saanud suure osa ajast kasvada memme ja taadi kõrval, koos nende lugude, laulude, juttude ja kogemustega.
Põlvest põlve edasikantav pärand on olnud nii loomulik osa minu elus, et tunduks kentsakas seda eraldi rõhutada. Teadmised, mis on minule antud ja mida mina edasi kannan, kogemused, mida olen omandanud ja oma eluosaks seadnud, rikastavad minu sisemist mina. Tihti arvame ja otsime midagi suurt ning üleloomulikku, kuid samas ei oska hinnata seda väikest ja omast. Sisemas on meil ju kõik omane olemas, meie esivenematelt õpitu on oluline igas ajahetkes.
Olen õnnelik, et õpingud Viljandis viisid mind kokku folkloristi Marju Kõivupuuga. Tänu Ene Lukka-Jegikjani õpetatule ja koostehtule on pärimuskultuuri väärtustamine veelgi süvenenud.
Eesti Folkloorinõukogusse sattumine oli elu loomulik kulg, muudatused ametipostil tõid kaasa mitmeid uusi väljakutseid. Olen sattunud väga väärikat rada käima ja minu pikaaegne eelkäija Pilvi Lepiksoo on jätnud küll pehmed, kuid väga sügavad jäljed, mida mööda tuleb nüüd edasi rühkida. Hindan kõrgelt tema panust, teadmiste- ja mälulaegast, sest nüüd on tarvis oma õuest kaugemale vaadata.
Oluline, et me ei unustaks oma pärimust, identiteeti. See peaks olema meie elu pärisosa, et me teaksime, kuhu kuulume. Uus ja huvitav tuleb ka vastu võtta, kuid ei tohi unustada väärtuseid, mida on loonud vana.“
Foto: erakogu
|