EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

OH AJAD, OH KOMBED!

„Hakkame santima!“ meeskond tegi kõikidele sanditamise huvilistele üleskutse - panna end kirja mardisantidena, kes võtavad vastu kojukutseid. Taolise moodsa, kuid kummalise ettevõtmise taga on kaks põhjust. Esiteks peavad paljud mardiõnne ootavad kodud santide jaoks muretsetud annid ise nukralt ära nosima, sest laulu „Laske sisse mardisandid“ ei ole kosta ei lähedalt ega ka kaugelt. Teisalt pärsivad lukustatud koduuksed mardisandiks jooksmise entusiasmi. Üleskutsele vastas 24 mardiperet kümnest Eesti maakonnast.

Nüüd on pall mardisante ootavate kodude käes. 1.-9. novembrini leiab kõikide registreerunud mardiperede kontaktid hakkamesantima.ee avalehelt, misjärel saavad kodud nendega ise otse ühendust võtta ja endale külla kutsuda. Loodame, et taoline moodne mardisantide kojukutse on vaid väikeseks lisavõimaluseks traditsioonilise martijooksmise kõrval.

Kuni 30. novembrini on käimas ka „Suur mardi- ja kadrisantide rahvaloendus“, et  saada teada, kui elujõuline meie armastatud eestimaine traditsioon tänapäeval on. 2019. aasta loendusel pani end kirja 325 seltskonda mardisante ja 276 seltskonda kadrisante, kokku 3929 inimest. Rahvaloenduse küsimustiku leiab hakkamesantima.ee avalehelt.

Soovime, et mardi- ja kadriõnn jõuaks tänavu paljudese Eestimaa kodudesse!

Kristi Pumbo
Eesti Folkloorinõukogu

VABARIIGI PILLIMEHE TIITLIT ASUB PÜÜDMA KAHEKSATEIST MUUSIKUT

Vabariigi Pillimehe tiitli võitmiseks on end üles andnud kaheksateist soolopillimeest üle Eesti. Tiitlile kandideerijate hulgast leiab nii pärimusmuusika maastikul tuntud tegijaid kui külapidudel rahva hullutajaid. Nii mõnigi osaleja tuleb väärtuslikku tiitlit püüdma mitme instrumendiga. Vabariigi Pillimees 2020 valitakse välja Viljandis Pärimusmuusika Aidas 6. novembril. Tulge Viljandisse kohale, tantsige vabariigi parimate pillimeeste pilli järgi ja valige nende hulgast oma lemmik!

Konkursist osavõtjatel tuleb esitada 9-minutiline eesti pärimusmuusikast koosnev kava. Lubatud on ka omalooming, mis loodud eesti traditsioonilises stiilis ja arvestab traditsioonilist esteetikat ja esitusviisi. Kontsertvõistlust hindab ja finalistid valib samal päeval toimuvast eelvoorust välja žürii koosseisus Celia Roose, Cätlin Mägi, Juhan Uppin, Heino Tartes, Aivar Arrak, Tarmo Noormaa. Tiitli võitja selgub juba samal õhtul Viljandi Pärimusmuusika Aidas toimuval finaalkontserdil publikuhääletusena. Vabariigi Pillimees 2020 tiitli ja hõbemärgi annab võitjale üle Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. 

Vabariigi Pillimehe tiitel antakse 6. novembril Viljandi Pärimusmuusika Aidas üle teist korda. Konkursi eesmärk laiemalt on soolopillimehe meisterlikkuse fookusesse seadmine, pillimängu edendamine ja pärimusmuusika populariseerimine. Vabariigi Pillimehe konkurssi korraldab Eesti Pärimusmuusika Keskus ja koostööpartneriks on Eesti Folkloorinõukogu.

Annika Vihmann

Eesti Pärimusmuusika Keskus

„HAKKAME SANTIMA!“ VALLUTAB TARTU LINNA

Eesti ja teiste rahvaste sanditamiskombeid populariseeriv aktsioon „Hakkame santima!“ kulmineerub 8. ja 9. novembril Tartu linnas.

Kontsert Eesti Rahva Muuseumis
Mardilaupäevale eelneval pühapäeval, 8. novembril ootame kõiki koos peredega Eesti Rahva Muuseumi teatrisaali kontserdile, kus saab näha eesti, udmurdi, rumeenia ja vene sanditamiskombeid. Esinevad folkloorirühmad Jumšan Gur, Maatasa, Suprjadki ja rumeenia kogukond Eestis. Kontsert kestab umbes 1,5 tundi ja vaatama-kuulama on oodatud nii täiskasvanud kui ka kooliealised pärimuskultuuri sõbrad. Pääsme kontserdile saab lunastada 5, 7 või 10 euro eest (õpilane/pensionär, täispilet, perepilet) Fienta keskkonnast või tund enne algust kohapeal.

Mardilaupäev on pidupäev
Mardilaupäeva pidustused algavad 09. novembril kell 11 Tartu raekoja platsil, kus toimub juba 15. korda noorte- ja laste pärimuspäev „Taaderandi talisted“. Purskkaevu juures platsil kogunevad paarikümneks minutiks kõige väiksemad mardisandid üheksast Tartu linna lasteaiast, et soovida mudilastele eakohaste laulude, mängude ja tantsudega mardiõnne nii raerahvale kui ka linnakodanikele.  

Samal päeval kell 17 etendub Tartu Kaubamaja esisel platsil pärimusringi „Tähelinnud“ mardikombestikku tutvustav etendus „Mart tantsib, maa müdiseb“, milles saavad kaasa lüüa ka pealtvaatajad.  

Kell 17.30-17.45 on Tartu Kaubamaja ette (Vanemuise teatri poolsele küljele) oodatud kõik Tartu linna mardisanti minejad, sest esmakordselt toimub suur mardisantide rongkäik! Mardirong alustab liikumist marsruudil Tartu Kaubamaja - Raekoja plats kell 17.45. Ole kohal kostümeeritult ja mardisantidele kohaste pillidega - mida lärmakam, seda parem!

Kes rongkäiku ei jõua, on oodatud kell 18 Tartu raekoja ette, kus antakse martijooksmise avapauk. Kordame veelkord kiirelt üle mardilaulu ja harjutame marditantsu. Tartu linnapea Urmas Klaas kuulutab mardilaupäeva pidulikult avatuks ja seejärel lähme kõik Tartu linna kodudesse mardiõnne viima!  Kui õnne on juba üksjagu jagatud, ootame kõiki tantsuklubisse, mis algab kell 20 Korp! Rotalia majas. Tantsime 19. ja 20. sajandi külapidudel armsaks saanud tantse ja katame kogutud mardiandidest ühise pidulaua.

Ja muidugi - kui mardiväsimus välja puhatud, pane oma mardipere kirja „Suurel mardi- ja kadrisantide rahvaloendusel“.

Kati Taal
„Hakkame santima!“ projektijuht

FOLKLOORINÕUKOGU UUS JUHATUSE ESIMEES ON LAURI ÕUNAPUU 

Oktoobris Viljandis kogunenud Eesti Folkloorinõukogu juhatus valis üksmeelselt uueks esimeheks mitmekülgse pillimehe, laulja, pärimuse koguja ja levitaja Lauri Õunapuu. Suur aitäh eelmisele pikaaegsele juhile Kati Taalile, et andsid hindamatu panuse Folkloorinõukogu tegemistesse! Jaksu, mõtteselgust ja innustumist aga uuele eestvedajale! 

INGRID RÜÜTEL - PALJU ÕNNE!

PREEMIAD JAGATUD

Eesti Folkloorinõukogu andis oktoobrikuus välja kaks olulist preemiat.

• 2020. aasta Teotoe preemia pälvis Piret Päär - suulise pärimuse elushoidmise, jutuvestmisvaldkonna arendamise ja isikliku eeskuju näitamise eest.
• 2020. aasta vabatahtliku folkloorikuraatori preemiaga pärjati Kai Kannistu - pikaaegse järjepideva töö ning kogukonna aktiivse kaasamise ja innustamise eest.

Palju õnne!

KOLM KÜSIMUST PIRET PÄÄRILE

1. Milliseid vajalikke teadmisi ja oskusi said eluteele kaasa oma kodust ja kuidas annad neid edasi? 

Kodust olen saanud kaasa eluks kaks väga olulist omadust – oskuse kuulata ja oskuse jutustada. Mul on olnud õnn kasvada lugude keskel. Ema rääkis vanu rahvajutte, lisaks ka lugusid oma elust. Isa oli külapillimees ja ka väga hea jutuvestja, üks vendadest jutustas raamatuid ümber ja teine muinasjutte. Ka külakogukonnas oli häid pajatajaid. Kõik need inimesed ja nende lood on jätnud midagi minusse ning aidanud paremaks jutustajaks saada. Aegamisi, aga kindalt on kasvanud minus teadmine, et lugudega saab muuta maailma. Kasvõi hetkeks. Ja rohkem mõnikord polegi vaja. Oma töös jutuvestja ja koolitajana jagangi neid kogemusi. Tihti just lugude kaudu. 

KOLM KÜSIMUST KAI KANNISTULE

1. Milliseid vajalikke teadmisi ja oskusi said eluteele kaasa oma kodust ja kuidas annad neid edasi?   

Olen sündinud ja kasvanud Pärnu linnas. Mu ema ja isa kasvatasid oma kolme last parimate soovidega, et panna alus meie õnnelikule tulevikule. Üsna varases nooruses tuli hakata endale sovhoosipõldudel kõplamise, kartulivõtu ja sanatooriumides nõude pesemisega taskuraha teenima. Kuna pere oli suur, siis toimetuleku kergendamiseks tegelesime koriluse ja hoidistamisega: seened, kurgid, erinevad kompotid, mahlad, moosid, veinid – keldrist oli alati midagi võtta.  Kodus väärtustati head haridust, erinevad oskused olid hinnas. Olulisel kohal olid töökus, täpsus, ausus, enesest ja teistest lugupidamine, naljad ning elust rõõmu tundmine. Tähistasime jõule (kuigi kardinad tuli akendele ette tõmmata), värvisime mune, käisime mardi- ja kadrisandis. Lapsepõlvest on meeles koolivaheajad, mil käisime vanaema juures. Tema võrukeelsed jutud ja õpetused: 

- alati peab midagi külalistele pakkuma – löö või muna pannile; 

- pärast tormi paistab alati päike; 

- kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.  

Samuti on peres siiani jutuks teise vanaema käsitööoskus ja ilutunnetus. Lapsepõlves, aga ka hiljem omandatud teadmisi ning oskusi annan eelkõige edasi oma tütrele. Olen teda sünnist saadik kaasanud tantsuproovidesse, rahvakalendri tähtpäevade tähistamisse. Olen õnnelik, et ta peab lugu eesti kultuurist ja keelest. Usun, et suures osas toimub edasiandmine mitte teadlikult, vaid lihtsalt, oma olemise ja suhtumisega. Olen käinud rääkimas noortele ja noortega, vanadele ja vanadega. Olen neid kaasanud ja õpetanud. Kõik see rikastab minu elu. 

2. Kas ja miks on tänapäeval oluline tunda oma juuri? 

Olen veendunud, et inimesed, kes tunnevad oma juuri, on enesekindlamad, nad teavad mida ja miks nad teevad. Neil on omad eeskujud, traditsioonid, kindlalt väljakujunenud harjumused. See kõik annab turvatunde tuleviku osas. Tänapäeval on  inimesed vägagi liikuvad: nad reisivad palju, avastavad maailma ning õpivad tundma teisi kultuure. Seal, kus meid ei ole, tundub kõik parem. Aga kas on? Alati on mindud ja suurem osa ka tagasi tulnud – tagasi juurte juurde. Iseasi, kas seda just mõtestatakse ja sõnastatakse.  

Alati on kiire. Tormavat elutempot saab aeglustada aga vaid ise, tehes seda teadlikult. Kui on soov liita erinevaid  põlvkondi, jätta maha mitte ainult materiaalset, siis  tuleb võtta aega rääkimiseks, juttude jutustamiseks, kogemuste vahetamiseks, kuulamiseks. Esmajoones tuleb alustada oma lähedastest ja võimaluse korral laiendada seda ringi kogukonnani. Sageli ei tunta enam isegi oma sugulasi ega nende järglasi ja heal juhul kohtutakse nendega vanavanemate matustel. Memmede-taatide pajatusi hakatakse väärtustama alles siis, kui mõistetakse, et neid pole. 

LÜHITEATED

2. novembril kl 17.30 tähistab Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvaste töörühm  hingedepäeva. Räägime, kuidas on pühitsenud hingedepäeva eestlased, valgevenelased ja teised rahvad. Kõik huvilised on oodatud sel teemal meiega kaasa mõtisklema.  Üritus on tasuta. Kaasa võib võtta midagi maitsvat nii hingede kui meie endi jaoks kaetud ühisele pidulauale. Hingedepäeva tähistatakse Tallinnas Vene tn 6 (II k). 

18.-19. novembril toimub Pärnu Nooruse Majas Eesti pulmapärimuse seminar-praktikum. Seminari sihtrühmaks on pulmakorraldajad, -huvilised, -uurijad, -eestvedajad. Käesoleval aastal keskendutakse rohkem pärimuslike pulmakommete praktilisele kasutamisele. Üles astuvad Ahto ja Liisa Kaasik, Tiina Mõttus, Liis Burk, Ene Lukka-Jegikjan. Osalemistasu on 35 € ja vajalik on eelnev registreerumine: liis@parimuskoda.ee. Vaata täpsemat kava!

Jätkub rituaalsete slaavi nukkude töötubade sari „Kuldsed käed".  

14. novembril kl 14-16 „Kolokoltšik“ valmistamise töötuba. Nukk „Kolokoltšik“ ehk „kelluke“ ennustab ette häid uudiseid, kuid mitte ainult. Tal on võime neid ka ligi tõmmata. „Kellukese“ omanik on tihti heatujuline ja elu pakub talle küllaldaselt rõõmsaid sündmusi.  

12. detsembril kl 14-16 „Na zdorovje“ valmistamise töötuba. «Na zdorovje» ehk „tervendav nukk“ tehakse linasest niidist, sest linal on omadused, mis aitavad inimestel kiiresti terveneda. Vanasti hinnati lina väga kõrgelt, arvates, et linased riided vabastavad väsimusest ja kaitsevad tervist. 

Juhendajaks on Natalja Jampolskaja. Töötoad toimuvad Eesti Rahvaste Ühenduse (ERÜ) ruumides Tallinnas, aadressil Pärnu mnt 6 (II k). Kuna osalejate arv on piiratud, võtke registreerimiseks ühendust 58 417 638 või lyudmila@folkloorinoukogu.ee.  Osavõtt on tasuta.Töötubasid toetavad Integratsiooni Sihtasutus ja Kultuuriministeerium.

IN MEMORIAM 

Viivika jaoks olid kõige tähtsamad inimesed, kes Meremäel elasid. Ta soovis, et nad oleksid uhked oma kodu üle, tahaksid siia elama jääda ja et neil oleks siin rakendust. Raske on leida teist nii suure südamega kogukonna eestkõnelejat kui oli Viivika.

Igast inimesest jääb maha jälg. Mõne inimese lahkudes tuleb tuuleiil ja pühib järele jäänud jäljed kergelt minema. Viivika, sinu jäljed Setomaal on nii suured ja kindlad, et jäävad veel pikkadeks aastateks alles ja neid on väga raske täita. Täname sind, Viivika, ja jäägu sinust igavene mälestus!

Setomaa rahva nimel

ülemsootska Järvelille Rein

Ajakirjas Setomaa ilmunud setokeelse järelhüüde lühikokkuvõtte tõlkis kirjakeelde

Kati Taal.

TOIMUNUD SÜNDMUSED

PIIRIVEERE SÜGISPIDU KOOS SETO MIHKLIPÄEVAGA

Setod tähistavad mihklipäeva 12. oktoobril. Mihklipäevaga lõppes sügisene põllutöö ja loomade karjatamine. Kõik välitööd lõpetati, et saaks rahus hinge tõmmata. Rehepeksugagi tuli valmis jõuda - vastasel juhul oli järgneval aastal karta viljaikaldust, koguni rehehoone põlemist. Õigeusu kombe kohaselt enne suuremaid pühi paastuti. Nädalapikkuses mihklipaastus söödi köögivilja ja kala. Piima- ja lihasaadused olid keelatud, võid asendas toiduõli.

Karja- ja viljaõnne tagamiseks peeti vanasti külakabelites (tsässonates) palvusi. Mihklipäeva hommikul palvetati ka kodus. Tallu kutsuti papp, kes ikooniga ümber põllu ja karja käies vilja ning loomi õnnistas. Mihklipäevaks tapeti oinas või lammas, keedeti oinaruuga, küpsetati pirukaid ja odrakaraskit, pruuliti õlut. Karjaõnne tagamiseks viidi kirikute juurde kogunenud santidele-palvetajatele lambapäid.

Eesti Vabaõhumuuseumis peetakse oktoobrikuu esimesel laupäeval juba aastaid seto mihklipäeva. Päev algab alati palvusega, millele järgneb pidu, kuhu kogunevad kokku Tallinna leelokoorid, kogukonna esindajad Harjumaalt ja kaugemaltki: Setomaalt, Põlvast, Tartust. Pärast muuseumi seto Vanatalo valmimist peetakse pidusid seto talu ja peipsivene vanausulise kalurimaja vahelisel külavainul. Mõlema piiriäärse rahva pidu peetakse alates 2015. aastast koos sibula- ja kalalaadaga.

Pärast palvust siirduti külavainule, kust kostus juba pillimäng ja lustisid laadalised. Pärast  sootska (kuningas Peko asemik) Ahto Raudoja sõnavõttu läks kirmas lahti. Pillimehi ja -naisi oli kohale tulnud mitmeid, rahvastki jagus tantsumurule rohkesti. Sõsarõ laulunaised olid hoolitsenud, et külastajad saaksid maitsa seto rahvustoite: lambalihasuppi, sõira, suitsuliha, küpsetisi. Ei puudunud ka koduviin han`sa. Head-paremat sai osta laadakaupmeestelt.

Tasapisi kogunesid laulunaised, kõlama hakkas mitmehäälne leelo. Erilise tähelepanu osaliseks sai Sõsarõ-koori 83-aastane Olli, kelle laulusõnad mõjusid väga eluliselt. Tema laulmisviis mõjus vanaaegselt ja ehedalt, teenides tugeva aplausi. Heldimapanevate vene rahvalauludega esinesid kaks sõpra - Konstantin Sedov ja Sander Udikas.

Päikeseline ja soe sügisilm soosis rahvakogunemist, külastajad lahkusid rõõmsate ja tänulikena.     

Elvi Nassar
EFNi juhatuse liige

TÄHISTASIME HÕIMUKUUD

Hõimupäev

Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühm tähistas 17. oktoobril koos Eestimaa Rahvuste Ühendusega (ERÜ) hõimupäeva, korraldades selleks hubase koosviibimise - hõimuõhtu. Osavõtjateks olid meie töörühma ja ERÜ-sse kuuluvad soome-ugri liikmed, lisaks ka külalisi mujalt. Esmalt osaleti Natalja Jampolskaja töötoas, kus valmistati vepsa nukku nimega „Kapustnitsa“, õhtu jätkus väikese kontserdi ning vestlusringiga hõimupäeva tähtsuse ja tähenduse üle. Loomulikult maiustati ka rahvustoitudega. Paljude osalejate sõnul on nad just taolisi õdusaid kokkusaamisi koos jutuajamiste ja laulmiste saatel väga taga igatsenud. 

Kultuurikohvik 

15. oktoobril toimus hõimupäevale pühendatud Kultuurikohvik, kus esinesid Ruhnu saare viiulitrio ja soome-ugri ansambel Trepp. Parem aga asja üks kord näha, kui sellest tuhat korda kuulda! Vaadakem-kuulakem seda kontserti oma silmaga!

Täname oma häid koostööpartnereid Integratsiooni Sihtasutust ning Kultuuriministeeriumi!

VALGEVENE HINGEDEPÄEV

Kuigi hingedeaega võib pidada juba mihklipäevast saati, on tänapäeval paremini tuttav 2. novembril tähistatav hingedepäev. Hingi usuti rändavat vaikse ja uduse ilmaga, kui aga on tuuline, siis on hinged rahulolematud. Valgevenelastel kannab hingedepäev aga nime dzjadõ, mis tähendab esivanemaid. 

Kui varasemal ajal on valgevenelaste hingedepäev kuupäevaliselt olnud seotud suurmärter Demetriose mälestuspäevaga ja seda tähistati esimesel laupäeval enne vastavat kuupäeva, siis tänapäeval mälestavad nemadki esinevanemaid 2. novembril. Selle päeva pühitsemine on ühtaegu oluline nii surnuaias kui koduseinte vahel.

Rätikutega kaetud ristid ja hauad

Dzjadõ ehk valgevenelaste hingedepäeva esimeseks tegevuseks on minek lahkunute hauale. Traditsioonide kohaselt kaunistatakse platsid: ristidele asetatakse suured tikitud rätikud, hauad korrastatakse ning kaetakse ristide, rohukamarate ja kividega, idapool ka valgete linadega. 

Pärast surnuaia külastamist naastakse koju ja valmistatakse õhtusöök. Enne toidu maitsemist käib aga peremees kolm korda küünlaga ümber laua, avab aknad ja uksed ning kutsub esivanemaid nimepidi.

Pärast seda jälgib kogu pere tähelepanelikult toimuvat – igasugust liikumist tänavalt maja poole (nt lehtede lendu, linde ja jooksvaid loomi) usutakse olevat märgiks, et esivanemad võtsid kutse vastu ja astusid ligi.
 

Artiklite kirjutamist toetavad Integratsiooni Sihtasutus ja Kultuuriministeerium.

KALENDRISSE KIRJA!

Vaata suuremat valikut üritustest ja koolitustest

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub  1. detsembril 2020.
Ettepanekud edastada aadressil info@folkloorinoukogu.ee.