EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

EUROOPA KULTUURIPÄRANDIAASTA ANDIS TEATEPULGA ÜLE

 4. detsembril andis Euroopa kultuuripärandiaasta teema-aasta teatepulga üle järgmisele, laulu- ja tantsupeoaastale. Euroopa kultuuripärandiaasta tänusündmusel võeti kokku aasta erksamad hetked, tõsteti esile sadade aasta jooksul toimunud kultuuripärandit väärtustavate sündmuste korraldajaid, kes on andnud oma panuse Euroopa kultuuripärandiaasta õnnestumisse.

Aasta võtsid kokku kultuuriminister Indrek Saar, Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, Eesti Folkloorinõukogu tegevjuht Monika Tomingas  ja Euroopa kultuuripärandiaasta juht Eestis Annela Laaneots.

Euroopa kultuuripärandiaasta jooksul toimunud sündmustel oli tuhandeid kaasalööjaid, kaasavad sündmused panid noori mõtlema kultuuripärandile, seda enese jaoks tõlgendama, inspiratsiooni leidma ja oma loomingus kasutama. Usume, et suutsime kultuuripärandi teema muuta järgnevale põlvkonnale, kes meie pärandit edasi kannab, atraktiivsemaks.

Kõik Euroopa kultuuripärandiaasta kuud olid sündmustest tulvil, toimus eriilmelisi ettevõtmisi. Noorte kaasamiseks kultuuripärandi kogumisse, tõlgendamisse toimus kogu aasta jooksul viis üleriigilist pärandikogumisaktsiooni. „Koolipärimus 2018“ tulemusena laekus  3717 täidetud vastusankeeti õpilaspärimusest. „Usume, et kogumisaktsiooni raames toimunud kaasav tegevus aitas edastada ühiskonnale ja noortele sõnumit, et ka noored on pärimuskandjad ja nende pärimus on väärtuslik,“ ütles „Koolipärimus 2018“ eestvedaja Reet Hiiemäe.

Päranditegijate kogumiskonkursile, kuhu esitati videoid, jutte või helisalvestisi kodukoha pärandipaikadest, laekus kokku 43 tööd, nendest kaks jõudis ka üle-euroopalise konkursi kümne parema sekka. Pärandikogumisaktsiooni „Püüa vanaema lood purki“, mille  eesmärgiks oli koguda igalt eesti vanema põlvkonna inimeselt vähemalt üks tema jaoks oluline lugu või laul, esitati 98 tööd. Suhtluskultuurikuu meemikonkursile esitati 93 tööd. „Märka marti!“ sanditamiskombestikku jäädvustav pärandikogumisaktsioon veel kestab.

Märtsist novembrini toimus Tallinna Keskraamatukogus kohtumiste sari „Muinasjutt algab..”, kus ajaloolane ja kirjanik Milvi Martina Piir rääkis populaarsete muinasjuttude ajaloolisest „algusest”,  nende kujunemisest, muutumisest ja taustast.

Üliõpilastele tutvustati neljas Eesti ülikoolis Euroopa ja Eesti vaimse kultuuripärandit – Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Eesti Maaülikoolis. Üles astusid vaimse kultuuripärandi eksperdid Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist, teadusasutustest ja Rahvakultuuri Keskusest ning praktikud kihnu, seto ja võro kultuuriruumidest.

Lõuna-Eestis viis maikuus küladesse pärimusmuusikatoitu Folgilahvka buss, kus ööpäeva jooksul mängiti pärimusmuusikat ja läbiti mitukümmend peatuspaika, kus enamasti kohalikud inimesed kostitasid folgibussilisi omakorda muusikaga.

Avasta Baltimaade mõisad külastusmängus oli võimalik väisata 55 Eesti, 45 Läti ja 31 Leedu mõisat, Euroopa muinsuskaitsepäevad viisid eksklusiivsete ekskursioonidega külastajaid kümnetesse pärandpaikadesse. Eesti 100 aaret oli selle suve kõige põnevam seiklusmäng, kus saab kuni 2019.aasta sügiseni  avastada Eestimaa põnevaid kohti ja vastata nende kohta käivatele küsimustele.

Kultuuripärandi teemal arutleti  kümnes linnas üle Eesti kui Euroopa Päeva raames toimusid kultuuripärandi-teemalised diskussioonid. Kultuuripärandi arutelud toimusid ka Tallinna Vanalinna Päevadel ja Metsaülikoolis.

Teeme Ära talgupäev tõi Euroopa kultuuripärandi aasta raames avalikkuse tähelepanu alla piirkondlike toidutraditsioonide väärtustamise, kutsudes üles talgujuhte ja talgulisi katma talgulauda piirkonna, hõimu- või rahvustoitudega. Sellest üleskutsest sündis rikkalik veebiretseptiraamat, mis võimaldab talguliste saadetud põnevaid retsepte siiani uudistada ja ise järgi proovida.

Juuni algus tõi rõõmu ja silmailu paljudele, kes Euroopa avatud aedade algatusest osa võtsid. Prantsusmaa eestvedamisel 2003. aastal alguse saanud aiafestivaliga ühines tänavu 2706 aeda 16 riigist, mida külastas 2 miljonit inimest. Ka meie koduriik Eesti osales esmakordselt selles toredas ettevõtmises.

„Sajaga seltsis“ festival tõi augusti esimestel päevadel kokku kultuurirahvast Lätist, Suetukist, Krasnojarskist, Peterburist, Krimmist, Kiievist, Londonist, Torontost, Luxemburgist, Melbourne´ist, Portlandist, Moskvast, Minskist, Soomest, Tverist, Valgevenest. 

August oli Euroopa kultuuripärandiaasta suhtluskultuurikuu, kus läbi õpitubade, sotsiaalmeedia ja Arvamusfestivali arutelude anti juhiseid kiusuvabaks suhtluskultuuriks.

Rahvuskultuuride kuus septembris toimusid Eesti eri paikades sadakond rahvuste päevale pühendatud kontserti, näitust, loengut ja töötuba, kus tutvustati erinevate rahvuste kultuuripärandit.

Üle-euroopalise rahupäeva puhul helistati 21. septembril Euroopa riikides kellasid, kaasa arvatud 36 kirikus üle Eesti.

Oktoobris, üle-euroopalisel tööstuspärandikuul, sai väisata ka Eestis tööstuspärandiobjekte.

Teadvustamaks seda, et mardid on kodudesse õnne toovad esivanemate hinged, toimus 9. novembril üleriigiline mardisandijooksmine. „Hakkame santima!“ aktsiooni raames toimus septembrist-novembrini kokku 31 sanditamiskombestiku koolitust üle Eesti.  Mardikombestiku tagamaid ja näpunäiteid mardijooksmiseks  andsid ka neli 9-minutilist õppevideot ja väga menukaks osutunud 16-leheküljeline Mardiraamat.  10. novembril toimus Tartus rahvusvaheline konverents, kus sai tutvuda ja arutleda india, läti, valgevene, eesti, vene ja itaalia sanditamiskombestiku üle.   

Kogu Euroopa kultuuripärandiaasta vältel toimus mitmeid kultuuripäranditeemalisi konverentse ja lisaks eelpooltoodud üleriigilistele sündmustele ka ohtralt kohalikke kultuuripärandit esile toovaid ettevõtmisi.

Üle-euroopalise Euroopa kultuuripärandiaasta eesmärk oli julgustada inimesi tutvuma meie  rikka ja mitmekesise kultuuripärandiga, väärtustama selle eripära ning märkama kultuuripärandi rolli ühiskonnas laiemalt.

Euroopa kultuuripärandiaasta tegevusi koordineeris Eestis Muinsuskaitseamet koostöös Eesti Folkloorinõukoguga.

Saime aasta korraldamisel hindamatuid kogemusi, rikkamaks paljude uute teadmiste ja osas, juurde palju toetajad ja koostööpartnereid.

Suur-suur aitäh kõigile, kes panustasid!

Vaata Aktuaalse Kaamera uudist tänusündmusest.

Vaata aastat pildis kokku võtvat videoklippi.

Kuula Vikeraadio Huvitaja saadet aasta kokkuvõtmisest.

Vaata fotosid tänusündmuselt.

Vaata Terevisiooni intervjuud.

Annela Laaneots,

Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 juht Eestis

MARDIPÄEVAL ON KINDEL TULEVIK

"Hakkame santima!" üleriigiline sanditamisaktsioon, üks Euroopa kultuuripärandiaasta suursündmustest, mida vedas eest Eesti Folkloorinõukogu koostöös Rahvakultuuri Keskusega,  kulges edukalt. Täname südamest kõiki, kes festivali panustasid, nii maakondade kuraatoreid, sanditajaid, koolitajaid, korraldajaid ja kõiki teisi abilisi. 

„Santijad päästavad mardipäeva“ kirjutas Tartu Postimehes Janno Zõbin, kui oli käinud Tiigi seltsimajas mardisandikoolitusel. See, mis lõppenud aasta mardiajal Eestis toimus, oli ikka üle ootuste vägev ja tõesti võime nüüd tagantjärgi vaadates tõdeda, et Hakkame Santima festival kui santimise „päästeaktsioon“ õnnestus. Festivali kokku pannes oli meie eesmärgiks harida ja koolitada nii noori kui ka täiskasvanuid märkama mardikombestikku tegelikku ja sügavat sisu. Õnneks veel mardipäeva mingil määral mäletatakse ning on kogukondi, kes on tähistanud seda iidset püha järjepidevalt ja igal aastal, külvates mardiõnne majast majja traditsioonilisel viisil, kuid iga kord ikka natuke omamoodi. Mardipäev ja Hakkame Santima aktsioon oli tänavu tõepoolest väga tugevalt pildis ja tähelepanu juhtimine sellele kombestikule õnnestus suurepäraselt! Põllumees ütleks selle kohta, et pinnas oli küps ja aeg seemne tärkamiseks paras. Nõnda tunnen ka sanditamise festivaliga, et vaja oli veidikene suuremat tõuget ja tähelepanu koondamist ning mardisanditamise päästeaktsiooni idee hakkas vastu kajama nii paljudes särasilmsetes koostööpartnerites, kes kõik soovisid ja olid valmis panustama ühiselt selle nimel, et tuua mardisanditamine taas päevavalgele.

Koolituste positiivne mõju

Tõesti, oleme jõudnud aega, kus peame ennast ja oma lapsi koolitama selleks, et edasi kanda meie põliseid tavasid, mida meie esivanemad teadsid ilma kursusel käimata juba lapsest saadik. Festivali raames toimus kokku üle 30ne erineva koolituse igas Eestimaa nurgas, nii täiskasvanutele ja ka lastele. Osalesin ka ise mõningatel koolitustel ja üllatusin positiivselt igal koolitusel, kuuldes jälle mõnda tähelepanekut, nüanssi või mõtet, millest mul varem ei olnud aimugi. Ka õppijatelt saadud tagasisides rõhutati just mardikombestiku mitmekesisust ja sügavust, üllatuti selle üle, kui põnev, kuid samas loogiline ja aukartust äratav on see iidne komme, millest tänapäeval pahatihti järele jäänud vaid heal juhul kahe mõistatuse ja nelja mardilaulu reaga kommilunimise aktsioon.

Mardi- ja kadrikombestiku koolitustega läheme kindlasti edasi ka tuleval aastal ning keskendume enam just piirkondlikele eripäradele. Suurepäraseks eeskujuks on siin nii mitmedki maakonnad (Saaremaa, Hiiumaa), kes läksid sel aastal süvitsi oma paikkondliku mardikombestiku uurimiseni, tuhlasid arhiivides, kirjapandud mälestustes ja kogudes ning leidsid sealt tõelisi põnevaid ja unikaalseid pärleid, mis panid kohalikel inimestel silmad äratundmisrõõmust („see ongi see meie enda oma“) särama. Samuti oli väga inspireeriv näha, kuidas mõnes maakonnas hargnesid ühest üldisest koolitusest edasi teised ja kolmandad ja neljandad, kattes nõnda ära terve sanditamise perioodi mardipäevast jõulusantideni ja lastest täiskasvanuteni. Koolitused aitasid kindlasti tõsta nii noorte kui ka täiskasvanute endi teadlikkust mardikombestikust, innustasid ja julgustasid pärandit kasutama loominguliselt ning mis kõige olulisem – tuletasid meelde mardisanditamise mõtet ja põhjust – mardisant kui õnne pant ehk maskeeritud väeks esivanemate hing, kes toob õnne ja õnnestumist kogu järgnevaks aastaks.

Näide koolituste inspireerivast mõjust ühe aktsioonis osaleja tagasiside põhjal: „Olen jooksnud lapsest peale. Täiskasvanuna- nüüd kui lapsed juba suured- olen olnud enamasti vastuvõtja rollis. Tänu sanditamise koolitusele, otsustasime oma pere ja tuttavatega sel aastal ise mardisanditamise ette võtta.“

Suurim traditsioonide hoidja on innustav eeskuju ja osaluskogemus

Selleks, et üks traditsioon püsima jääks, on vaja teada neid tegureid, mis käivitavad inimest seda kommet aktiivses kasutuses hoidma. Sanditamise aktsiooni üks tegevusi oli võimalus ennast kirja panna mardisandi jooksjaks ehk oma seltskond registreerida. Osade sanditajate jaoks oli kindlasti mardisandi jooksmise otsustavaks teguriks seesama aktsoon ise, võimalus olla osa suurest kampaaniast ja minna jooksma seepärast, te teised ka seda teevad ja on kirja pannud.

Vaadates registreerunud mardisantide arvu ei saa seda lugeda siiski esmaseks põhjuseks. Suure tõenäosusega oli festivalile eelnenud koolitustel ja õppematerjalidel palju tugevam mõju kui võimalusel ennast registreerida. Kuid siiski näitas ka möödunud festival taas seda, et pärimuskultuuriga tegelemise suurimaks ajendiks ja käivitajaks on innustav ja positiivne isiklik kogemus. Kui laps, noor või täiskasvanu on saanud oma esimese kogemuse ehedas pärimuslikus keskkonnas innustavat elamust kogedes, on tema motiveeritus ja ka julgus sellega edasi tegeleda suur. Olen festivali jooksul kuulnud palju äärmiselt vahvat tagasisidet selle kohta, kuidas inimesed on uhked ja õnnelikud selle üle, et võtsid julguse kokku ja läksid mardisanti jooksma, kuigi süda sees värises ja laulusõnad kippusid toas olles meelest minema. Edukas mardijooksmine, ehe ja päris elamus, on andnud neile väe ja vaimustuse, mida ei saa mitte mingil viisil samaväärselt tekitada kunstnikult. Ning siin peitubki vastus sellele, kuidas innustada oma lapsi või sõpru, pereliikmeid tegelema näiteks mardisandiks jooksmisega. Minge nendega kaasa ja andke neile see ehe ja innustav elamus! Õppimine eeskujudelt ja õppimine isikliku positiivse kogemuse läbi on suurim motivaator.
 

Toon selle ilmestamiseks Harjumaa kuraatori Sandra loo, kes pidi minema koos oma 6-aastase pojaga peaministri juurde mardisanti jooksma, sest seda oli vaja teleülekande ja festivali turunduse jaoks. Sandra, põlise ja teadliku mardisanditajana, selgitas oma lapsele olukorra ära ning asuti kahekesi koos teele, et Toompea juures kokku saada ülejäänud mardiseltskonnaga. Sandra meenutas, kuidas tema laps ei olnud üldse aldis kõike seda kaasa tegema, vastumeelselt pani selga oma mardikasuka ja ette maski ja püüdis ikka kõikvõimalikul viisil sellest ebamugavast ülesandest kõrvale viilida. Kuid siis saadi kokku ülejäänud mardiseltskonnaga, kes olid täiskasvanud, lustakad, enesekindlad ja kogenud mardisanditajad ning õnne viskamine peaministri juures Stenbocki majas sai alata. Nagu oligi arvata, oli mardisanditamine väga lustakas ja elamusi pakkuv, Sandra väike poeg sattus kõigest sellest suurde vaimustusse, kuna oli saanud kogemuslikult osa just millestki ehedast, spontaansest ja „päris“ asjast, kuna inimesed uskusid endasse, teadsid mida nad tegid ja tegid seda kõike suure lustiga.

Eduka mardisanditamise järel peaministri juures läks Sandra koos oma pojaga edasi oma kodupaika, et minna marti jooksma eelnevalt kokku lepitud, nö poolkohustuslikus korras selleks välja tulnud noortegrupiga, kellel eelnevalt puudus kogemus mardisandijooksmisest. Ning siis juhtus kõige fantastilisem asi – väike 6-aastane poiss, kes oli just näinud ehedat mardisandijooksmist ja saanud sellest inspiratsiooni ja julgust, asus esimeses peres ise juhtima kidakeelseid, temast palju vanemaid noori mardisante. Pisike mardisandikasukasse pakitud poiss suhtles vabalt pererahvaga, utsitas mardisante varem pähe õpitud mõistatusi küsima ja käitus nagu üks korralik ja ehtne kartmatu mardiisa, kes kontrollib kogu olukorda. Selline julgus ja teadmine saab tulla siis, kui ei ole hirmu eksida ja on olemas positiivne, innustav isiklik osalemise kogemus samast situatsioonist varasemalt.

Mardikommidest mardiraamatu ja taaskasutuseni

Palju kõneainest tekitasid Kalevi kommivabriku poelettidele paisatud Halloweeni teemalised kommid. Oli inimesi, kes olid sellest teost meie rahvusliku kommivabriku poolt tõsiselt nördinud ja tundsid end reedetutena ja oli neid, kes küll pole tulihingelised Halloweeni pooldajad, kuid lapse särasilmsel nõudmisel siiski Halloweenikommid ostukorvi poetasid.

Kalevi Halloweenikommide tulek oli kui paisu tagant lahti pääsenud järv. Kas mardipäeva peaks samuti tootestama, miks ei võiks olla kaubamajade vaateakendel lihavõttejänkude ja jõuluvanade kõrval ka mardi- ja kadrisandid jne jne? Usun, et siin on Hakkame Santima aktsioonil veel palju ära teha ning tuua mardi- ja kadripäev õigesti doseerituna ka kaubandusse, toetades just kohalikke väikeettevõtjaid ja tehes nõnda Eestist unikaalse riigi, kus oma ehe ja pärimuslik traditsioon paistab välja ka suurpoodide vaateakendel. Kuidas seda teha targalt, nii et mardipäev ei kaotaks oma spontaansust ja eripära ning ei muutuks kitsalt raamistatud rahateenimisvahendiks? Kes peaks vastutama selle eest, et meie enda traditsioonid püsiks?

Üks hea näide koostööst mardisanditamise nö tootestamise ja kaubandusse viimise teel olid mardiraamatud ja mardika-leiunurgad. 

Festivali jaoks andsime koostöös Eesti Rahvapärimuse Kooli ja Rahvakultuuri Keskusega välja mardiraamatu ehk mardi- ja kadrisandiks jooksmise abc. Raamatutel oli kiire lettidelt minek ja need said kasutajatelt väga hea tagasiside. Raamatud olid müügis Sõbralt Sõbrale poeketis ja Uuskasutuskeskuse kauplustes ning lisaks võtsid nii mitmedki poed kinni meie pakutud ideest ehitada poodi mardisandi jaoks riiete leiunurk, kust siis leiaks kõik vajaliku mardisandijooksmiseks. Mõnes kohas võis saada pealekauba ka stilisti-nõustaja teenust entusiastliku poemüüja käest. Läksin peale festivali lõppu, kui juba ka kadripäev möödas, oma kodulinna Põlva Sõbralt Sõbrale kauplusesse müügist järele jäänud mardiraamatuid ära tooma ja jäin müüjaga juttu ajama, et kuidas siis läks. Sõbralikult mardiraamatuid üle andes ütles ta, et tema ise oli esimene, kes mardiraamatu endale ostis, sest see oli nii põnev ja huvitav ning tuletas meelde aega, kui ta ise tudengina Põlva linnas mardisanti käis jooksmas. „Tegime ennast sõbrannadega santideks ja läksime võõraste juurde sanditama. Ikka laulud ja kõik peas. Meile anti igasuguseid hoidiseid, moose, tange, kapsast – kellel siis sel ajal nii väga raha oli anda“. Veel meenutas ta, et saadud väheste kopikate eest ostsid nad ühiselt kohalikust Edu kooperatiivikauplusest limonaadi ja kogunesid kambakesi ühe sõbranna juurde koju muljetama ja limpsi jooma.

Uurisin ka, kui edukas oli olnud nende mardisandi leiunurk ja müüja tõdes, et pidid seda täitma väga tihedalt, sest pidevalt olid jälle asjad ära ostetud. „Isegi kadrilaupäeval käisid inimesed uurimas, et kas saaks nüüd ka kadripäevaks vajalikke riideid“.

Rääkisime müüjaga veel pikalt oma mardisanditamise kogemusi ning ta rõhutas ikka, et tänapäeval enam ei teata neid kombeid ja ei tunta, isegi oma lapselapsele enam ei oska alati õpetust jagada. Lisaks pakkus ta välja, et järgmine aasta võiks nende poes korraldada õhtul peale poe sulgemist noortele ja lastele mardimaskide ja mardiriiete valmistamise ja valimise  õpitubasid, kus igaüks saaks proovida poes olevatest riietest endale ise mardisandikostüüm kokku panna ja siis ühiselt mängulises vormis ka mardikombestiku abc läbi teha. Kes siis ei oleks meist kunagi lapsena unistanud, et kui saaks vabalt ja segamatult peale kaubamaja sulgemist riiulite vahel tuuseldada, riideid selga proovida ja diivanitel lesida? Oli taas väga tore tõdeda, kuidas mardisanditamise aktsioon inimesi sütitab ja innustab ning toob neile meelde nende kustumatud mälestused vahvatest mardisantidest noorena või lapsena. Taaskasutuspoodide kaasamisega jätkame kindlast ka uuel aastal, Selliselt tegutsedes anname selge sõnumi ka ühiskonnale, et hoides oma pärimuskultuuri ja oma traditsioone, hoiame ühtlasi ka oma loodust ja oma keskkonda ning ei kutsu inimesi pühade puhul mitte ohjeldamatult tarbima, vaid just rohkem andma ja kinkides leidlik olema.

Lukustatud uksed ja stereotüübid
Kui tänu koolitustele, õppevideotele, kodutööle ja juhendamistele olid tänavu santima minejad üldiselt väga hästi ette valmistatud, siis sante ootavate seltskondadega on hoopis teised lood. Väga palju on siin veel ära teha perede endi teadlikkuse tõstmise ja harimisega. Kogesin ka ise seda, kui läksin oma leelonaistega väga toredasse perekonda mardisanti jooksma ja olime saanud just õuest tuppa, teinud ära väikese sissejuhatuse ja ajanud natuke naljajuttu, kui juba tuldi andidega, ilma et me oleksime jõudnud neid ise küsimagi hakata. Siinkohal on meie enda tarkus vastuvõtvatele peredele märku anda, kuidas mardisante peaks vastu võtma, mis moodi nendega käituma, mida nende käest nõudma ja kuidas üldse nende saabudes toimetada. Peredel on sageli kadunud oskus sante vastu võtta, julgus ja südikus pidada neile vastu dialoogi ja samuti oskus olla tänulik majja toodud või visatud õnne eest.

Teiseks suureks probleemiks on lukustatud korteruksed ning ei puudunud ka need Hakkame Santima aktsioonist. Näiteks rääkis Hiiumaa kuraator tüüpilisest olukorrast, kus lapsed on võtnud kokku julguse ja läinud mardisandiks, lähevad maja juurde või astuvad trepikotta korteri ukse taha, mille akendest just hetk tagasi paistis valgus ning kuulevad kuidas mardilaulu alustades käib lukuaugus klõps ja tuled korteris pannakse kustu. Kas ei võta see siis ära soovi edaspidi mardisanti joosta?

Võrumaa kuraator Siiri Toomik algatas Võru linnas toreda kampaania koostöös maakonna korteriühistute esindajaga, koostades väikese pooleleheküljelise sõbraliku memo ja saatis selle igale korteriühistu esindajale nii Võru linnas kui ka Eestis. Memo julgustas korteriühistute esimehi jätma mardilaupäeva õhtuks välisuksed lukustamata ning soovitas panna trepikodade seintele elanike jaoks meeldetuletuse, et ringi liiguvad õnnetoovad mardisandid ja mida siis teha, kui nad peaksid just teie korteri ukse taha sattuma. Sageli ei olegi vaja rohkemat, kui väikest paarilauselist meeldetuletust peredele, mis annab märku, et mardipäev on taas kätte jõudmas ja julgustab neid koos rohke mardiõnnega oma korterisse sisse laskma.

Õnnestunud ja positiivne kogemus on väga oluline tegur selle juures, kas lapsed ja noored, kes sel aastal mardisandiks käisid, seda ka järgmisel aastal teevad. Mardisanditamine on alati kahepoolne koostöö nii sanditajate kui ka neid vastu võtva pere vahel. Perede roll just laste julgustamisel ja nende suunamisel, kui peaks peale tulema esinemiskramp või laul meelest minema, on äärmiselt oluline. Tagasiside põhjal on üle 80% aktsioonis osalenud mardiperedest käinud rohkem kui ühes peres ja ka sel aastal läinud lisaks registreeritud kodule ka oma tuttavate ja sõprade juurde külla, sageli ka võõraste juurde.

Kindlasti jätkub koostöö korteriühistutega ka edaspidi, et tõsta just sanditajaid vastu võtvate perede teadlikkust sellest, kuidas käituda siis, kui sulle peaks külla tulema üks karune mardiseltskond.

Lõpetuseks toon ühe vahva seiga, mille mulle rääkis Harjumaa kuraator Sandra. Arutasime, miks tundub kadripäev olevat populaarsem kui mardipäev ja leidsime, et üks põhjus võib olla selles, et kadrisandiks on kergem riietuda, kergem on ennast teha ilusaks ja kauniks, valgeks, kui mustaks ja karvaseks, eriti veel loomaks. Sandra rääkis selle peale loo ühe oma kooli teismeliseeas tüdrukust, kes protestis mardisanti mineku vastu põhjendusega, et tema ei taha mingil juhul teha ennast koledaks ja inetuks, ta ei taha hirmus välja näha. Tänapäeva maailm surub meile peale, et peame olema teistest pidevalt ilusamad, edukamad, paremad ja tublimad ning rahulolematus iseenda ja oma välimusega on kiire tulema. Kuid mida pakub lahenduseks mardipäev? „Tead, sa ei pruugi sellest praegu veel aru saada, aga ükskord sa taipad, kui vabastav on see, kui saad korra aastas ollagi täiesti kole ja õudne ja lasta lahti sellest painest, et pead olema koguaeg ilus ja ideaalne“, oli vastus sellele noorel neiule. Mardipäev annab lisaks kõigele muule meile ka võimaluse olla, kehastada ja teha midagi hoopis teistsugust, astuda oma igapäevasest maailmast sammukese eemale, hoopis teise rolli ja lasta piiridest vabaks.

Sanditamine kui põline tava nii Euroopas kui ka mujal maailmas
Aktsiooni üheks ideeks oli tuua Eestisse ka mõned üksikud folkloorirühmad teistest riikidest, et näidata selle tava ülemaailmset olemasolu ja panna meie mardi- ja kadrisante kõrvuti Euroopa sanditajatega.

Algsest paarist rühmast kasvas n.ö rahva tungival nõudmisel välja hoopis viis-kuus eksootilist folkloorirühma, kes kõik oleksid tutvustanud just nende piirkonnale omaseid sanditamistraditsioone. Festivalile jõudsid nendest kohale kolm vene (Ugrada, Guselki ja Krugovina), üks läti (Banga) ja üks itaalia grupp (Boes and Merdules), kes andsid kogu aktsioonile väga olulise lisaväärtuse. Kõige õnnestunumad ja edukamad olid välisrühmade kontserdid koolides, tundide ajal, vahelduseks ja vürtsiks igapäevasele õppetööle. Lapsed olid sanditajatest kõikjal vaimustuses ja tantsisid laulsid kaasa suure innuga. Ega ei näe ju iga päev Sardiinia täiskasvanud mehi mängimas härgasid ja karjuseid suurte lambanahksete kasukate sees, üle keha seotud 20 kilo kõrvulukustavaid vaskkellasid! Viluste koolis, kus esines Pihkva folklooriansambel Ugrada, ei tahtnud õpilased kuidagi temperamentseid ja kaasahaaravaid vene rahvamänge hundi ja karjusega lõpetada ning tundi tagasi minna. Lõpuks ei jäänud üle muud, kui külalised n.ö viisakalt uksest välja bussi lükata ja sõita järgmisesse kohta, sest laste lustil ja uudishimul ei paistnud otsa. Nõnda juhtuski, et kui Viluste rahvamajas toimus peale päevast koolikontserti õhtune avalik mardisandipidu, peakülaliseks festivali väliskülalised, olid neli koolitüdrukut kohal nagu krapsti ja esimeste seas, kes toolilt püsti tõusid ja läksid külalistega koos rahvamänge tantsima.

Väliskülalised avasid nii mõnegi täiskasvanu jaoks mardisanditamise hoopis teise nurga alt. Näiteks tulid minu juurde peale väliskülaliste kontserti Tartus Eesti Rahva Muuseumis kaks kontserdil osalenud keskealist naisterahvast ja tänasid väga huvitava elamuse eest. Nad selgitasid, et polnud eluski mõelnud selle peale, et mardisandis jooksmisel võivad olla nii sügavad tähendused ja et selle kombe algupära on olemas ka teistel rahvastel ja seda veel nii erilisel ja atraktiivsel kujul. Nad olid siiralt üllatunud ja tänulikud selle elamuse eest. Nende jaoks muutus läbi selle kontserdi arusaam meie enda mardikombestikust, see sai väärikama, sügavama, tugevama ja mis kõige oluline, innustava tähenduse. 

Välisrühmade endi jaoks oli suurimaks elamuseks käia kodust kodudesse koos kohaliku rühmaga ja teha läbi meie enda mardikombestiku rituaal. Kõik rühmad rääkisid suure vaimustusega sellest, kui sõbralik oli pererahvas, kui hästi neid vastu võeti ja kuidas oodati ning kui palju andi kaasa ande! Pihkva folkloorirühm Ugrada näiteks  tuli Rapla- ja Läänemaalt tagasi annikotiga, mis oli suurem kui seda kotti kandev täiskasvanud tudenginoormees ise!

Välisrühmade kaasamine festivalile aitas innustada paljusid pärimusega tutvust tegema ning kindlasti jätkame põnevate sanditajate siia toomist ka järgmisel aastal. Väliskülaliste kontserdid ja nende õpitoad olid paljude jaoks see inspireeriv julgustav eeskuju, mis andis tänavu või annab edaspidi tõuke näiteks koolikontserdil käinud koolilastele minna õhtul ka ise oma sõpradega mardisanti jooksma. Lisaks aitab heal tasemel külaliskollektiivide kaasamine tõsta teadlikkust sanditamiskombestiku universaalsusest ja aidata näha meie ja teiste kombestiku erisusi ja sarnasusi. Kõik see aitab muuta meie enda põlist mardikombestikku aktiivelt kasutatavaks ja elujõuliseks traditsiooniks, mille üle saame olla ise uhked ja mille edasi kestmise eest suurima hea meelega ka igaüks isiklikult, läbi omainnustava eeskuju ja asjaliku juhendamise, vastutuse võtame.

Kogumiskonkurss „Märka marti!“

Hakkame santima aktsiooni raames oleme lisaks loonud võimaluse kõigile eestimaalastele teavitada oma värvikast sanditamise kogemusest osaledes kogumiskonkursil „Hakkame santima!“. Algklassidest täiskasvanuteni saavad kõik eestimaalased saata foto, video ja loo oma värskest sanditamiskogemusest sel aastal ja ka varasematest aastatest. Lisaks annab kogumiskonkurss nostalgilise võimaluse vaadata üle varasemad fotod mardis või kadris käimisest, sokujooksmisest aastavahetusel või sanditamisest jõulu ja vastla ajal, mis on paljude meie rahvusvähemuste sanditamise aeg. Kogumiskonkurss on ka hea võimalus lasta rääkida oma lugu sanditamisest vanemal pereliikmel ja see perepärimusena üles kirjutada ja konkursi kaudu ka teistega jagada. Igas vanusegrupis (algklassid, põhikool, gümnaasium ja täiskasvanud) žürii poolt valitud parimatele töödele saab oma lemmikud valida kogu eesti rahvas interneti teel hääletades.

Kogumiskonkursi parimad tööd jõuavad usutavasti ka kaante vahele kalendermärkmiku ning kalendri kujul, mis omakorda tuletab meelde ja on inspiratsiooniks järgmise aasta mardi- ja kadripäeval tore kamp kokku võtta ja kodusest garderoobist või Sõbralt Sõbrale ja Uuskasutuskeskuste mardinurgast leiduvast endale sobivad karused kostüümid disainida ja lustiga taas marti jooksma minna.

Mardisant on õnne pant!
/Festivali hüüdlause autor on Lauri Õunapuu/

Kati Taal, "Hakkame santima!" eestvedaja

Fotod: Andres Treial

REGISTREERIMINE BALTICALE ON ALANUD

29.mai -2.juuni 2019 toimub Eestis taas pärimuspidu Baltica.

Baltica on Eesti, Läti ja Leedu ühine suurim pärimuspidu, mis toimub igal aastal erinevas riigis. Lisaks osaleb ka välisrühmi teistest riikidest. Selle aastasel Baltical on fookuses kolm teemat - paikkondlik eripära, pidu ja keel.

31.05-2.06 toimuvad peod  Tallinnas Tornide väljakul asuvates külades ja ootame kõiki folkloorirühmi ja üksikesinejaid sinna piirkondlike ühiskontseptsioonidega. Selleks, et need ühiskontseptsioonid saaksid sündida, ootame kõiki folkloorirühmi, jutuvestjaid, muusikuid jt osalema piirkondlikel eelpidudel, mis toimuvad 2019. aasta kevadtalvel.

Palun valige allpooltoodud eelpidude seast pidu, kus saate oma rühmaga osaleda. Registreerimistähtaeg on 31.detsember.

Registreerimislink.

Osalejatelt ootame autentset folkloori, veenvat esitust elava muusika saatel, läbimõeldud paikkondlikku eripära näitavat repertuaari. Eelpeoks on vaja ette valmistada kuni 10-minutiline kava.

Eelpeod toimuvad:

Raplamaa - 6. jaanuar Vigala kandis

Harjumaa-Tallinn - 9. veebruar Tallinnas

Pärnumaa - 16.veebruar "Rääma folklooripidu" Pärnu Nooruse Maja

3. märts 11:00 "Karjapoisi vastlapäev" Audru Mõisapark

16.märts "Kaasike kutsub kaimud kokku" Raeküla Vanakooli Keskus

6. aprill Kilingi-Nõmmel

Tallinn ja Harjumaa - 9. märts, aeg ja koht veel täpsustamisel

Viljandimaa - 23.märts Karksi-Nuia Kultuurikeskus

Põlvamaa - 23.märts Mooste Folgikoda

Tartumaa - 30. märts "Tartumaa trallami kevadpidu" Tiigi Seltsimaja

Valgamaa-Võrumaa - 13. aprill Värska Kultuurikekus

Hiiumaa-Saaremaa - eelpidu Hiiumaal, aeg ja koht veel täpsustamisel

Ida-Virumaa-Lääne-Virumaa - eelpidu koos, aeg ja koht veel täpsustamisel

Eelpidusid vaatlevad ka Eesti Folkloorinõukogu eksperdid, kes annavad esinejatele tagasisidet. Soovijad saavad ka EFNi tunnustuse.

Kohtumiseni Baltical!

Kontakt: baltica@folkloorinoukogu.ee

mob: 534 94 174 (Monika Tomingas)

KULTUURIRUUMI RIKKUS KIHNUS

17.-18. novembril toimus juba kümnes pärimuspidu “Kultuuriruumi rikkus”. Tegemist on kultuuriretkega kohalike kultuurikandjate juurde. Sel viisil õpivad teiste rahvuste esindajad tundma Eesti kultuuriruume, tekivad head suhted edasiseks koostööks ning kohalikud elanikud tutvuvad silmast silma vähemusrahvuste ja nende pärimusliku käsitöö, rahvustoidu, muusika, tantsu ja kombestikuga. Sel aastal toimus “Kultuuriruumi rikkus” Kihnus koostöös Kihnu Kultuuriruumiga.

Kihnu on nii eriline koht, et sinna sõitu kogesid mitmed külalised esmakordselt. Sel aastal olid rahvustest esindatud udmurdid, marid, mokšad, ersad, tšuvašid ja venelased.  Meid võttis vastu Kihu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätas, kes tegi alustuseks saarel pika ja põhjaliku ekskursiooni, tutvustades kihnlaste ajalugu ja traditsioone. Pärast toekat lõunasööki õppisime ühiselt udmurdi lahtiseid pirukaid perepetše tegema. Samal ajal kui osad toimetasid köögis, siis teised laulsid ja tekitasid pirukameisterdamise kõrvale mõnustat meeleolu. Õhtul pakkusime ka kohapeal meisterdatud pirukaid ja kaasavõetud erinevaid rahvusroogi ka ühisele pärimuspeole tulnud külalistele. Ühispeol esitasid udumurdid laule ning õpetasid tantsusamme ja mänge, marid mängisid pilli, laulsid, tantsisid ja jutustasid muinasjuttu, tšuvašid lugesid luuletust ja laulsid, ersad ja mokšad laulsid ning loomulikult ka Folkloorirühm Kihnumua laulis ja tantsis ning kaasas sellesse ka kõiki külalisi. Õhtu oli igati meeleolukas.

Pühapäeva hommikut alustasime meisterdamisega - udmurdi kunstnik Zoja Lebedeva eestvedamisel punusime kõik koos inimese elulõnga ning vene käsitöömeistri Natalja Jampolskaja juhendamisel meisterdasime saabuvate pühade puhul väikseid ingleid. Järgnes Natalia Pyllu loeng soome-ugri rahvastest.

Kümnes “Kultuuriruumi rikkus” oli igati meeleolukas ja suur rõõm oli seda tähistada nii kultuuri rikkas paigas kui Kihnu. Aitäh meeldiva vastuvõtu eest ning kindlasti jätkame koostööd!

Mokša Veera Savkina luuletus, kuhu on kokku pandud erinevad fraasid, mis kõlavad mokša ja eesti keeles sarnaselt. Tuleb lugeda mõlemas keeles kõva häälega.

Monika Tomingas,

Eesti Folkloorinõukogu tegevjuht

PÄRIMUSEGA SINA PEAL - TARTU NOORTE FOLKLOORIFESTIVALI JÄRELKAJA 

Südamest südamesse. Kokko Folk Group Soomest. Foto: Kiur Kaasik

16.-18. novembril leidis aset Tartu Noorte Folkloorifestival, mis toimus sel aastal juba kolmandat korda. Meie festivali üks eesmärke on tutvustada inimestele pärimust seadmata kujul - viise arranžeerimata muusikat ja tantsu ning stiliseerimata rahvariideid.

Korraldajana olen rõõmus, et festivali vastu huvi aina kasvab ja väga palju on noori, kes tunnevad huvi meie pärandi suhtes ning tahavad pärimust edasi kanda võimalikult autentselt. Samas on meie festivalil alati üles astunud ka rahvatantsurühmad, kes esitavad just autoriloomingut ning teist aastat teevad kaasa ka noored pärimusmuusikud, kes esitavad enda seadeid.

 Kuidas kõik need erinevad lähenemised kokku sobivad? Küsisin tänavu tagasisidet publikust erinevatelt inimestelt ja vastajad nentisid, et väga keegi isegi ei mõtle selle peale, kuidas sobivad, lihtsalt tore on olla. “Sel üritusel on väga hea “vibe””, märkis Paul, kes igapäevaselt tegeleb hoopis äriga ja ei tantsi ega laula üheski koosseisus.

 Mõistsin, et see ongi peamine - kõik ongi nagu üks pere ja hea on olla.

 Sealt edasi mõtlesin, mis veel võib kaasa aidata heale õhustikule; kust tuleb see hea vibe? Kuigi festivalil on suur rõhk kontsertidel, on samavõrd suur rõhk ka omavahelisel suhtlemisel. Mulle meeldib, kuidas festivalil osalevad noored ei tähtsusta laval olemist üle - me ei näe staare, vaid nad on loomulikud ja vahetud, kõik on ehe. Samas nad austavad lava, see annab võimaluse heades tingimustes sõnumit edastada ja neil ju on, mida öelda.

 Kindlasti aitavad ürituse mõnususele kaasa kontserdipaigad, kus festivali kontserdid toimuvad. Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskus on suurepärane paik ühe folgiürituse maha pidamiseks ning Eesti Rahva Muuseum on väga väärikas paik festivali lõpetamiseks.

Kuid ainult kohast jääb ka väheks, hinguse loovad esinejad. Me võime ju mõelda, et pärimus peaks tulema meie enda seest ja siin ei olegi justkui midagi õppida, kuid nii see ole. Ka vanasti pidi pillimees kõvasti harjutama ja repertuaari koguma, et pillimehe staatusesse saada. Meie festivali peakontserdil astusid üles väga tublid koosseisud, kes ongi palju tööd teinud, et hästi laulda või tantsida ning tulemus oli tõesti väga nauditav.

 Oli uhke osa saada Leedu rühma tulisest temperamendist ja soomlaste põhjamaisest kargusest, Leesikate teadlikkusest, TÜ rahvatantsurühma väljapeetusest, Soveldajate energiast, Seto Laste Kooli laste siirusest, Tamme Gümnaasiumi noorte elurõõmust ja Luunja Trambali küpsusest.

 Suur-suur tänu ka rohelise lava lahtilükkajaile – Mooste Rahvamuusikakool, Muusikakool Helivõlu; ja kõigile neile, kes tantsuklubis tantsule hoogu kütsid.

 Meie kohvikulava oli seekord tipp-pärimusmuusikute kätes. Teraapiline Duo Ruut, džässimaigulised Pühapäevitajad, rõõmsameelsed Kirju ja Keris tõid kohvikusse helid, mida need vanad seinad ei osanud ilmselt oodatagi. Nii palju värskust, noorust ja ausust. See on ilus.

 Ma olen südamest tänulik kõigile, kes jõudsid festivalile, kas osalema või vaatama, kaasa elama, kaasa tantsima. Suur tänu kõigile koolidele, kes uksed avasid – Tartu Tamme Gümnaasium, Tartu Waldorfgümnaasium, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Luunja Keskkool.

Suur tänu toetajaile - Tartu Linnavalitsus, Luunja Vallavalitsus, Kohaliku Omaalgatuse Programm, Eesti Rahva Muuseum, Rahvakultuuri Keskus jpt.

Suur tänu korraldajaile - Tartu Folklooriklubi Maatasa noortele. Maatasa katusorganisatsiooniks on Tartu Kristlik Noortekodu. Võimalik, et just see koostöö on õpetanud märkama, hoolima ja tegutsema ja eelkõige aega leidma. Aeg on tänasel päeval ilmselt kõige suurem väärtus, mida omada ja mida ka jagada. Käes on jõuluootuse aeg ja meie soovimegi Maatasaga kõigile võimalust võtta aeg maha, olla perega, sõpradega, või üksi iseendaga. Lihtsalt olla. Kohtumiseni järgmisel festivalil!

Halliki Pihlap, festivali peakorraldaja

 PULMAPÄRIMUSE SEMINAR KOONDAS HUVILISI ERINEVATEST VALDKONDADEST

16.-17. novembril toimus juba armsaks saanud Pärnu Nooruse majas järjekorras juba V pulmapärimuse seminar. Kui senistel aastatel on valdavalt osalejad olnud huvilised, kes ise teistele pulmi korraldavad, siis meie suureks rõõmuks oli sel aastal kuulamas ja kaasa mõtisklemas palju inimesi, kes soovivad ise peagi Eesti kommete kohaselt pulmad pidada.

Seminaril tegid ettekanded mitmed piirkondlike pulmakommete uurijad – Ene Lukka-Jegikjan, Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa; Nele Reimann, Võromaa; Mari Tammar, Järvamaa ning Marju Tamm kaasas Eesti rannarootsi alade pulmakommete tutvustamisse ka Yngve Rosenbladi. Oma käimasoleva uurimustöö põhjal tutvustas Lõuna-Eesti veimekinkide teemat Marit Külv. Liina Saarlo Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist rääkis olemasolevatest muuseumimaterjalidest ja kuidas iga inimene saab neid kasutada. Liisa Hiio ja Sandra Nikitin jagasid endi kogemust Eesti kommete järgi oma pulma korraldamisest ja tajumisest.

Kuulamise vahepeale mängiti läbi erinevaid laulumänge, mida on võimalik ka pulmades kasutada. Sel aastal oli esmakordselt kavas ka arutlusringid, mis väga aktiivselt käima läksid. Fookuses oli pulmauurimuse olulisus ja võimalused kadunud kombeid taaselustada. Plaani võeti ülevaatliku Eesti pulmakommete trükise valmimine.

Endiselt käib edasi ka piirkondlike pulmakommete üle-eestiline uurimine. Hetkel on uurimises kaheksa ala, milledele loodame uue aastanubriga lisa saada. Antud tegevus on ääretult oluline, et mahukat materjali kompaktsemaks ja igaühele kättesaadavamaks muuta. Hetkel on Lahemaa Pärimuskoja (www.parimuskoda.ee) lehel välja toodud erinevad trükised, raamatud, uurimused, artiklid jms seoses Eesti vanemate pulmakommetega.

Paigas on ka järgmise aasta pärimuspulma seminari kuupäevad. Ootame kõiki osalema 20.-21. novembril 2019, ikka Pärnus Nooruse majas. Täpsem teave ja info registreerumise kohta ilmub Lahemaa Pärimuskoja ja Eesti Folkloorinõukogu infokanalites juba järgmisel aastal.

Kõikidele huvilistele soovime aga edu pulmakommete kasutamisel ja oleme valmis alati nõustama ning kaasa aitama – Liis Burk, 55959817, liisburk@gmail.com.

Hõissa pulmad!

Liis Burk, pulmauurija

Eesti Folkloorinõukogu pulmapärimuse töörühma juht

ILMUS VEEBIVÄLJAANNE "VIRU PULM. JÕHVI PILLILOOD, LÜGANUSE JA IISAKU PULMALAULUD."

Ilmus veebiväljaanne „Viru pulm. Jõhvi pillilood, Lüganuse ja Iisaku pulmalaulud”. Väljaanne on 2012. a ilmunud CD-plaadi täiendatud veebiversioon.

PALJU ÕNNE!  EESTI FOLKLOORINÕUKOGU JUHATUSE LIIGE JUHAN UPPIN VALITI AJALOO ESIMESEKS VABARIIGI PILLIMEHEKS

PALJU ÕNNE! EESTI FOLKLOORINÕUKOGU AULIIGE ANGELA ARRASTE SAI ERRSILT TUNNUSTUSE

PÕLISED JÕULUD ON RÕÕMU JA PUHKUSE PÜHAD

Liisa Kaasik annab seitse nõuannet, kuidas põlistest jõulutavadest jõudu ja jõulurõõmu ammutada.

1. Hoia ja loo oma pere jõule erilise hoolega.

Jõulud on aastavahetuspüha, mil lõpeb vana ja algab uus päikeseaasta. Kui sel ajal valitseb kodus puhtus, küllus ning vaikne üksmeelne ja rõõmus olemine, pakub seda kogu algav aasta. Meie rahva jõulud on perekondlikud, kodused pühad. Seega tõelise jõulumeeleolu ja -rõõmu loomine algab ennekõike südamest ja suhtumisest, nõudes omajagu häälestumist, et argisest välja lülituda ja astuda keha ja meelega aasta kõige pühamasse puhkepaika, aega ja ruumi, milleks jõulud on.

2. Jõulueelne suurkoristus tasub suurelt ette võtta

21.12 on toomapäev, mis toob jõulud majja. Toomapäeva tähendust võib mõista mitmeti, esiteks seos toomisega, ehk see on viimane päev, mil paslik tuua tagasi laenatud esemed, maksta aasta vältel võetud võlad jne. Teiseks on Must ehk Tahma Toomas nii aasta pimedaima aja lõppemise kui ka pühade-eelse suurpuhastuse tähiseks. Sel päeval peavad puhtaks saama kõik põrandad ja laed, sahvrid ja sahtlid. Seega toomapäevaks olgu kõik lõppeva aasta tööd tehtud, läpakad sahtlisse lükatud ja õige aeg võtta ette üks korralik suurkoristus!

3. Kodu kaunistamise ja kaitsmise olulisus

Toomapäeva toimetuste hulka kuulub ka oma kodu ohutamine ja piiramine. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehakse mitmesuguseid ohutisi. Näiteks tubadesse kaabitakse pisut hõbevalget või raputatakse soola või siis tehakse kadakasuitsu. Ohutised on samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid.
 

Praegusel ajal on kuused jõulude sümboliks saanud. Huvitav on aga teada, et meie rahvani jõudis see mood mõisa, kiriku ja linna eeskujul 19. saj. keskel. Enne seda toodi jõuluks tuppa puhtad kuldsed õled, mis tekitavad jõulurõõmu ja elevust, nendega saab mängida, nendel saab pikutada, neist saab meisterdada. Õled toovad õnnistust ja tervist, selles on maarahva jõulude põlist väge.

4. Kingi aega ja lähedust

Ehk on lohutav teada, et kingituste tegemine, eriti aga nende pärast arust ära minemine, ei kuulu põlisesse jõulukombestikku. Toomapäevast algavad jõulud ning siit peale võib teha üksnes neid töid, mis on vajalikud pühade pidamiseks. See on aeg, kus koos päikesega peaks puhkama ka inimene. Poode mööda kingitusi otsides kulutatud aja võiks aga kinkida hoopis oma lähedastele – lülitage ekraanid välja, vaadake silma, jutustage, kallistage, meenutage, mürage ja mängige.

5. Mida panna jõululauale?

Kindel on see, et jõuluaud peab olema uhkelt, lausa priiskavalt kaetud. Usutakse, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Laual peaks kindlasti olema õlu, sealiha, jõululeib ja jõuluvorstid ja kõik ikka enda tehtud! Tavalised jõulutoidud on veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.

6. Ära unusta lähedaste hingi kostitada

Jõulu ajal on lähedast hinged kodus käimas ja kehtib uskumus, et  kui mõni toidupala kukub laua alla, ei tohi seda üles võtta. Ja üldse oleks parem jõuluajal laua ja voodi alla valgust mitte näidata ega sinna kiikamas käia.

Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul, soovitatakse üleval olla, mängida, jutelda ja mõistatada. Kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega, aga tasub meeles pidada, et magajatega kõiksugu tempe visatakse. Eri tavad on ka jõuluajal magamise kohta: kui ikkagi magama heidetakse, siis soovitavalt põrandale ja täies riides.

7. Päikeseaasta lõpu ja uue aasta alguse headloovad tavad

24.12 on pühadelaupäev. Selle päeva tähtsaim tava on saunaskäimine. Saun pannakse kütte juba hommikul ja enne pimedat peab kindlasti saunas käidud olema. Pühadelaupäeva saunaskäiku tuleks suhtuda kui erilisse rituaali. Õige saun puhastab nii keha kui hinge. Kellel pole kuidagi võimalik saunas käia, võib end ka jooksva vee all puhtaks küürida, et puhta meele ja kehaga uuele päikeseaastale vastu astuda.

Nii nagu jaanipäev ja tuli, käivad ka jõulud ja elav tuli kokku. Esivanemad on pühade ajal põletanud nii peerge kui küünlaid. Jõulutuli ei pea jääma tegemata ka tänapäevases küttekoldeta korteris - ahjutäit puid võib asendada ka tilluke laastulõke keraamilisel- või metallalusel. Jõuluöine tuli ennustab: kui suits tõuseb otse üles, laabub järgmisel aastal kõik hästi.

25.12 läheb päike päevapesast valguse ja suve poole liikuma, algab uus päikeseaasta Uue aasta hommikul võiks kogu pere värske veega nägu pesta. Vee väe suurendamiseks pannakse vette hõbedat ja pussnuga. Näo pesemine toob uueks aastaks selged silmad ja selge meele, tervist, virkust ja hea jume.  Selline taig võib anda lausa erilise selgeltnägemise võime. Perele toob eriliselt õnne, kui aasta esimeseks külaliseks on meesterahvas, kes soovib head uut aastat!

KALENDRISSE KIRJA!

Vaata suuremat valikut detsembrikuu üritustest ja koolitustest...

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 4. veebruaril 2019
Ettepanekud edastada aadressil info@folkloorinoukogu.ee.