Ehtimine on ikka olnud oluline osa meie olemisest ja rahvakultuurist – ehe toob head väge, kaitseb kandjat ja kannab meie ühist hingamist edasi põlvest põlve. Ehteid võib luua nii igapäevaseks siia ilma ilu toomiseks kui ka suurte pidude rõõmuks. Kõige toredam on teha ehet, mis on elav osa meie elust nagu seto kaalakõrd. Nii tunnen minagi tegijana, et olen killuke traditsioonist, mis algas ammu enne meid ja jätkub punase lõngana kaua peale meid.
Üks viimase aja kõige erilisemaid ehteloomislugusid on olnud Setomaal elava Kaiseli Mari väikesele tütrele tehtud seto kaalakõrd ehk hõbemüntidest kee. Setomaa on üks meie maa kante, kus pärimus elab jõudsalt meie keskel kogu selle värvi-ja kombekülluses. Mari tõi mulle peotäie vanu tsaariaegseid hõbemünte, mille külge jootsin gaasiga hõbetraadist tehtud rõngad ja nende vahele tegin hõbedast ühendused. Oli hulk saagimist, palju jootmist, painutamist ja viilimist, puhastamist ja poleerimist. Ja nii saigi 16 vanast hõbemündist särav kee kokku. Sai illos külh’! Mari ise on Lihula tüdruk, kes kohtus Seto mehega Tartu ülikoolis. Hing kutsus ikka maale ja nii nad elavadki juba 12 aastat Setomaa südames metsa sees oma kolme väikese lapsega. Mari on üks ütlemata äge naine, kes seisab hea nii Lõuna-Eesti arengu kui ka Eesti looduskaitse eest.
Ehte valmimise lugu on tavaliselt pikk protsess, mis hõlmab palju erinevaid tööviise. Tööriistadena kasutan nii elavat tuld kui vasarat, nii käsisaagi kui alasit. Algul tuleb joonistada ja kirjutada, et mõte saaks paberil nähtavaks ning siis mõelda, kuidas seda hinge oleks kõige parem metalli sisse puhuda. Mõnikord on hea kasutada visandamiseks plastiliinisarnast vaha, nii on ehe kohe ruumiline ja on kergem ehte olemusest aru saada. Vahel juhtub ka nii, et mu käed teavad ise metalli puudutades, mida teha ja kavandit ei ole vajagi. Nii on kõige parem!
Metallidest kasutan kõige rohkem hõbedat ja kulda, kuna need on ürgsed, ehedad ega kaota oma väärtust ka pika aja jooksul. Metallis kasutan peamiselt õhukest plekki ja traati. Pleki ja traadi saamiseks tuleb hõbedat või kulda gaasiga kõrgel kuumusel keraamilises glasuuritud valuanumas kuumutada, sulatada ja valada raudvormidesse. Sealt edasi tuleb kasutada kas valtsi metalli õhendamiseks, kuni metallileht on soovitud paksusega või traadi saamiseks peab kasutama tõmberauda. Tõmberaud on paksust terasest plaat, kus erinevate suurustega augud sees. Sealt siis tõmban hõbe-või kuldtraati seni läbi, kuni see on piisavalt õhuke. Hõbe ja kuld peab olema piisavalt pehme, et teda saaks õhendada. See tähendab, et iga natukese aja tagant tuleb metalli jälle kuumutada ja pista külma vette.
Õige paksusega hõbeplekki omakorda puurin auke ja saen õhukese jõhvsaega kujundeid. Traadist painutan näpitsate ja tangidega soovitud kujundid ja siis joodan gaasiga kokku. Peale iga jootmist tuleb joodetud ese keevas sidrunhappevees puhastada. Ehtekunstis kasutatakse palju kangeid aineid, aga üha rohkem tuletatakse meelde ka looduslikke viise nagu sidrunhappevesi keemia asemel. Peale puhastamist saab kas joota edasi või taon ehte väikese ümara vasaraga üle, et ilusat elavat helkivat pinda saada. Lõpuks on aeg viimistluse käes, mis tähendab viilimist, liivapaberiga hõõrumist ja poleervahaga poleerimist, et ehe säraks. Poleervaha teeb nii ehte kui ka kõik ümbritseva üsna mustaks, nii et viimane samm on ehte pesemine. Mitmete sammude juures võib kasutada ka elektrilisi vahendeid, mis muudavad töötamise lihtsamaks ja kiiremaks.
Ehete loomise juures nagu eluski tuleb vahel ette ka igasugu ootamatusi, aga neist õpib kõige paremini kogemusega. Näiteks mündile või ripatsile kinnitusrõnga jootmise juures peab olema valvas. Kahte hõbedaosa üheks jootes peab vaatama, et mõlemad osad saaksid samapalju kuumust. Kui üks osa on teisest palju väiksem, siis võib ta lihtsalt ära sulada, kui ettevaatlik ei ole! Müntide juures peab ka jälgima, et münt ise ei oleks liiga kuum, sest siis sulavad pinnal olevad kotkad ja numbrid ära. Olen kuulnud ka lugu plahvatavast ja tolmuks pudenevast kuldehtest, aga õnneks pole ma seda ise näinud! Toona ei olnud siis tegu õige kulla, vaid kassikullaga, sest õige kuld lihtsalt sulab ega kao kuhugi ja teda saab ikka ja jälle kasutada.
Mõnikord on vaja teha palju ehteid korraga, siis võib kasutada metallivalutehnikat. Seal tuleb teha ehe kõigepealt tugevast vahast, millest siis valumeister võtab vormi ja teeb vahast samasuguseid ehteid juurde. Siis kinnitatakse kõik need vahaehted puukujuliselt kokku ja ümber valatakse kipsivorm ning vaha sulatatakse välja. Siis võibki sulatada kulda või hõbedat ja valada saadud kipsivormi. Pärast peab iga ehte „puu” küljest lahti saagima, saagimisjäljed ära viilima, liivapaberiga üle käima ja poleerima. Vajadusel tuleb joota külge näiteks rõngaid või muid kinnitusi ripatsi jaoks. Valamine on omaette kunst ja pikk protsess!
Ehte loomise lugu võib olla pikk ja keeruline, aga see on huvitav ja tulemus on alati vaeva väärt. Ja eriti hea on näha, et ehtest saab inimese elu osa, kandes endas häid tundeid ja mälestusi.
Elo Uibokand
56696580
elouibokand(at) gmail.com
www.eheelo.com
|
.jpg)
.1551451705.png)
