EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

EESTLUS KUI KULTUURIPÄRAND - KUIDAS ME SEDA HOIAME?

Festival toob kokku eesti kultuuriseltse kogu maailmast.

3. augustil viiakse läbi mõttetalgud üldpealkirjaga „Seltsid eestluse kandajana – eile, täna, homme“. Ettekandjaid on nii Eestist, Lääne-Euroopast kui ka Venemaalt. Räägitakse seltsitegevuse ajaloost, ida- ja läänesuunalisest väliseestlusest ning arutatakse seltsitegevuse tuleviku üle. Toimub mitmeid töötube ja raamatulaat.

4. augustil on ERMi välialal kultuuriseltside kontsert. Väliskülalistest astuvad üles esinejad Valgevenest, Venemaalt ja Inglismaalt. Lisaks esinevad kodumaised kollektiivid. Seltsid istutavad ERMi kõrvale seltsitegevuse auks tamme. Avatud on meisterdamise õpitoad, üles pannakse mitu näitust ning tutvuda saab seltside poolt valmistatud käsitööesemete ja seltside poolt välja antud kirjandusega.

5. augustil toimuvad festivali kontserdid Muugal ja Narva-Jõesuus.

Festivali puhuks ilmub Eesti Kultuuriseltside Ühenduse ajaleht Seltsi Sõnumid ja esinejaid tutvustav festivali teatmik.

Külastajatele on kogu kava tasuta.

KATUSEORGANISATSIOONIDE KOOSTÖÖPÄEV SEPTEMBRIS

Eesti Katuseorganisatsioonide koostööpäev toimus esmakordselt 2017 aasta augustis ERMIs.

Eelmisel aastal sai alguse uus traditsioon – Eesti erinevate rahvaste katusorganisatsioonide esindajate kohtumine. Sel aastal saame jälle kokku, et tähistada Euroopa kultuuripärandiaastat ning avada üheskoos rahvuskultuuride kuu. Katusorganisatsioonide koostööpäev leiab aset  7. septembril 2018 algusega kell 10.30 esinduslikus Mooste mõisas.

Kohtumisel keskendume teemale: Mida ette võtta, et sinu kultuuripärand kõnetaks võimalikult paljusid inimesi?

Koostööpäeval jagavad oma häid kogemusi erinevad praktikud, et katuseorganisatsioonide esindajad saaksid kasulikke nõuandeid kõrvataha panna.

Dovlatovi Päevade Tallinnas ja soome-ugri kultuuripealinnade algataja Oliver Loode (MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus) jagab oma ettekandes “Pärandist brändini: kuidas turundada kultuuri” kogemusi ning toob näiteid Eestist ja mujalt, kuidas (eelkõige vaimset) kultuuripärandit turundada nii, et see aitaks pärandi hoidjaid kui ka pärandit ennast. Milline on brändi roll kultuuripärandi turunduses ning miks tugev bränd on midagi enamat kui kena logo?

Muuseumiöö kogemusi tuleb jagama aastaid selle projekti kommunikatsiooniga tegelenud Triin Männik. Kuidas sündis Muuseumiöö? Millised takistused tuli ületada? Kuidas on algatus saavutanud nii laia kõlapinna?

Palju elevust tekitab osalejates loodetavasti rühmatöö teemal „Ühisprojekti idee“.

Vähemalt kolm parimat projektiidee on võimalik tänavu ellu viia. Selleks on loodud erifond– kogusummas 6 000 eurot.

Osalejatele võimaldatakse ka ekskursioon Mooste mõisas, kus saab tutvuda kohalike edukate tegijatega.

Katuseorganisatsioonide koostööpäeva korraldavad Integratsiooni Sihtasutus ja Eesti Folkloorinõukogu koostöös kultuuriministeeriumiga.

VALMISTUME SÜGISESEKS ÜLE-EESTILISEKS MASKIDE FESTIVALIKS TÄIE HOOGA

Foto: Andres Treial

Käesoleval Euroopa kultuuripärandiaastal Eesti Folkloorinõukogu ja Rahvakultuuri Keskuse eestvedamisel toimuva ja 9. novembril üle-eestilise mardijooksmisega kulmineeruva maskide festivali "Hakkame santima" ettevalmistused käivad täie hooga.

Suve hakul toimusid eestvedajate koolitused Tallinnas ja Tartus. Juuni lõpus ja juuli alguses toimusid Põlva- ja Võrumaal maskeerimis- ja sanditamiskombestikku käsitlevate õppefilmide võtted.

Esimesel võttepäeval 28. juunil  Karilatsis asuvas Põlva Talurahvamuuseumi magasiaidas filmiti üles mardisandiks valmistumise protsessi: millist rolli sanditama minnes võiks endale valida, milline peaks olema riietus ja mis tegevusi erinevad rollid võiksid teha. Nippe ja nõuandeid nii ajalooliste vanemate rollide kui ka uuemate karakterite kohta jagas Terje Puistaja Eesti Rahvapärimuse koolist. Näiteks filmiti üles, kuidas ehitada kahest inimesest mardihobust,  kuidas teha ketrajaeite, kotimeest, karu, sabakeerutajat, sokku, hane, hunti, pillimeest, korokodilli ja teisi põnevaid mardisanditamise perre kuuluvaid karaktereid. Et igal rollil on mardikombestikus ka oma kindel tegevus, harjutati õppefilmi jaoks läbi needki.

Traditsiooniliselt on olnud sandis käimine täiskasvanud noorte inimeste, eriti meeste pärusmaa ning seetõttu osalesid ka õppefilmi võtetel peamiselt täiskasvanud inimesed: Põlva maakonna folkloorirühmade liikmed, muuseumite töötajad, kohalikud ettevõtjad, raamatukoguhoidja, kunstnik ning nende lapsed.

Teine võttepäev toimus 09. juulil Loosi külas asuvas Humaliste talus, kus mängiti läbi kogu mardipere tuppa tulek koos sinna juurde kuuluvate tegevustega.

Tänapäeval kiputakse mardisanditamise tõelist tähendust juba unustama või ei osata seda santi jooksma minevatele lastele piisavalt lahti seletada. Seetõttu keskendus ka õppefilm ennekõike mardisantidele kui hea õnne toojatele, keda pikisilmi oodati igasse perre.  Tundmatuseni maskeeritud ja oma rollist julgust saanud mardisandid tegid tallu sisse saades kõikvõimalikke  tükke, lisaks pererahva „katsumisele“ ehk kontrollimisele kas ollakse ikka talve tulekuks valmis, mardisandid laulsid, tantsisid ja pakkusid lusti. Kõik nende tegevused olid eesmärgiga tuua pererahvale õnne ja heaolu eelolevaks aastaks.

Nõnda näiteks oli pererahva vitsutamine (väikeste vitsadega patsutamine) mardisantide poolt alati õnnistava ja tervist toova toimega, mitte karistus. Samuti oli oma tähendus pealtnäha naljakana ja tänapäeval isegi lugupidamatuseks loetaval mardikaru pererahva abieluvoodi kargamise stseenil, kus karu võis pererahva voodi linadeni läbi tuuseldada. See viljakusmaagiline tegevus pidi tagama hea lasteõnne ning harmoonilise ja terve paarisuhte abikaasade vahel.

Lisaks kahele võttepäevale kasutatakse tulevases õppefilmis ka lõike tuntud spetsialistide nagu Mall Hiiemäe ja Terje Puistaja intervjuudest, arhiivifotosid erinevatest sanditajatest (mihklisantidest hinge-ja jõulusantideni välja) ning ka tänapäevaseid kirjeldusi mardikombestikust. Õppefilmid tutvustavad lisaks mardipäevale põgusalt ka teisi Eesti kombestikus tuntud sante (hingesandid, jõulusandid, vastlasandid jne).

Õppefilmid sisaldavad erinevaid ajaloolisi ja ka tänapäevaseid ideid, kuidas minna ise oma perega või sõpruskonnaga mardisanti jooksma ning on mõeldud inspireerivaks ja abistavaks vahendiks nii koolidele, muuseumitele kui ka kõikidele peredele mardisandi kombestiku tutvustamisel ja aktiivsel kasutamisel.

Õppefilmid valmivad Eesti Folkloorinõukogu ja Rahvakultuuri Keskuse koostöös toimuva Euroopa kultuuripärandiaasta rahvusvahelise I maskide festivali „Hakkame santima“ raames ja on üks projekti mitmest tegevusest.

Kolm kuni 12-minutilist õppefilmi valmivad käesoleva aasta septembri lõpuks.  

Õppefilmide valmistaja on Edina Csüllog, filmivõtete operaatorika Paul Nurme.

Õppefilmi võttepäevi toetavad Eesti Kultuurkapital, Võru Instituut, Eesti Kultuuriministeerium, Humaliste talu, Eesti Rahvapärimuse Kool, Euroopa kultuuripärandiaasta. Vaata fotosid filmimisest siit.

Lisaks mardijooksmisele toimub maskide festivali raames veel hulgaliselt põnevaid koolitusi, rahvusvaheline sanditamiskombestiku konverents, saab näha põnevaid, oma maa sanditamiskombestikku tutvustavaid väliskollektiive ja palju muud.

Kui soovid sellel üle-eestilisel suursündmusel osaleda või lihtsalt ennast maskide festivali ettevalmistamisega kursis hoida, siis oled oodatud I maskide festivali kodulehega tutvuma. Sealt leiad ka oma maakondliku koordinaatori kontaktid, kellega huvi korral ühendust saad võtta.

HAKKA JÄLGIMA EESTI FOLKLOORINÕUKOGU NOORTEKOJA FACEBOOKI LEHTE

Noortekojal on nüüd Facebook! Noortekoda postitab lehele oma tegemistest, jagab huvitavaid sündmusi ja uudiseid, mis võiksid kultuurihuvilist noort kõnetada. Hetkel saab lugeda näiteks Päritud väärtuste ööpäevast, CIOFF Põhja- ja Kesk-Euroopa sektori kohtumisest Luksemburgis ning noortekoja särgiteost. Loodetavasti leidub midagi huvitavat igaühele!

Liitu siin.

SETOLEELO NAASES PARIISIST

29.-30. juunil 2018 Pariisis toimunud rahvusvahelisel folkloorifestivalil "Festival Cultures Croisées" esindas Eestit koosseis Setoleelo. Esmakordselt leidsid festivalil tutvustamist  ka UNESCO esindusnimekirja kantud vaimse kultuuripärandi nähtused. Suurkontsert ise on sellest aastast üks CIOFFi (Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu) tähtsündmusi. CIOFF on UNESCO ametlik partner vaimse kultuuripärandi nähtuste hoidmisel ja teadmiste levitamisel.

Talvel kuulutas Eesti Folkloorinõukogu välja konkursi, mille tulemusena pandi kokku rühm neljast leelokoorist: Sõsarõ, Siidisõsarõ, Sorrõseto ja Helmekaala. Ühendkooslust juhtis pärimuskultuuri spetsialist, vanima tegutseva seto leelokoori juhendaja, Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige ja seto kultuuri asjatundja Elvi Nassar.

Leelokoori liikmed asusid Pariisi poole teele juba 28. juuni varahommikul. Eesti Folkloorinõukogu esindajad, tegevjuht Monika Tomingas ja välissuhete juht Laura Liinat jõudsid pärale alles hilisõhtul. Kuna festivalil polnud õhtusel kellaajal kedagi võimalik lennujaama vastu saata, siis pakkus omal käel liiklemine veidi seiklemist.  Peab tõdema, et Pariisis on streigid vist nii normaalne nähtus, et nende toimumise ajal on kõik pareminigi organiseeritud kui tavaolukorras – tänu punastes vestides infotöötajate suunamisele olid ümberistumised loogilised ning äärelinnas asuv hotell kergesti ülesleitav.

Festivali esimese päeva hommikul viidi eestlased Paul Bréjeati nimelisse algkooli. Vaatamata vaid paar päeva enne sõitu saadud infole, et toimub kooliesinemine ning teadmatusele, kui vanad on lapsed, said setod hakkama väga tublisti! Rühm kaasas lapsi laulma ja tantsima ning vahepeal tutvustas ka rühmaliige Mailis Teppo seto kultuuri, kombeid ning rahvarõivaid. Kohaliku rühmasaatja Louise’i abiga tõlgiti kõik vahetult prantsuse keelde. Laste uudishimu oli piiritu, uurisid nad nii tavapäraseid asju (mis ilm meil hetkel on, millistes majades elame, kui vanad ja kas abielus keegi on) kui tahtsid teada ka detailsemalt riiete ning kultuuri kohta. Selline laste huvi, distsiplineeritus ja kaasategemise soov oli kindlasti kogu festivali üks ahaa-elamusi ning meeldejäävamaid hetki! Hiljem selgus, et kõikidest festivalil osalenud rühmadest oli kool soovinud just setosid endale külla. Pärast esinemist pakuti meile süüa – kooliõpetajad olid meile laua katnud, kus oli nii isetehtud salatit, puuvilju, juustu ja loomulikult ka imemaitsvaid prantsuse kooke. Tänutäheks esitasid setod emotsionaalse Helbi hümni, mis võttis silma märjaks nii lauljatel kui võõrustajatel.

Päeva teises pooles liikusime edasi UNESCO peahoonesse lavaproovi. Kohale jõudes ootas meid ees väike viperus, mis iseloomustas hästi kogu festivali korraldust – eestlastele omaselt kuuletusime igale etteantud juhisele, mida hiljem olude ja ilmnenud faktide sunnil muudeti. Nii liikus osa rühmast läbi turvakontrolli omapäi majja sisse, et teised saaksid kottidega saabuda tagantuksest. Seepeale sõitis aga bussijuht kottidega vaid tee teise serva ning teatas, et kaugemale ei saa, sest maja kõrval asuv tee olevat üles kaevatud. Ei jäänudki muud üle, kui kompsud veelgi kaugemalt, ent samast kohast, kust teised läksid, sisse tassida. Selle aja peale oli muidugi lavaproov juba käimas!

Proovidevahelisel ajal saime kosutust UNESCO hoovis asuvast Jaapani aiast, mis täis kunsti ja rohelust. Seejärel liikusime tagasi saali ava- ja lõpunumbri ühisproovi, mille ajaline nihkumine varasemaks tähendas tegelikult tunni ajast algusaja ootamist. Kiirustades harjutasid rühmad lavale jooksmist, oma emakeeles rahusõnumiütlemist ning baškiiride eestvõttel lõpulaulu (John Lennoni „Imagine“) harjutamist.

Viimaks oli aeg end valmis panna õhtuseks esinemiseks. Esimesena astusid lavale indoneeslased, kes esitasid filigraansete detailidega jutustavaid tantsunumbreid. Noored rühmaliikmed olid pärast esinemist lava taga õnnest nutnud, sest tänulikkus väljasurnud kultuuriosa taaselustamise osas niivõrd suur! Teisena tulid argentiinlased, kes esitasid UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kantud tangot. Laval oli nii laulja koos ansambliga kui ka tantsijad. Olles kuulnud, kuidas varasemalt on Argentiina rühmad põnevalt põiminud kavadesse tango arenemisloo selle algusaegadest, jäi seekord midagi justkui puudu. Võib-olla ei aidanud suur lava nii veenvalt mõjuda esitusel emotsionaalselt ning tekitada ootuspärast milongaõhustikku.

Kolmandana oligi aeg meie oma Setoleelo käes, kes esitas kaks laulu ja lõpus ühise tantsu. Korraks tantsimisse tekkinud paus lahendati laval kiiresti ning kui enamusele publikust jäi see märkamatuks, siis saalis viibinud eestlastele tekitas tunde orgaanilisest peoõhustikust. Kogu esitus oli autentne ning esindas suurepäraselt seto kultuuri erilisust ja mitmekesisust.

Pärast meid oli aeg Prantsusmaa käes, kes näitasid väga suure koosseisuga kohalikke rahvatantse. Viiendana tuli Niger, kes Eesti kõrval mõjus ühe ehedamana. Mehed, kes igapäevaselt tegelevad hoopis karjakasvatusega, laulsid ja liikusid rütmiliselt ning see mõjus kaasakiskuvalt ning eestlaste silmale ja kõrvale suure eksootikana. Kaasakiskuvalt ja meeletu energiaga mõjusid ka Tšiili rühma esitatud tantsud ja laulud Lihavõttesaarelt. Viimasena esinesid Venemaalt baškiirid, kellel oli laval peale 8-paarilise tantsurühma ka väike balalaikaorkester. Esitati baškiiria rahvalaulude saatel igormoissejevlikke tantsunumbreid, kus kõik oli viimseni lihvitud. Isegi kõik tüdrukud olid laval äravahetamiseni sarnased. Tantsunumbritele lisaks sai kuulda ka soololugu nende rahvuspillil kurail. Esituse lõpust ei puudunud ka loomulikult „Kalinka“. (Kõiki esitusi saab ka järelvaadatat Eesti Folkloorinõukogu Facebooki lehelt.)

Kontsert oli kokkuvõttes huvitav segu nii autentsest kui lavarahvatantsust ja -muusikast. Kahjuks olid kõik tutvustavad vahetekstid vaid prantsuse keeles ning see ei andnud võimalust teada saada teiste rühmade esitatava tausta ning täpsema päritolu kohta. Kuna festivali peakorraldaja oli ise ka kontserdi lavastaja, proovide läbiviija ja vahetekstide lugeja, siis jäid mõned asjad veidi üheplaaniliseks ning kontseptsioon esinejate valiku ja kava kokkupaneku osas segaseks.

Festivali teisel päeval toimus André Citroëni nimelises pargis piknik-esinemine, mille eesmärgiks oli osalejate omavaheline tutvumine, üksteisele ja pargisolijaile tantsude ning laulude õpetamine. Selline mõte on alati tervitatav, sest enamikel festivalidel ei leita aega rühmadevaheliseks koostegutsemiseks. Küll aga oleks see eeldanud veidi suuremat organiseeritust. Tänu õues valitsevale 30+ kraadile varjusid rühmad puude alla ning nii juhtus, et indoneeslased olid ühes nurgas, eestlased teises, argentiinlased kolmandas jne. Selline samaaegne laulmine-tantsimine oli küll külapeole omaselt sundimatu, kuid samas ka veidi liiga juhuslik. See aga ei takistanud kellelgi end hästi tundmast ning nii äratas Argentiina lauljas huvi meie omade tantsitud Seto tango kui tuli nii mõnigi möödamineja avaldama oma meeldivust kaasaõõtsumise ning käemärkide abil.

Ka esinemistevahelised tegemised said osa viperustest või õigemini muutuvast teabest tingitud plaanide vahetustest. Nii tuli rühmal liikuda kuumuses kolm kilomeetrit ühispildistamisele Eiffeli torni juurde jala, sest linnas toimuva geiparaadi tõttu olid taas mõned teed suletud. Samuti muutus poliitiliste demonstratsioonide tõttu teekonna jooksul mitmel korral ka pildistamiskoht. Aga nagu iga eestlane teab, siis mis ei tapa, teeb tugevamaks! Ja ettenägematutes oludes võib nii saada kaubapeale selgeks ka suurlinnas metrooga liiklemise!

Lühike ent emotsiooniderohke festivalil osalemine andis palju mõtlemisainet edaspidiseks – nii selles osas, milliste ootustega teinekord osa võtta kui kuidas ise metropolis folkloorifestivali korraldada oleks. Koosseis Setoleelo esindas Eestit aga väärikalt teiste riikide seas ning sai ka pärast kontserti igati kiita oma autentse ja hea esituse eest.

Aitäh Eesti Kultuurkapitalile ja Kultuuriministeeriumile toetamise eest!

Monika Tomingas,

Eesti Folkloorinõukogu tegevjuht

RAHVUSVAHELISES NOORTE FOLKLOORILAAGRIS ÕPITI TUNDMA SANDITAMISKOMBESTIKKU

29. juuni – 02. juuli toimus Orava koolis rahvusvaheline laste folkloorilaager, mille jooksul valmis eesti ja udmurdi mardisandikombestikul põhinev folkloorne teatrietendus.

Taolise laagri korraldamise ja võõrustamise au on varasematel aastatel olnud Kohtla-Järve kultuurikeskusel, kellel on pikaajalised koostöösuhted Iževski (Udmurtia, Venemaa) Kunstide kooli teatri-ja folklooriklassi noortega. Idee laiendada laagrit ka Võrumaale tuli mul peale seda, kui külastas möödunud aastal Kohtla vallas Peeri külas laagriliste kokku pandid folkloorilavastust. Peeri küla on minu kodukant ning tunnen hästi ka sealseid inimesi ning kuna folklooriõppe teema on mulle väga südamelähedane, tegingi Iževski ja Kohtla-Järve koordinaatoritele ettepaneku tulla laagriga järgmisel aastal Kagu-Eestisse.

Kuna algklasside lõpuastme-põhikooli alguse noortele pärimuskultuuri õpetavaid koole ja huviringe ei ole Põlvamaal just ülemäära palju, kutsusin kampa Orava kooli folkloorirühma Käopojad õpetaja Maaja Glaser, kellel on pikaajaline kogemus folklooriringi juhendamisel ja just ajaloolise Võrumaa laulude ja ringmängude tutvustamisel.

Laagri teemaks sai valitud maskeerimine ja sanditamiskombestik ning eemärgiks oli panna laagris õpitud lauludest, tantsudest, pillilugudest ja kombestiku elementidest kokku teatraalne lavastus, mis põhineb eesti ja udmurdi mardisandikombestikul.

Orava koolimaja, kus ka laagrilised majutusid, rõkkas nende kolme päeva jooksul võru-ja udmurdikeelsetest lauludest ja pillimuusikast.  Üsna tiheda ja intensiivse õppetöö kõrval jäi siiski aega ka lustida ja üksteisega lähemalt tuttavaks saada. Laagris osales Orava koolist 8 õpilast, Kohtla-Järve Järve gümnaasiumist 4 ning Iževski kunstide koolist 8 õpilast.  

Iževski kooli folklooriõpetaja, Moskvas lavastamist õppinud  Mihail Begishev, kelle ülesandeks oli õpitud laulude ja mängude sidumine terviklikuks looks ja etenduseks, peab väga oluliseks pärimuskultuuri õpetamist just kindlat lõppväljundit omavate valdkonnaüleste laagrite vormis. Teater on tema sõnul ideaalne vorm, milles saab ühendada nii lauluõppe, pärimustantsude õppe kui ka rahvamuusikalaagrites õpitu. Lisaks annab Mihaili sõnul nende üksikute elementide sidumine lavastuseks pärimuskultuurile laiema mõiste ja loob üksikute osade vahel terviklikud seosed. Laulud ja tantsud saavad oma konteksti ning lapsed suudavad paremini omavahel seostada õpitut ja näha pärimust ühtse loomuliku  struktuurina, kus igal elemendil on oma põhjendatud koht.

Lisaks sellele, et laagris õpiti tundma nii võru kui ka udmurdi pärimuskultuuri, õpiti üksteise keelt ja kombeid, andis laager lastele ka julgust ennast väljendada ja avalikult esineda. Lisaks õpetavad laagrid noortele üksteisega arvestamist, teiste inimeste eripärade aktsepteerimist ja üksteise austamist, mis on tänapäevases individualismile kalduvas ühiskonnas juba kaduvaks nähtuseks.

Õpetaja Maaja Glaseri sõnul olid laagri lapsed äärmiselt tublid ning andekad ning koostööna valminud etendus tuli välja üle ootuste suurepärane ja väga huvitav. Lavastus räägib loo sellest, kuidas eesti lapsed valmistuvad minema mardisanti jooksma, kui ühtäkki tulevad neile külla sõbrad udmurdimaalt, kes hakkavad uurima, mis naljaka asjaga eesti noored parajasti tegelevad – kasukate kuhjad keset tuba tassitud, rätid, sallid ümber mässitud, näod tahmaga mustaks tehtud ja hirmsad maskid ette pandud.  Pärast seda, kui selgub, et ka udmurdimaal on olemas sarnane tavand,  kuigi jõulude ajal ning mõningate teistsuguste kommetega, otsustatakse minna ühiselt mardisanti jooksma. Pererahvaks oli muidugi etenduste publik, kellele mindi oma kommete ja lauludega siis külla ja õnne viima. Mis seal külas olles edasi hakkas juhtuma, kuidas hobused tantsitatud said ja millised olid udmurtide mardikommete erinevad küljed, saab näha suve lõpus ilmuvalt etenduse  videosalvestusest.

Laager andis kaks kontserti Võrumaal: 01. juulil Piusa külastuskeskuses ja 02. juulil Suure Muna kohvikus. Lisaks Piusale ja Suurele Munamäele tutvuti veel ka Obinitsa muuseumiga, hõbesepp Evar Riitsaarega ja Obinitsa Galeriiga, Võru linna ja Võru instituudiga.

Lisaks Võrumaale toimusid etendused ka Ida-Virumaal: Iisaku Muuseumis, Kauksi puhkekeskuses ja Kohtla-Järve keskväljakul.  Etenduste andmine Ida-Virumaal, kolm päeva elamine Kohtla-Järve Vahtra Loomekeskuses ja ringisõit Virumaa kaunites paikades oli laagri lastele tõeliseks maiuspalaks ja tänutäheks tehtud suure töö eest. Laagri lõppedes olid noored rahulolevad ning uute tutvuste ja udmurdikeelsete sõnade võrra rikkamad.

Juba aastaid koostööprojektina toimunud laagri tavaks on see, et võõrustajateks on kordamööda Eestimaa ning Udmurdimaa. Orava ning Kohtla-Järve noored jäid peale laagri lõppu põnevusega ootama kutset järgmisel aastal augusti keskel Udmurtias toimuvale järjekordsele noorte folkloorilaagrile.

Suur tänu Orava koolile ning õpetaja Maaja Glaserile, kes pakkusid laagrile peavarju ning olid nõus oma lastega projektis osalema. Täname ka Piusa Külastuskeskust ja Suure Muna kohvikut esinemispaiga pakkumise eest.

Laagri toimumist toetasid Hõimurahvaste Programm ja Eesti Kultuurkapitali Võrumaa Ekspertgrupp, samuti Kohtla-Järve linnavalitsus.

Kati Taal,

Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esimees ja Põlva maakonna rahvakultuurispetsialist

MÄRJAMAA FOLK KUTSUB KÜLLA!

2. - 5. augustini rõõmustab folgisõpru Märjamaa Folk, mille põhieesmärk on hoida rahvakultuuri ja tagada selle püsimajäämine, samuti tutvustada teiste maade rahvaste kultuure.

Folgi ajal on võimalik nautida külaliskollektiivide esinemisi mitte ainult Märjamaal, vaid ka maakonna erinevates paikades. Traditsiooniks on muutunud festivaliklubid, kus folgil osalevad grupid õpetavad kõigile oma maa rahvatantse.

Lisaks mitmetele kontsertidele pakub folk võimalust osaleda erinevatest käsitöö valmistamise töötubades ning käsitöölaadal. Festivali peakontsert toimub laupäeva õhtul Märjamaa lauluväljakul, kus kõigi valla kollektiivide kõrval astuvad üles külaliskollektiivid välismaalt, õhtu jätkub ühise simmaniga. Pühapäeval lõpetab festivali traditsiooniline lõõtspillipäev Paaduotsa külas, Rehe talu õuel.

SETOD SAID OMAKEELSE TÄHEKESE

Tallinnas tegutseva Seto Laste Kooli eestvedamisel ilmus Eesti vanim lasteajakiri Täheke esmakordselt seto keeles, ajakirja esitlus toimub 4. augustil Lüübnitsas toimuval Seto Kuningriigi päeval.

„Setokeelsest Tähekesest leiab nii seto laste kirjutatud jutte ja luuletusi, kui ka Setomaal elavate loomeinimeste kirjutatud lugusid,“ ütles Seto Laste Kooli üks eestvedaja Annela Laaneots. „Ajakirja teevad põnevaks just kaasaegsest seto elust kirjutatud lood, mistõttu sai maailma esimene setokeelne Täheke sisult huvitav ja kaasahaarav.“

Seto Tähekese esikaane on joonistanud Evar Riitsaar, ajakirja seest leiab setokeelseid lastejutte Kauksi Üllelt ja Sarve Õielt, aga ka näiteks Saksa suure kirjandusklassiku J.W. Goethe luuletusi Andreas Kalkuni tõlkes. Samuti Setomaa noorte autorite loomingut, rahvajutte, nuputusülesandeid, koomiksi, mõistatusi ja nalju. Õpetatakse tegema hapupiima pudi ja pakutükki.

Ajakirja illustratsioonid on teinud Setomaal elavad kunstnikud Evar Riitsaar ja Sirre Rump. Setokeelse Tähekese peatoimetaja on Tähekese peatoimetaja Ilona Martson, kaastoimetajad Helve Mets, Sirje Maasikamäe, Annela Laaneots, Vello Jüriöö, Õie Sarv. Keeletoimetajad Õie Sarv ja Minna Hainsoo. Loe rohkem siit.

Omakeelseid lasteajakirju Täheke on koostöös Tähekese toimetusega andnud välja ka mulgid, kihnlased ja võrokesed.

KALENDRISSE KIRJA!

Vaata suuremat valikut augustikuu üritustest ja koolitustest...

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 4. septembril
Ettepanekud edastada aadressil info@folkloorinoukogu.ee.