jaoks on toredad need hetked, kui näen, et miski, mida ma täiskasvanuna võiksin nimetada pärimuskultuuriks, on laste jaoks tavaline ja tore elu osa. Näiteks kui kuulen, kuidas poeg tuleb klassivendadega koolibussi pealt oma sünnipäeva tähistama ja poisid räägivad omavahel võru keeles. Või kui tütar ütleb õhates: emme, kas ma TOHIN selle oma triibuseeliku peole selga panna, see on mu kõige ilusam seelik. Või kui laps tahab teha laulu ja ise seda teadvustamata valib regivärsivormi. Või kui laps esineb pärimusmuusika laagri lõpukontserdil ja ma näen, et see muusikarõõm on teda puudutanud ja ta särab uutmoodi viisil. Või kui poeg ootab nädala kõrghetkena laupäevaõhtust kalaleminekut ja toimetab järve ääres undade ja õngega vilunult - mina ei oska, aga isa ja vanaisa on talle õpetanud.
Ole nii hea ja anna nõu ka teistele lapsevanematele, et kuidas pärimust laste jaoks huvitavaks teha nii, et nad mõttega kaasa mõtleksid ja samuti pärimusest naudingu enda jaoks leiaksid
Pärimuskultuur võib tunnduda esiti suur ja hirmutav sõna, aga tegelikult algab pärimus meist endast. Pärimus algab sellest, et hoiad sidet inimestega, kes on käinud sinu eel, ja paigaga, kus elad. See on maailma uudishimuliku avastamise viis. Ja kõige lihtsam võimalus avada oma lastele pärimuskultuuri uks on meelitada nad vanavanematelt küsima: kuidas siis elati, kui sina väike laps olid? Sealt edasi saab juba sukelduda ka aastasadade või -tuhandete taha, aga käegakatsutav pärimusetunnetus algab sidemest oma lähema ringiga.
|
.jpg)
