EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

SETOD VAIMSE KULTUURIPÄRANDIGA UNESCO LAVAL

Setod Tallinnast ja Võrust ehk leelokoor Setoleelo Pariisis UNESCO peamaja ees. Toimus CIOFFi festival, kus peatähelepanu oli seekord Seto leelol ja Argentiina tangol.

29.-30. juunil 2018 toimus Pariisis UNESCO peahoones rahvusvaheline folkloorifestival "Festival Cultures Croisées", kus seto leelo oli lisaks Argentiina tangole üks kahest UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantust, mis esinemisvõimaluse pälvis.

Eesti Folkloorinõukogu välja kuulutatud konkursi tulemusel otsustasid UNESCO lavalaudadel väärika kontserdi andmiseks ühendada jõud neli seto leelokoori: Sõsarõ, Siidisõsarõ ja Sorrõseto Tallinnast  ning Helmekaala Võrust. Ühendkooslust Setoleelo koordineeris pärimuskultuuri spetsialist, vanima tegutseva seto leelokoori juhendaja, Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige, Seto Kongressi Vanemate Kogu liige, seto kultuuri asjatundja Elvi Nassar.

„Eesti esindamine UNESCO peahoones toimuval kontserdil on kindlasti Eestile suureks tunnustuseks, seda eriti Eesti Vabariigi juubeliaastal ja Euroopa kultuuripärandiaastal,“ ütles setode ühendkoori juhtkoordinaator Elvi Nassar. 

Esitati arhailisi viise ning rahvaliku pilli, karmoška saatel ka seto tantse. Tänu tõsiasjale, et festivali fookuses on seekord vaid kaks UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kantud nähtust, sai seto leelo tavapärase folkloorifestivaliga võrreldes senisest enam tähelepanu.

Seto mitmehäälne laulutraditsioon kuulub alates 2009. aastast UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Seto leelo on enam kui tuhandeaastase ajalooga setode rahvalaul, kus iseloomulik on eeslaulja ja koori vahelduv laulmine: eeslaulja laulab värssi, mida koor kordab, liitudes juba laulurea lõpusilpidel. Sageli loob eeslaulja värsid laulmissituatsioonist lähtuvalt, mistõttu eriti hea improvisatsioonioskusega lauljaid on hinnatud ajast aega. Suure omaloomingulise värsipagasi ja laulmiskogemusega rahvalaulikuid kutsutakse lauluemadeks.

Seto leelo teeb eriliseks selle mitmehäälsus. Enamik lauljaid laulab peahäält, torrõt, osa veel madalamat häält (alomanõ torrõ). Iseloomuliku värvingu annab seto koorilaulule ülemine saatehääl, killõ, mida laulab üks eriti tugeva ja terava tämbriga laulja.

Seto laulutraditsioon elab edasi nii kogukondlikel üritustel ja tähtpäevadel kui ka folklooriliikumises. Selle kandjateks on leelokoorid, mis käivad koos ajaloolise Setomaa külades ja alevites, aga ka suuremates linnades nagu Tallinn ja Tartu ja nende ümbruses. Leelokoore on ka Lõuna-Eesti väikelinnades, Võrus ja Põlvas.

UNESCO peahoones 29. juunil toimuv kontsert oli festivali üks olulisemaid ja rohkem kajastust leidev osa, ka oli see CIOFFI - Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu – üks tähtsündmusi.  Alates 1991. aastast esindab Eesti Vabariiki CIOFF®is rahvussektsiooni õigustes Eesti Folkloorinõukogu. Eesti Folkloorinõukogu on (EFN) on valdkondliku keskseltsina folklooriliikumise eestvedaja ja arendaja, kelle eesmärgiks on väärtustada pärimuskultuuri ja hoida selle järjepidevust.

Suurkontsert ja järgmisel päeval, 30.juunil toimusid esinemised Pariisi kesklinna parkides on kõikidele huvilistele tasuta! Lisaks Eestilet esindavatele setodele ja Argentiinale sai ülejäänud festivali osades näha veel Tšiili, Indoneesia, Nigeri, Bašgordostani, Nigeeria ja Prantsusmaa rühmi.

LÄTI SÜDA TUKSUS BALTICA RÜTMIS

Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige Elvi Nassar ja teabejuht Annela Laaneots koos Läti presidendi Raimonds Vejonisega presidendi Balticale pühendatud vastuvõtul Läti presidendi residentsis.

Käesoleval aastal oli lätlaste kord korraldada Baltica festivali, ja seda nad nädala aja jooksul enne jaanipäeva tegidki. Läti Baltica teemaks oligi jaanipäev ja puhkemine, mistõttu oli pidustuste sättimine jaanipäevaeelsesse aega ülimalt õnnestunud ja õigustatud. Ka meie delegatsioonil koosseisus juhatuse liige Elvi Nassar, teabejuht Annela Laaneots ja tegevjuht Monika Tomingas oli võimalik sest suurejoonelisest folklooripeost osa saada.

Baltica 2018 algas Riias Vabadussamba ümbruses toimuva võimsa kontserdiga, millele eelnes Balticale kogunenud rühmade üksteisele sealsamas üle jõe laulmine. Rongkäik oli suursugune ja rahvast seda ja rongkäigule järgnenud avakontserti jägima oli kogunenud tublisti.

 Riia kesklinna Vabadussamba juurde püstitatud peoplatsil tervitasid folkloorirühmi avakontserdi eel Läti president Raimonds Vējonis ja kultuuriminister Dace Melbārde.

Pärimuspeo Baltica 2018 avamine Riias laupäeval oli meeldejääv ja meeliülendav. Möödus ühtlasi 30 aastat esimesest Baltica festivalist Lätis ning tähistati Läti 100. aastapäeva.

“Meie kultuuripärand on Balti ühtsuse sümbol,” ütles Läti president oma Baltica avakõnes.

Läti kultuuriminister tõi välja, et on suur au, et saame käesoleval Euroopa kultuuripärandiaastal jagada Baltica festivalil vaimset kultuuripärandit, mis ühendab nii inimesi kui põlvkondi.

Folklooriliikumise eestvedajate tänamiseks korraldas Läti president Baltica avapäeva õhtul vastuvõtu Baltical osalevate folkloorirühmade juhtidele ning välisdelegatsioonide esindajatele. Eestist võtsid Läti presidendi vastuvõtust osa Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige Elvi Nassar ja Euroopa kultuuripärandiaasta Eesti juht ja Eesti Folkloorinõukogu teabejuht Annela Laaneots ning Lüü-Türri ja Revele folkloorirühmade juhid.

Avapäevale järgnes kontserdirikas päev Riia naabruses Läti vabaõhumuuseumis, millele omakorda kontserdid üle Läti.

Mis teadmise me Läti Balticalt järgmisel aastal Eestis toimuva Baltica eel kaasa võtsime?

- folkloor ja pärimus on Lätis aukohal, nii rahva silmis kui ka kultuuriministri ja presidendi tasemel. Lisaks avapäeva toimunud Balticale pühendatud Läti presidendi vastuvõtule korraldas vastuvõtu Baltica delegatsioonide juhtidele ka kultuuriminister. Seda väisas meie poolt Eesti Folkloorinõukogu tegevjuht Monika Tomingas.

- nii Läti president kui kultuuriminister olid folkloori-teemast sisuliselt huvitatud, mis väljendus meie ja nende omavahelises vestluses peale pidukõnesid.

- lätlased on spontaansete ühislaulmiste meistrid. Võimalust koos "Ligo, ligo" laulda ei jäetud kunagi kasutamata.

- praeguse eelarve kohaselt on meil Eestis järgmisel aastal Baltica korraldamiseks neli korda väiksem eelarve kui oli lätlastel sel aastal.

- lätlastel oli ressurssi investeerida mastaapsusesse. Kontserdilavad olid võimsad, kaunilt ja maitsekalt kaunistatud ja avakontserti võeti üles seitsme kaameraga. Lisaks oli Vabadussamba juurde paigutatud suur ekraan neile pealtvaatajatele, kes laval toimuvat nägema ei ulatunud.

- lätlaste korraldatud Baltica festival oli kaunis, meeliülendav ja pärimust pühitsev.

Kokkuvõtlikult: Eestil on Baltica osas lätlastelt palju head õppida.

Eesti Folkloorinõukogu tegevjuht Monika Tomingas ja Lüü-Türri juht Tiit Saare Läti kultuuriministri Dace Melbārde vastuvõtul.

Eestit esindas Baltical 2018 Lüü-Türr.

PIDASIME KÜLAPIDU!

Eesti Folkloorinõukogu korraldas 1.-2. juunil koostöös Tallinna Vanalinna Päevadega Euroopa kultuuripärandiaasta puhul külapeo.

Külapidu toimus koguni kahel õhtul järjest. 1. juunil vedasid külapidu eest Hanila Laulu-ja Mänguselts, Zurba, Kihnu Virve pereansambel. 2. juunil haarasid rahvast külapeol kaasa Tallinna Seto Laste Kool, Siidisõsarõ, Kaera-Jaan, folkloorirühm Mesilane,
folkloorirühm Juhukse, Leesikad, Tantsuklubi.

Käesoleva aasta külapeo Tornide väljakul tegi eriliseks see, et me mitte ainult ei esinenud, vaid ka kutsusime kohaletulnuid kaasa mängima ja - tantsima. Rõõm oli tõdeda, et rahvas osales meelsasti. Inimesed said ununenud tantsusamme meelde tuletada, aga ka ringmänge ja tantse õppida.

Külapidu kulges meeleolukalt ja särtsakalt ja pälvis Vanalinna päevade külastajate rohkearvulise osavõtu.

Suur-suur aitäh kõigile meie liikmetele, kes te külapeo õnnestumisse oma panuse andsite!

Vaata fotosid ja videoid külapeost Facebooki sündmuselt.

TAGASIVAADE PÄRITUD VÄÄRTUSTE ÖÖPÄEVALE

9.-10. juunini kogunesid pärimusesõbrad Mulgimaale Eesti Folkloorinõukogu Päritud väärtuste ööpäevale. Kauni Karksi ürgoru kaldal asuvas Mellini talus sai 24 tunni jooksul kuulda ettekandeid, osaleda töötubades ja aruteludes, käia pärimusretkel ning vahetada kogemusi maastikuga seotud pärandi teemadel.

Tänavu kolmandat korda toimunud sündmuse pealkirjaks oli „Maastik loeb ja kõneleb“ ning seal keskenduti pärandi õpetamisele. Oma mõtteid jagasid kuulajatega Rein Maran, Arne Ader, Pikne Kama, Ester Vaiksaar, Ly Laanemets, Marek Laimets ja allakirjutanu. Ööpäevast võttis osa nelikümmend õpetajat, kultuuritöötajat, lasteaiakasvatajat, retkejuhti jt pärimusehuvilist Saare-, Harju-, Viru-, Tartu-, Valgamaalt jm.

Karksi kihelkonna Leeli küla Mellini talu valiti sündmuse asukohaks põhjusega. Seal, endises Maie külakoolis elanud kirjanik August Kitzberg on talletanud kohapärimust ning kasutanud seda ka oma loomingus. Hiljem elas samas mulgi keele ja pärimuste hoidja Asta Jaaksoo.

Sündmusele andis raamistuse Euroopa kultuuripärandi aasta ning Eestis äsja kehtima hakanud Euroopa maastikukonventsioon. Euroopa Nõukogus koostatud rahvusvaheline lepe peab maastikke Euroopa loodus- ja kultuuripärandi üheks põhiosaks ning seal leitakse, et maastik „mängib võtmerolli isikliku ja sotsiaalse heaolu tagamisel“. Eesti ühines konventsiooniga 18 aastat peale selle koostamist 39. riigina.

Allakirjutanu avas sissejuhatavas ettekandes maastiku erinevaid kihte ja tähendusi. Maastikud on loonud ja hoiavad elu ning on inimesele elu-, töö- ja kogemuspaigaks. Nähtavad, kuuldavad, lõhnavad ja kombitavad maastikud, aga ka mälumaastikud kujundavad meie eluruumi. Nagu elu nii ka kultuur sünnib maastikust, loodus on osa kultuurist ja vastupidi. Looduse ja kultuuri ühisväljenduseks on ka meie vanimad kaitsealad - looduslikud pühapaigad.

Valga muuseumi direktor arheoloog Pikne Kama kõneles arheoloogia ja pärimuse seostest. Maapõu on meie suurim ja vanim ajalooraamat. Kuigi arheoloogia uurib maapõues peituvat inimtekkelist ainet, juhatab selle sageli kätte kohapärimus. Arheoloogilised uuringud võivad kinnitada, et kohapärimus toob mõne linnamäe või kalme kohta teavet aastatuhande tagant. Teinekord jäävad aga ainelised tõendid leidmata. Kohapärimus on aga nähtus omaette ja arheoloogilised uuringud selle väärtust ei suurenda ega kahanda.

Looduse jäädvustaja ja õpetaja Arne Ader kõneles sellest, kuidas loodust ja sh maastikku näha ning jäädvustada. Kuigi tehnika jäädvustab tegelikkust justkui kiretult ja ühetaoliselt, kajastub sama paik erinevate inimeste fotodel sageli erinevalt. Pildil võiks kajastuda asja või maastiku iseloomulik ja tunnuslik olek. Samas muudab pildi vaataja jaoks kõnekas lugu ja raskesti sõnadesse püütav lumm.

Meie loodusfilmide vanameister ja mitme põlvkonna loodusarmastuse kasvataja Rein Maran juhatas meid loodusetundmise lätetele. Marani värske film Peetrike Laanetagusel vaatleb seda, kuidas lapsed loodust näevad. Lastel on loomupärane oskus tunda looduse vastu huvi ja usaldada seda.

Rein Maran kõneles loodusest võõrandumisest ja vahetust keskkonnaharidusest. Marani sõnul on suur puudus inimestest, kes tunneksid loodust võimalikult terviklikult ja vahetult. Sellist teadmist kandsid elupõlised metsavahid. Looduse tundmaõppimisel on oluline vahetu kogemus.

Praeguste loodusteadlaste õpetamisel on praktika ja tegeliku elu tundmaõppiine oluliselt vähenenud. Selliste inimeste jaoks ei ole mets enam elukeskkond, vaid puud. Metsa üle otsustajad ei tee siiani vahet metsal ja puidul.

Iga raiega puruneb üks elukeskkond. Kulub kümneid aastaid, et seal tekiks uus kooslus ja kooskõla, kus kõik on omavahel läbi põimunud. Peale raiet vireleb iga üksik taim ja loom omaette ja püüab kohaneda. See on umbes nii nagu viia meid praegu kõrbesse ja öelda, et elage siin.

Rein Marani sõnul on ühiskonnas süvenemas hirm looduse ja roheluse ees. On väga oluline, et võimalikult palju põnne võimalikult maast ja madalast ja võimalikult lähedalt loodusega tuttavaks saavad. Peame neile õpetama, et me saame olemas olla vaid koos meid ümbritseva loodusega. Sama eesmärk on hiljuti valminud filmil Peetrike Laanetagusel. Filmi vahendusel saame osa sellest, kuidas laps loodust tundma ja usaldama õpib. Lisaks leiab DVDlt kümnete filmis näidatud liikide nimed.

Eesti Folkloorinõukogu Noortekoda tutvustas laulumänge, mida võiks lastele ja noortele mõeldud pärimusretkedel kasutada. Laulumängud on mõjus vahend rühma ühismeele loomiseks ja paiga kodustamiseks.

Õpetaja Ester Vaiksaar tutvustas hämmastavat mitmekesist ja tulemuslikku tööd, mida Valjala koolis kohapärimuse uurimisel, jäädvustamisel ja väärtustamisel on aastakümnete jooksul tehtud. Kohapärimuse kogumine, arhiivikaartide uurimine, pärimuspaikade kaardistamine ja pildistamine, näituste ja pärimuslaagrite korraldamine jpm on õpetanud Valjala kandi lapsi oma kodukohta tundma ja armastama.

Ly Laanemets kõneles Lilli looduskooli tegemistest. Matkarajad, matkad, koolitused ja laagrid viivad lapsi loodusele ja pärimustele lähemale.

Pühapäeva hommikul juhatas Marek Laimets meid näitlikule pärimusretkele salapärase Mäkiste koopa juurde. Paigaga seotud pärimused, regilaul, looduse kuulatamine ja vaatlemine ning joonistamine aitas päriselt pärale jõuda ja leida kooskõla loodusega. Austusest paiga rahu ja puutumatuse ees me seltskonnaga koopasse ei tunginud. Ehk just seepärast oli paik meiega sedavõrd sõbralik.

Rännakul saadud elamust suurendasid mitmed olulised pisiasjad. Tee ääres oli teabestend, mis juhatas kätte õige tee. Üle heina- ja karjamaa koopani viiv rada oli niidetud ning koopa lähedal metsa ääres asus karjaaias värav. Looduskaitse silt ja teabestend olid paigutatud koopasuust eemale, et mitte rikkuda paiga loodust ja vaadet koopale. Loodusfotograaf Arne Adra sõnul on selline käitumisviis eriti kiiduväärne. Sageli paigutatakse sildid kaitstavate puude, kivide, allikate jms külje alla, andmata endale aru, et sel moel rikutakse looduslik paik ära ning toimitakse sarnaselt vandaalidele, kes kritseldavad liivakivipaljanditele sõnumeid. Mäkiste koopaesine on aga tänu kohalikele kunstlikust reostusest puhas.

Retkele järgnesid arutelud teemal „Kuidas korraldada head pärimusretke“ ning „Hiite päev – kas, millal ja kuidas tähistada?“ Mõttesõela kogunenud terad on näha lisatud kuvadel.

Päritud väärtuste ööpäeva lõpetas ühislaulmine.

Suur tänu kõigile osalejatele, esinejatele ja abilistele, kes aitasid sündmust korraldada!

Albumisse valitud kuvadest enamiku jäädvustas Kiur Kaasik.

Ahto Kaasik,

Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige ja Päritud väärtuste ööpäeva sisujuht

LEIGARID "SKAMBA SKAMBA KANKLIAI" FESTIVALIL LEEDUS

"Skamba skamba kankliai" ehk – helise, helise, kannel! on Leedus üks auväärsemaid folkloorifestivale, aastal 2018 toimus see juba 46. korda, mis tähendab, et esimene kord oli juba 1976. aastal! Eestis alustasid esimesed folkloorifestivalid kardetavasti alles 80ndatel. Mina, Leanne, olin Skambal käinud nii esineja kui publikuna varem juba vähemalt 5-6 korda ja rõõmustasin väga, et Folkloorinõukogu just Leigarite lauljaid otsustas festivalile soovitada. Laulurühmale oli see kuuldavasti esimene välisreis. Tore oli vaadata, kuidas olukorda olla ainult lauljana välisriigis folkloorifestivalil nautisid tavaliselt tantsijatena reisivad leigarid!

Ilmad Leedu pealinnas olid nagu Eestiski palavad, vihm oli kiiresti mööduv nähtus ning rahvariietes oli kole palav. Festivali kava oli meile varem ammu ette saadetud, kuid peale viimase kontserdi lühendati pea kõiki muid etteasteid vähemalt poole võrra. Tihti (kuigi mitte alati) oli selles süüdi mitte korralduslik valearvestus vaid azerbaidžaani trio, kes idamaiste karismaatikutena iga esinemist 3 korda pikemaks püüdis venitada.

Suur rõõm oli kohata festivalil palju kordi eestis käinud soome-ugri maailma tipptantsuansamblit, udmurtide Ekton Korkad! Nende esinemised on, nagu ikka, täiuslik kombinatsioon seatud tantsudest, mis on esitatud loomuliku ja inimliku elegantsi ning traditsioonitunnetuse ja samas silmipimestava osavusega.

Leedus elavad folkloorifestivalid head elu, nii tundub, kuna linn on Skamba festivali ajal pilgeni täis rahvarõivis leedu lauljaid, tantsijaid ja muusikuid. Tohutu suured kollektiivid laulavad mitmehäälseid leedu laule, neid on pandud esinema kõikjale vanalinna nurgakestele, nii et kirikutorni ronides näeb, kuidas linn lausa rõkkab. Väiksemad seltskonnad laulavad ja mängivad Kirde-Leedule eripäraseid sutartinesid – kummalise kõlaga põnevaid mitmehäälseid laule ja lugusid.

Skamba festivalil, ametliku või mitteametliku programmi osa on alati olnud õhtused tantsuklubid. Festivali ajaloos on olnud erinevaid aegu, aga suur rõõm oli tõdeda, et tänaseks on leedu noored tantsuklubide ja muude tantsuliste tegevuste eestvedajad kaasatud festivali korraldusmeeskonda ning iga päeva lõpetas tantsuõhtu. Ametliku tantsuõhtu järel tantsiti parkides veel hiliste tundideni edasi, kuid laupäeval oli programmis ka öötantsuklubi, mis kestis kella 23st hommikul kella seitsmeni Vilnia jõe ääres olevas Leedu rahvakultuuri keskuse suures saalis.

Skamba Skamba Kankliai on vaatamata kõrgele vanusele ja erinevate ajastute vaheldumisele jätkuvalt Leedu üks tähtsamaid ja suuremaid ja õitsvamaid festivale. Oli suur rõõm taaskohtuda!

Leanne Barbo

SADKO FESTIVALIL VELIKI NOVGORODIS

Juuni esimese nädalavahetuse veetis Tallinna leelokoor Sõsarõ kodust eemal Veliki Novgorodis, kus peeti järjekorras 17. rahvakultuuri ja käsitööfestivali Sadko.  Kokku 7 leelonaist ja pillimees. Et festivalil vanust juba üksjagu, siis oli ka korraldus ajaga parasjagu ladusaks lihvitud. Eestist osales festivalil veel ka Põlva leelokoor Madara, kes oli oma Novgorodi folkloorisõpradele külla sõitnud.

Lisaks oli osalejaid Poolast, Bulgaariast, Valgevenest, Gruusiast ja mitmelt poolt Venemaalt. Enamus tantsijad, siiski üks laulukoor veel Valgevenest ja igati tore meeste pillipunt Vladimiri oblastist Moskva tagant. Lisaks täiskasvanutele osales ka mitu laste tantsukollektiivi.

Novgorod pole meist kaugel, Pihkvasse käib liinibuss ja sinna saatis korraldaja juba mikrobussi vastu. Kõik osalejad majutati Inturisti hotelli ja kõigile gruppidele anti kohalikust tudengist saatja, kes hoolitses, et me võõras linnas ära ei eksiks ja ikka õigeks ajaks kõikjale jõuaksime. Meie Alesja, tõeline vene kaunitar, kelle isa kunagi Eestiski elanud, oli päevad läbi meile suureks abiks.

Esimesel päeval oli kõigile pooletunnine lavaproovi aeg, millele pealelõunal järgnes ühisproov. Vahepeal saime omapead lähemat linnaümbrust avastada. Pealavastaja pani erilist rõhku kollektiivide sissetulemisele ja lavalt lahkumisele. Eraldi harjutati koguni tänukingituste vastuvõtmist. Iga etteastumine, kummardamine ja taganemine sai täpselt paika.

Festivali avamiseks oli valitud Novgorodi Kremli territooriumil asuv riikliku filharmoonia suur saal koos avara rõduga. Ei saa öelda, et see puupüsti täis oleks olnud, aga kohaletulnud publik oli väga heatahtlik ja aplausimaias. Iga kollektiiv sai 10 minutit esinemisaega, mis meil kulus tantsule ja paarile laulule.

Ruumikas lavataguses koos teistega oma järjekorda oodataes vaatasime huviga teiste esinejate rahvarõivaid. Sellist naturaalset villast, linast ja puuvillast nagu meie maal kombeks, ikka naljalt ei näe. Valdavalt siiski polüester ja masintikand, palju sädelevat efektkangast. Hea oli vaadata poolakaid, bulgaarlasi ja grusiine, kelle kostüümid tundusid autentsemad olema. Lõuna poolt pärit külaliste tantsud olid meie omadega võrreldes ikka nii hoogsad ja kiired, et me ei jõudnud ära imestada, kuidas nad ometi jõuavad! Aga eks peamiselt 20+ vanuses tantsijad jõuavadki rohkem!

Osalevate lastekollektiivide juures jäi silma nende viimseni paika sätitud käe- ja jalahoid, viimseni sünkrooni viidud liigutused. Sellist tulemust tavalises rahvamaja tantsuringis ei saavuta. Pigem tundusid nad balletikooli või -ringi taustaga olema.

Teisel päeval pakiti kõik kollektiivid bussidesse ja festival jätkus Navoloki külas, kus sellist folgipidu peetakse juba 30 aastat! Pikk vene külatänav lõppes peoplatsiga heinamaal. Küla ise nägi ilus välja, majad korras ja paljude puitnikerdustega. Iga kollektiiv võeti vastu mõne talu väravas, kus siis jäädi suure rahvaste rongkäiguga liitumist ootama. Meie kõrval oli Valgevene laulukoor ja oma pillimeeste jõudusid ühendades pidasime maha lõbusa peo! Tuli välja, et meie tantusviisid on ka neil tantsitavad, kuigi veidi teistmoodi. Ja nii mõnigi nende laul tuli jälle meile tuttav ette.

Rahvakunstisõpru oli tervitama tulnud Novgorodi oblasti kuberner ise. Igas taluväravas mängiti maha tervitustseremoonia soola-leivaga uhkel rätikul ja väikse esinemisega. Seejärel liiguti juba koos järgmisesse taluväravasse järgmise kollektiivi juurde. Tantsiti murul, tolmusel poe-esisel platsil, kruusal ja asfaldil - igal pool sai hakkama! Rahvamatka moodi ehtne vene guljaanije, mis meid külatagusele heinamaale viis, oli lippude ja vimplitega ehituna rahvarohke ja värvikas!

Küla peoplatsil võtsid meid vastu lõõskav päike ja käsitöölaat. Puid, mille all varju leida, oli vähe ja kaljajärjekord pikk.

Eks olid platsil ju ka pingid istumiseks, aga palavaga püüdis rahvas ikka varju hoida. Selle kuumusega lõunamaalaste tempokaid tantse tantsida – see oli omaette katsumus. Ometigi – kui kuulutati välja gruusia noorte meeste tants, valgus rahvas silmnähtavalt kõikjalt lava ette kokku! Ja olgem ausad – need piitspeened noormehed olid sellise tähelepanu igati ära teeninud!

Õhtupoolikul kolis festival linna tagasi ja päeva teine ülesastumine toimus läbi linna voolava Volhovi jõe kaldal iidsel turuplatsil, mille kõrval oli väga hästi säilinud kunagise kaubahoovi kaunite kaartega pikk fassaad. Oli tunda kunagise suure kaubasadama hõngu! Seda enam, et sadama kõrvalt viis üle jõe sild otse kremlisse, vene riikluse alustala juurde.

Kolmas päev oli festivali lõpupäev. Meid sõidutati linna keskele suurele väljakule, kus kohustuslik üleelusuurune Lenini kuju suuna kätte andis. Lippude ja vimplitega ehitud rongkäik liikus läbi kremlikompleksi ja üle silla juba tuttavale turuplatsile suure lavatelgi juurde. Iga kollektiivi ees liikus kollektiivi nimega silti hoidev kohalik neiu ja kõikjal rogkäigus mängisid meie paljud pillimehed. Kohapeal muidugi kõned, lipurivi lava ees, tänukingitused ja muu juurdekuuluv. Ilm jätkuvalt palav.

Lava taga oli esinejatele kaks telki, kus sai päikese eest varju otsida ja riietuda. Veepudelid olid kah käepärast. Kahju oli vaadata laste tantsurühmade tüdrukuid, kes päris närtsinuna telginurgas pikalt oma aega ootasid. Nende juhendaja-õpetaja käis vahepeal kõigi suud kärtspunase huulepulgaga üle. Aga kui tuli aeg lavale minna, läksid lastel silmad särama, uhked trükimustrilisest sitsist sarafanid tõmmati sirgeks ja – läks!

Peale oma esinemist jäi aega esinemisplatsi ümbruses laiuva käsitöölaadaga tutvumiseks. Müüjaid oli kohale tulnud üllatavalt kaugelt. Ühe laua juures sai osta samovariteed ja kodutehtud pirukaid, mille müügitulu läks taustal oleva suure plagu teksti järgi augustis avatava Rjurikute ausamba avamise toetuseks.

Ühelgi päeval polnud meil aega mõnda suuremasse ostukeskusesse minna. Nii leppisimegi oma truu saatja Alesjaga kokku, et ta viib meid peale esinemist ühte korralikku kaubamajja. Kohalikuna viis Alesja meid mööda põiktänavaid ja läbi hoovide otse kohale. Kes ostis kommi, kes kingi, rahule jäid kõik.

Varahommikul pool 4 olime oma kohvritega jälle mikrobussis, et Pihkvasse liinibussile jõuda.

Ingrit Toomtalu,

Sõsarõ koorist

PÄRIMUSPÄEVAD SAARDES

Saarde pärimuspäev toimus tänavu neljandat korda. Eks siinkandis on ennegi peetud folklooripidusid ja laulupäevi, kuid uue formaadiga sündmus sai alguse 2015. aastal Kilingi-Nõmme klubis. Päevakava koostamisel panime rõhku kultuuripärandi erinevatele tahkudele – käsitöö, tantsud-laulud-pillilood, kohalik toit, majapidamistarbed ja -tööriistad, jutud, mälestused, näitused, töötoad. Tahame ikka ja jälle üle vaadata ning tajuda kõike seda, mida me peame oma piirkonna eripäraks, paikkondlikuks identiteediks.

Pärimuspäeval peame oluliseks, et vanem põlvkond toimetaks koos nooremaga, et tuldaks koos laulma–mängima, sest koos tegutsedes on pärimuse mõju tugevam. Enamasti määratletaksegi end kogetu põhjal. Koostegemise rõõm ja vägi on suur, eriti kui kokku saavad kolme põlvkonna esindajad.

Et väärtustada oma pere pärimust, oleme julgustanud inimesi kirjutama jutukesi oma elust-olust. Oluline on jäädvustada lugusid järeltulevate põlvede jaoks. Lugusid kandsid ette asjaosalised ise, ehedalt, tihti ka murdekeeles ja võis märgata, et just noortel oli huvitav kuulata, kuidas vanaemade ajal koolis käidi, mida sel ajal koolis söödi või missugused olid sel ajal laste tegevused. Saime ka teada, et oma küla memm Aino Kapsta on lausa raamatutäis lugusid järeltulevate põlvede jaoks kirja pannud ning lapsed on selle kenasti raamatuks lasknud trükkida. Nii tore eeskuju! Lugusid kogudes saime jaole ka ühele pärimustoidu retseptile – kartuliriivkaraskile. Kohe tekkiski mõte, võtta karaski söömine päevakavasse. Nii kujunes traditsioon pakkuda igal pärimuspäeval piirkonnale omast toitu.

Pärimustoitude mekkimislaud on kujunenud väga menukaks. Kui esimesel korral oli pearoaks kartuliriivkarask nii pekiga kui pekita, siis  järgmisel aastal pakkusime kaerakilet ja see oli juba tõeline sensatsioon. Peab tunnistama, et paljud kuuldes seda nime, tõmbasid ninad kirtsu, teised jällegi tunnistasid, et lapsepõlvekodus tehti toitu tihti ja maitses väga. Tore oli vaadata, et väikelapsed sõid kaerakilet meelsasti – suukene läks lahti nagu linnunokk.

Sel aastal oli märksõnaks kama, mida pakuti paljudes erinevates variantides – oli nii esivanemate hapupiimakama ja kamakäkke kui ka tänapäevaseid peeneid kamatrühvleid. Laual olid proovimiseks ka soolased kama-kilu pallid, kamarullid, kamavaht jne. Maitseelamus missugune!

2017. aastal oli Saarde pärimuspäeva peateemaks köök. Vanades Eesti taludes astuti esikust otse kööki. Köök oli kodu keskpunkt oma soojuse, lõhnade ja iluga. Kauni käsitööga väljendas perenaine oma armastust kodu vastu. Köök oli kodu süda.

Üleskutsele tuua pärimuspäeva näitusele oma kaunid köögirätikud reageeris palju naisi ja peo ajaks saime välja panna 160 eset, neist vanimad pärit juba eelmise sajandi algusest, paljudel oma lugugi juurde rääkida. Näiteks Malle Vilinurme käest saime rätiku, mille riide kudus ja pitsi heegeldas tema vanaema Ilaaria Teearu, aga peale tikkis ema Elle Uustamm pärast Siberist tulekut. Vaiga Lill tõi oma vanaema Roosi Kõivu hästihoitud omakootud kangale tikitud ja heegeldatud rätid, mida pärandatakse naisliini pidi põlvest-põlve edasi.  Tal olid kaasas ka rätikud, millele tikkis ja heegeldas veel kõrges eas ämm. Evi Lapp meenutas, et tema vanaemale, Elmi Luhakäärule, meeldis ise mustreid kujundada ja kui tal oli midagi ilusat silma hakanud, proovis kohe järele teha. Kui vanaisa Eduard Luhakäär linnas käis, tõi ta alati vanaemale käsitöötarbeid - nõelu, vardaid ja värvilisi tikkimisniite, nii et mustrites ja materjalides mängis oma osa ka vanaisa maitse. Aino Parrolil oli paljude kaunite rätikute seast näidata üks tikitud pöialpoistega vahva rätik, mille tema mehevend, Mati Parrol, jõudis enne Siberisse küüditamist valmis teha. Pärimuspäeval selgus, miks mõni kaunis tikitud ja heegeldatud rätik on eriti pikk – see kingiti naisele pärast sünnitust, et ta saaks piha jälle kenasti kokku tõmmata. Nii oli mitmeski kandis kombeks. 

Oleme pidanud oluliseks siduda võimalikult palju kogukonna liikmeid pärimuspäevaga ja see õnnestub iga aastaga üha paremini – tõesti, köögirätikuid saime välja panna 160, kõik Saarde naiste toodud. Ka mekkimislaud venib iga aastaga järjest pikemaks – meelsasti tuuakse oma pere retseptide järgi tehtud toitu ning õpetused muutuvad põhjalikumaks ja juttu jätkub kauemaks.

Üheks pärimuspäeva kindlaks osaks on laulud, mängud, pillilood. Eraldi esinemise jaoks proove ei tehta  – tuleb nii nagu tuleb ja eriti võimas on, kui spontaanselt tekib tantsuring või võetakse sõnad üles. Vanu mänge mängides on koos nii koolilapsed kui eakad. Kõik saavad hakkama ja vahel on mõni asi päris naljakas.

Aega leitakse ka töötubades osalemiseks. Pajupilli valmistas enamus osalejatest esimest korda, suur huvi on olnud kandlemängimise või ka sugupuu koostamise vastu, räägitud on ravimtaimedest ja väega toitudest.

Mis on pidu ilma külalisteta! Neid oleme pärimuspäevale kutsunud lähemalt ja kaugemalt. Väga muljetavaldav oli hõimurahvaste esindaja ersa-mokša folklooriansambel "Kilejne" oma rahvalaulude ja  rahvakommete tutvustamisega. Samuti on eredalt meelde jäänud kohtumine Õie Sarve pereansambliga Setomaalt, folklooriansambel Allikaga ja Lõõtsavägilastega Mulgimaalt. Sel aastal lummas nii noori kui vanu Juhan Suits Svjata Vatrast, kes võlus uskumatuid helisid pärimuspillidest.

Jah, elu on nii seatud, et me ei tea, mis saab homme, kuid mäletame hästi möödunut –  ei unune vanaema lauluviis, esimene jalgrattasõit. Mis saaks aga siis, kui kõik oleks vastupidi - kui näeks ette oma tulevikku ja teaks, mida kingitakse tulevaks sünnipäevaks, missugust kleiti kannad järgmisel kevadel …, kuid ei mäletaks minevikust midagi - ei mäletaks hommikuse pannkoogi lõhna ega kooliaja lemmiklaulu, rääkimata vanaisa õpetussõnadest? Küll on hea, et mäletame ja see varasalv on rikkalik. See on nii tore – leida end aeg-ajalt varakambris pärandit üle kaemas.

Piia Kajando

Saarde pärimuspäeva korraldaja

Kärt Mia pole enne kartuliriivkaraskit maitsnud

Fotod: Merike Julle

KUULA KULTUURIPÄRANDI ARUTELUSID TALLINNA VANALINNA PÄEVADELT

Käesoleva Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 puhul toimusid Tallinna Vanalinna Päevade igal õhtul haaravad mõttekojad, kus oma ala eksperdid arutlesid ühiskondlikult kõnetavatel teemadel.

Kolmapäeval, 30. mail, kui vanalinna päevade teemaks oli RÕÕMSALT RAHVUSLIK (1918-1938), arutleti mõttekojas, kuidas kujunes Eesti identiteet.

Neljapäeval, 31. mail, oli vanalinna päevade teemaks  MUSTA VARJU ALL (1939-1955) ning toimus keskustelu teemal, kuidas keeruka pärandiga toime tulla. Maarjamäe memoriaal, Pronkssõdur, Vene Kultuurikeskus, nõukogude sümbolid Tallinna linnaruumis – need sümbolid on kütnud kirgi lähiminevikus ja arutelu nende tähendusest on aktuaalne ka praegu.

Reedel, 1. juunil oli vanalinna päevade teemaks ELU NAGU FILMIS (1956-1980) ja mõttekojas arutleti, kuidas filmide kaudu narratiive luuakse ja kinnistatakse.

Laupäeval, 2. juunil oli mõttekojas tulipunktis muusika. Kuidas muusika toidab rahvustunnet? Vanalinna päevade teemaks oli laupäeval LAULAME LAHTI! (1981-1991).

Viimane mõttekoda toimus vanalinna päevade raames 3. juunil, mil keskendusime lastele ja vanalinnale.   Kas vanalinn saab (üldse) olla peresõbralik?

Enamikku aruteludest saab järekluulata siit.

KUULA ARUTELU: KUIDAS PÄRANDIT EDASI KANDA?

9.juunil toimus Varbusel III Kagu-Eesti eelarvamusfestival, kus Euroopa kultuuripärandiaasta teemal "Tulevikul on ajalugu" arutlesid Aigar Piho, Annela Laaneots, Annika Vaalma, Helena Kudre, Laura Tillo, Lauri Õunapuu, Rainer Kuuba, Sirli Pohlak.

Rõõm on tõdeda, et suutsime laupäeval toimunud Kagu-Eesti eelarvamusfestivalil "Ilm om hukan" lükata aruteluringis "Tulevikul om aolugu" ümber eelarvamuse, et päranditeema noori ei kõneta! Kõnetab küll.

Kes ei tahaks siis olla moelooja, või et siis hoopis kuuma bändi liige! Tuleb lasta lihtsalt noorel olla endal looja, küll ta siis kaevub rõõmuga pärandisse, leiab sealt inspiartsiooni.

Nii rääkisid laupäevases arutelus osalenud moeloojad, õpilasfirmadest üles kasvanud inimesed. Ja neid lugusid, mis arutelu käigus osalejate poolt jutustati, neid loodame jagada peatselt kui saame anda lingid arutelu salvestusele.

Et miks siis ikkagi tuleb laduda puid riita koor ülespidi?;)

Arutelu modereerisid Võru Instituudi juht Rainer Kuuba ja Euroopa kultuuripärandiaasta juht Eestis/Eesti Folkloorinõukogu teabejuht Annela Laaneots.

Arutelu saab järelkuulata siit.

IN MEMORIAM SIRKKA VIITANEN

Üks esimesi meie toetajaid ja abistajaid sellel teel oli Soome tunnustatud tantsujuht ja CIOFF® Soome esindaja Sirkka Viitanen. Tema kaudu avanes meile uks üleilmsesse folkooriliikumisse – ta hoolitses sidemete loomise eest Euroopa maade rahvusdelegaatidega ja pani aluse meie folkoorirühmade välissuhtlusele. Selle kaudu tekkisid otsekontaktid inimeste ja seltside vahel.

Sirkka oli väljapaistev isiksus, omakasupüüdmatu kolleeg ja ustav teekaaslane, kellel oli Eestis palju sõpru. Jääme temast suurt puudust tundma!

Anne ja Alar Ojalo

Ingrid Rüütel

Eesti Folkloorinõukogu

KALENDRISSE KIRJA!

Vaata suuremat valikut juulikuu üritustest ja koolitustest...

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 1. augustil
Ettepanekud edastada aadressil info@folkloorinoukogu.ee.