Saarde pärimuspäev toimus tänavu neljandat korda. Eks siinkandis on ennegi peetud folklooripidusid ja laulupäevi, kuid uue formaadiga sündmus sai alguse 2015. aastal Kilingi-Nõmme klubis. Päevakava koostamisel panime rõhku kultuuripärandi erinevatele tahkudele – käsitöö, tantsud-laulud-pillilood, kohalik toit, majapidamistarbed ja -tööriistad, jutud, mälestused, näitused, töötoad. Tahame ikka ja jälle üle vaadata ning tajuda kõike seda, mida me peame oma piirkonna eripäraks, paikkondlikuks identiteediks.
Pärimuspäeval peame oluliseks, et vanem põlvkond toimetaks koos nooremaga, et tuldaks koos laulma–mängima, sest koos tegutsedes on pärimuse mõju tugevam. Enamasti määratletaksegi end kogetu põhjal. Koostegemise rõõm ja vägi on suur, eriti kui kokku saavad kolme põlvkonna esindajad.
Et väärtustada oma pere pärimust, oleme julgustanud inimesi kirjutama jutukesi oma elust-olust. Oluline on jäädvustada lugusid järeltulevate põlvede jaoks. Lugusid kandsid ette asjaosalised ise, ehedalt, tihti ka murdekeeles ja võis märgata, et just noortel oli huvitav kuulata, kuidas vanaemade ajal koolis käidi, mida sel ajal koolis söödi või missugused olid sel ajal laste tegevused. Saime ka teada, et oma küla memm Aino Kapsta on lausa raamatutäis lugusid järeltulevate põlvede jaoks kirja pannud ning lapsed on selle kenasti raamatuks lasknud trükkida. Nii tore eeskuju! Lugusid kogudes saime jaole ka ühele pärimustoidu retseptile – kartuliriivkaraskile. Kohe tekkiski mõte, võtta karaski söömine päevakavasse. Nii kujunes traditsioon pakkuda igal pärimuspäeval piirkonnale omast toitu.
Pärimustoitude mekkimislaud on kujunenud väga menukaks. Kui esimesel korral oli pearoaks kartuliriivkarask nii pekiga kui pekita, siis järgmisel aastal pakkusime kaerakilet ja see oli juba tõeline sensatsioon. Peab tunnistama, et paljud kuuldes seda nime, tõmbasid ninad kirtsu, teised jällegi tunnistasid, et lapsepõlvekodus tehti toitu tihti ja maitses väga. Tore oli vaadata, et väikelapsed sõid kaerakilet meelsasti – suukene läks lahti nagu linnunokk.
Sel aastal oli märksõnaks kama, mida pakuti paljudes erinevates variantides – oli nii esivanemate hapupiimakama ja kamakäkke kui ka tänapäevaseid peeneid kamatrühvleid. Laual olid proovimiseks ka soolased kama-kilu pallid, kamarullid, kamavaht jne. Maitseelamus missugune!
2017. aastal oli Saarde pärimuspäeva peateemaks köök. Vanades Eesti taludes astuti esikust otse kööki. Köök oli kodu keskpunkt oma soojuse, lõhnade ja iluga. Kauni käsitööga väljendas perenaine oma armastust kodu vastu. Köök oli kodu süda.
Üleskutsele tuua pärimuspäeva näitusele oma kaunid köögirätikud reageeris palju naisi ja peo ajaks saime välja panna 160 eset, neist vanimad pärit juba eelmise sajandi algusest, paljudel oma lugugi juurde rääkida. Näiteks Malle Vilinurme käest saime rätiku, mille riide kudus ja pitsi heegeldas tema vanaema Ilaaria Teearu, aga peale tikkis ema Elle Uustamm pärast Siberist tulekut. Vaiga Lill tõi oma vanaema Roosi Kõivu hästihoitud omakootud kangale tikitud ja heegeldatud rätid, mida pärandatakse naisliini pidi põlvest-põlve edasi. Tal olid kaasas ka rätikud, millele tikkis ja heegeldas veel kõrges eas ämm. Evi Lapp meenutas, et tema vanaemale, Elmi Luhakäärule, meeldis ise mustreid kujundada ja kui tal oli midagi ilusat silma hakanud, proovis kohe järele teha. Kui vanaisa Eduard Luhakäär linnas käis, tõi ta alati vanaemale käsitöötarbeid - nõelu, vardaid ja värvilisi tikkimisniite, nii et mustrites ja materjalides mängis oma osa ka vanaisa maitse. Aino Parrolil oli paljude kaunite rätikute seast näidata üks tikitud pöialpoistega vahva rätik, mille tema mehevend, Mati Parrol, jõudis enne Siberisse küüditamist valmis teha. Pärimuspäeval selgus, miks mõni kaunis tikitud ja heegeldatud rätik on eriti pikk – see kingiti naisele pärast sünnitust, et ta saaks piha jälle kenasti kokku tõmmata. Nii oli mitmeski kandis kombeks.
Oleme pidanud oluliseks siduda võimalikult palju kogukonna liikmeid pärimuspäevaga ja see õnnestub iga aastaga üha paremini – tõesti, köögirätikuid saime välja panna 160, kõik Saarde naiste toodud. Ka mekkimislaud venib iga aastaga järjest pikemaks – meelsasti tuuakse oma pere retseptide järgi tehtud toitu ning õpetused muutuvad põhjalikumaks ja juttu jätkub kauemaks.
Üheks pärimuspäeva kindlaks osaks on laulud, mängud, pillilood. Eraldi esinemise jaoks proove ei tehta – tuleb nii nagu tuleb ja eriti võimas on, kui spontaanselt tekib tantsuring või võetakse sõnad üles. Vanu mänge mängides on koos nii koolilapsed kui eakad. Kõik saavad hakkama ja vahel on mõni asi päris naljakas.
Aega leitakse ka töötubades osalemiseks. Pajupilli valmistas enamus osalejatest esimest korda, suur huvi on olnud kandlemängimise või ka sugupuu koostamise vastu, räägitud on ravimtaimedest ja väega toitudest.
Mis on pidu ilma külalisteta! Neid oleme pärimuspäevale kutsunud lähemalt ja kaugemalt. Väga muljetavaldav oli hõimurahvaste esindaja ersa-mokša folklooriansambel "Kilejne" oma rahvalaulude ja rahvakommete tutvustamisega. Samuti on eredalt meelde jäänud kohtumine Õie Sarve pereansambliga Setomaalt, folklooriansambel Allikaga ja Lõõtsavägilastega Mulgimaalt. Sel aastal lummas nii noori kui vanu Juhan Suits Svjata Vatrast, kes võlus uskumatuid helisid pärimuspillidest.
Jah, elu on nii seatud, et me ei tea, mis saab homme, kuid mäletame hästi möödunut – ei unune vanaema lauluviis, esimene jalgrattasõit. Mis saaks aga siis, kui kõik oleks vastupidi - kui näeks ette oma tulevikku ja teaks, mida kingitakse tulevaks sünnipäevaks, missugust kleiti kannad järgmisel kevadel …, kuid ei mäletaks minevikust midagi - ei mäletaks hommikuse pannkoogi lõhna ega kooliaja lemmiklaulu, rääkimata vanaisa õpetussõnadest? Küll on hea, et mäletame ja see varasalv on rikkalik. See on nii tore – leida end aeg-ajalt varakambris pärandit üle kaemas.
Piia Kajando
Saarde pärimuspäeva korraldaja
|