Leesikad Poolas Nowy Sączi folkloorifestivalil „Mägede lapsed“ (22.–29. juuli 2018).
21. juuli varahommikul kell neli kogunesime Leesikatega Tallinna lennujaamas. Paljud tulid kohale vähese une ja ärevustundega kõhus. Peale uniseid grupipilte ja hüvastijätte oli aeg edasi liikuda turvaväravatesse ja sealt edasi lennuki peale. Jõudsime Riia lennujaama ilma viperusteta ja nii edasi ka Varssavisse.
Varssavi lennujaamast istusime bussi peale. Meid ootas ees seitse tundi bussisõitu. Õnneks, kui oled koos oma parimate sõpradega, mööduvad seitse tundi nagu niuhti. Pärast sõitu eestlastele harjumatutel mägiteedel jõudsime lõpuks sihtpunkti – Nowy Sączi linnakesse Lõuna-Poolas Tatra eelmäestikus.
Meile öeldi, et peatume mingis vaba aja keskuses Nowy Sączi lähedal. Kujutluspilt oli küll mingist modernsest muuseumilaadsest asutusest, aga kui kohale jõudsime, seisime silmitsi kämpingute ja vapsikutega, mändide ja veevulinaga minikanalis. Ennast sisse seadnud, hakkasime valmistuma festivaliks. Festivali avas jumalateenistus, mis toimus Nowy Sączi kiriku hoovis ning kestis tund ja kakskümmend minutit. Sellele järgnes vaba tants keskväljakul. Leesikad tantsisid „Aleksandra valssi“. Tegelikult oli meil selle reisi jooksul lausa kaks jumalateenistust – üks festivali alguses ja teine lõpus. Poola on katoliiklik maa ja nii festival kui ka selle esinejad said rohkesti õnnistust. Kõlasid ka palved kõigi osalevate rahvaste keeltes. Eestikeelse palve luges ette Hugo, üks meie pesamunadest, ja tegi seda väga uhkelt.
Festivali avapäeval toimus ka rongkäik ja kontsert raekoja ees. Iga rühm esitas kaks tantsu, Leesikate poolt oli „Ingliskadrill“ ja „Kalamees 2“. Päeva lõpetas võimas ilutulestik.
Lisaks poolakatele osales festivalil trupp Bulgaariast, Ukrainast, Gruusiast, Slovakkiast, Tšehhist, Taist ja muidugi Eestist. Igal tantsutrupil, kes ei olnud Poolast pärit, oli poolakatest sõprusgrupp, kellega veedeti koos aega, esineti koos ja õpiti üksteise tantse. Kord isegi külastasime nende kodusid ja veetsime nendega päeva Trybszi väikelinnas. Mõningate jaoks oli see raske katsumus, kuid päeva lõpuks oli kõigil hea meel ja paar uut sõpra.
Iga folkloorirühm, kes festivalil osales, sai ühel päeval olla peaesineja koos oma Poola sõprusrühmaga. Meie rahvuspäev oli teisel festivalipäeval. Hommikupoolikul esinesime väljakul viieteistminutilise kavaga ja õhtul oli suur kontsert, kus kolmekümneminutilise kavaga esinesime nii meie kui ka meie sõprusrühm Trybszist ja 15-minutise tutvustuse tegi järgmise päeva esineja. Esinemine läks päris hästi, kuid alati saab paremini. Paigutused oleks saanud paremini minna ja ka mõni viga tuli sisse, kuid kõik sai sujuvalt parandatud. Olime võtnud kaasa kama ja Kalevi komme ning tegime kiluvõileibu, et teistele pakkuda. Iga päev sai kellegi rahvusroogi maitsta. Ka see oli osa festivaliprogrammist. Pisikesi esinemisi oli rohkemgi, meil näiteks Trybszi ja Bieczi linnakeses. Ja ikka koos oma sõprusrühmaga.
Kõik ei olnud alati lust ja lillepidu. Meie seas oli nii hormoonikuid, migreenikuid kui ka oksendajaid. Mõni sattus isegi haiglasse tilgutite alla. Mõnda tulistas jumalateenistuse ajal tammepuu oma tõruga ja oli ka muid vigastusi. Tänu emaleesikatele said kõik mured lahendatud.
Puudust tunti mustast leivast, toidud olid pisut harjumatud, näiteks tuli külmadele makaronidele ise kuuma puljongit peale valada. Vahepeal ületasid kokad ennast ja pakkusid meile õhtusöögiks ühe viineri. Lõpukontserdil oli igal rühmal oma väike etteaste, sellele järgnes väike ringkäik ja tänamine. Õhtul oli lõpupidu diskoga. Korraks käis lugude seast läbi ka kodumaine „Kiki-Miki“.
Järgmisel hommikul saatsime kallistuste saatel ära meie sõprusrühma ja siis asusime ka ise teele moonakotiga, mille saime sööklast. Peale mõneajalist sõitu mõistsime, et plaanis on viga ja tõenäoliselt me jääme lennukist maha. Lendu lubati edasi lükata nii palju kui võimalik. Kokkuvõtteks jõudsime me lennujaama kolm minutit pärast lennuki äralendu.
Ootasime lennujaamas kaks tundi, mida sisustasime tantsimise, klaverimängu ja magamisega. Meid viidi öömajja, mis oli väga palav ja täis poolpaljaid pensionäre, kuid vähemalt oli meil katus pea kohal. Järgneval päeval sõitsime üle viieteist tunni bussiga. Õnneks Leesikatega koos aega veetes läheb aeg kiiresti. Jõudsime Tallinnasse varahommikul.
Peale südamlikke hüvastijätte ja tervitusi vastuvõtjatega suundusid kõik koju. Osa alles lõpetasid päeva ja teised juba alustasid, kuid kõik tegid seda mõttega, et see oli olnud üks vahva, sündmusterohke ja emotsionaalne reis.
Leesikate tantsija Epp Oidsalu (13a)
|
.jpg)
