EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

PÄRIMUSPIDU VÄIKE-BALTICA JÄÄB ÄRA

Koroonaviiruse ägeda leviku tõttu otsustati ära jätta 39.-ndad Tallinna Vanalinna Päevad.
Seoses sellega jäävad ära ka kõik üritused Tornide väljaku rahvakultuurialal 5.-7. juunil, kaasa arvatud pärimuspidu Väike-Baltica. Oleme aga lootusrikkad, et pidu ei jää päris ära, vaid nihkub edasi 2021. aasta suvesse.

Eesti Folkloorinõukogu tänab kõiki registreerunud osalejaid, kes olid valmis muutma meie ühise pärimuspeo eriliseks. Hoidkem endid, et saaksime pärast viiruse seljatamist taas käed ühendada!

ALANUD ON KANDIDEERIMINE PÄRIMUSKULTUURI AUHINNALE TEOTUGI

Eesti Folkloorinõukogu auhinnaga Teotugi tunnustatakse neid pärimuskultuuri kandjaid, kelle tegevus aitab mõtestada ja väärtustada pärimust kui elu loomulikku osa ning kes eeskujuna innustavad pärimusega tegelema ka teisi. Eesti Folkloorinõukogu auhind on tugi pärimuskultuurialasteks tegudeks ja väärtustab juba tehtud tööd. Teotoe auhinda antakse välja neljandat korda, 2017. aastal  omistati see pärimusmuusik Lauri Õunapuule, 2018. aastal pälvis auhinna Eesti kandlemängutraditsioonide hoidja ja arendaja Tuule Kann, 2019. aastal tunnustati lõõtspilli mängijat ja õpetajat Margus Põldseppa.  

Kandidaate auhinnale saab esitada 20. aprillini 2020 e-posti aadressil info@folkloorinoukogu.ee. Vabas vormis kirjalikud esildised peavad sisaldama ülevaadet kandidaadi senisest tegevusest ja põhjendust auhinna määramiseks.

Auhinnasaaja kuulutatakse välja suvel Eesti Folkloorinõukogu sündmusel. Teotoe auhinnaks on 1000-eurone rahaline preemia. Auhinna saaja valib välja Eesti Folkloorinõukogu juhatus. Preemia väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. 

Lisainfo: 

Monika Tomingas

Eesti Folkloorinõukogu

monika.tomingas@folkloorinoukogu.ee

CIOFF® 50.  JA UNESCO 75. AASTAPÄEV

teaduse, IKT ja meedia vallas. Vaid veidi hiljem, 1950-1960ndatel aastatel tekkis Euroopas ulatuslikum folklooriliikumine, mis viis omakorda Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu – CIOFF®i loomiseni Prantsusmaal 1970. aastal. Toona sõnastas CIOFF®i asutaja Henry Coursaget organisatsiooni visiooni järgmiselt: “Arendada traditsioonilist kultuuri läbi rahvusvahelise koostöö, mis tugevdab rahvastevahelist sõprust ja üksteisemõistmist ning teenib sellega rahu maailma riikide vahel”. Tänasenigi on CIOFF®i eesmärgiks levitada mõistvat ja lugupidavat suhtumist võõrastesse kultuuridesse koos omaenese kultuurilise eripära ja identiteedi säilitamisega, et tagada kõikide rahvaste ja kultuuride õigus kestvale elule.

CIOFF®i aastakümnete pikkune ajalugu on tunnistajaks folklooriliikumise tormilisele arengule kogu maailmas. Kui CIOFF®i loojateks oli vaid 8 riiki, siis praegusel ajal ühendab CIOFF® ligi 105 liikmesriiki kõikidelt mandritelt. Eesti ühines nii UNESCO kui CIOFF®iga vahetult pärast taasiseseisvumist, 1991. aastal. (Eesti Vabariiki esindab UNESCOs UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon ja CIOFF®is Eesti Folkloorinõukogu.)

CIOFF®i eesmärkide elluviimine on olnud edukas ainult tänu väärtushinnangute muutumisele ühiskonnas, organisatsiooni selgelt püstitatud missioonile ja selle liikmete entusiastlikule tegevusele. Ka CIOFF®i enda korraldatud kongressid, foorumid, festivalid ja kultuurikonverentsid toimuvad vaid seepärast, et vahetada kontakte, avardada teadmisi, leida ühiseid jooni ja suunata teadlikumalt folklooriliikumise trende, mis võimaldavad võrdselt välja paista eripalgelisel pärimusel.

Kuigi CIOFF® on terve oma tegutsemisaja levitanud samu põhimõtteid kui UNESCOgi, sai nende lähem koostöö alguse 1990ndate lõpus. Läbi aastate on UNESCO toel õnnestunud CIOFFil saavutada parem koostöö Aafrikaga, aga tõsta ka laste ja noorte teadlikkust oma rahvamängudest. 2003. aastal, mil võeti vastu UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, tunnustas ka CIOFF® vabaühenduste rolli selles ning on aidanud vajadusel selle rakendamisele kaasa nii rahvusvahelisel kui kohalikul tasandil. Ka ühe oma peamise ürituse on CIOFF® otsustanud korraldada just UNESCO peakorteris Pariisis, et veelgi enam toetada inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas olevaid nähtusi. Nii on ka hea meel tähistada kahte ümmargust aastapäeva koos, samal aastal!

Philippe Beaussant

CIOFF®i president

UNESCO valitsusväliste organisatsioonide ja UNESCO kontaktkomitee asepresident

CIOFF®-i FESTIVALIDE KALENDER

ILMUS KOGUMIK „PARAS PAAR“

Kirjanduse Seltsi arhiivist. Et anda võimalikult täielik ülevaade pillimehe repertuaarist ja mängustiilist, on avaldatud kõik temalt salvestatud palad, sealhulgas ka sama loo korduvad esitused.

Heliplaatidele lisatud raamat tutvustab Juhan Maakeri elu ja muusikuteed. Lähemalt on kirjutatud 44 pilliviisi ja kolme laulu vormilisest ülesehitusest ja mänguvõtetest. Väljaande oluliseks osaks on valik eesti rahvamuusika eestkõneleja ja rahvamuusika ringreiside korraldaja August Pulsti värvikaid mälestusi Torupilli Jussist. Raamatu lõpus on andmed kasutatud arhiivi- materjalide ja kirjanduse kohta.

Cätlin Mägi: „Et paremini süveneda vanameistri mängustiili, hakkasin üha enam mõtlema kõigi tema lugude äraõppimisele. Esialgu tundus kogu repertuaari omandamine üsna suur ettevõtmine, kuna tegemist on vanade, rikkalikult varieeruvate torupillilugudega. Siin ei ole selgeid kvadraatseid vorme, mida oleks lihtne meelde jätta. Siiski ei tahtnud ma mõttest loobuda ja alustasin 2015. aastal eesmärgipäraselt kogu Torupilli Jussi repertuaari omandamist.

Kõigepealt kuulasin Torupilli Jussi esitust, siis noodistasin selle ja õppisin mängima. Kui juhtus, et Juss oli lugu mänginud kahel korral, siis noodistasin mõlemad salvestused, analüüsisin ja võrdlesin vorme ning tegin oma variandi. Taasesitused ei ole kindlasti vanameistri täpne kopeerimine, minu eesmärgiks oli jõuda võimalikult lähedale tema stiilile ja tunnetusele.“

ESIMENE VIRTUAALNE TANTSUKLUBI

Folklooriklubi Maatasa tegi üleskutse koguneda Tartu Tantsuklubi raames laupäeval, 28. märtsi õhtul kell 20, et saada osa virtuaalsest tantsuklubist. Projekti vedas ja õhtut juhtis Helin Pihlap. Virtuaalselt olid kaasatud kõik Maatasa rühma liikmed, kes tantsisid kaasa ja näitasid ette tantse.
Helin Pihlap: „Kuna oleme praegu kogu perega maal, siis see oli osalt ka pereüritus - ema aitas korraldada, isa tehnikat üles panna, õde oli ülekande ajal operaatoriks. Igaks juhuks olid valmis pillid - kui tuleb soovilugusid, saame kohe mängida“.

Kõigil, kel toapõrandal pisutki ruumi oli, said tantsida 19. sajandi teise poole ning 20. sajandi alguse tantse. Säärane peokatsetus oli esmakordne, kuid õnnestus suurepäraselt. Pidu võttis lausa rahvusvahelisi mõõtmeid - tantsuklubiga liitusid huvilised Lätist, Leedust, Soomest, Hollandist, Ungarist ja Šotimaalt. Need kiitsid virtuaalset tantsuklubi taevani ning lubasid ka järgmisel korral „kohale tulla“. Õhtu jooksul osales ühtekokku 750 tantsijat ja uudistajat.
 

Virtuaalse tantsuklubi estvedaja Helin Pihlap: „Virtuaalne tantsuklubi oli plaanis läbi viia ühekordse projektina, kuid osalenute positiivne meelestatus tekitas tunde, et juba hoo sisse saanud sündmust peab kordama. Eks esimene kord oli katsetus kõikide jaoks. Nüüd on ka osalejatel toimunust ettekujutus olemas ning võimalus järgmisel korral julgemini kaasa lüüa. Meie jaoks oli selle tantsuklubi juures eriline see, et sai piirideta taaskohtuda sõpradega, keda polnud ammu näinud“.

EESTI RAHVALUULE ARHIIV KUTSUB KOOSTÖÖLE!

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv kutsub käesoleval aastal üles talletama pärimust kahe eriilmelise kogumisteema raames. Ootame meie ümber elavat rahvaluulet märkama, salvestama, filmima ja pildistama ning küsitlema nii teisi inimesi, kui üles kirjutama oma kogemusi.

KOROONAPÄRIMUS

Seoses puhkenud koroonakriisiga kogub Eesti Rahvaluule Arhiiv koroonapärimust. Tõsiste arutelude ja mõttevahetuste kõrval visatakse koroona üle rohkelt nalja ning levib mitmesuguseid lugusid ja folkloori, mis alati ei pruugi tõele vastata. Suured kriisid tekitavadki palju folkloori. Ühelt poolt aitab sündmustele reageerimine nendega toime tulla. Teisalt on tänapäeval katastroofipärimuse üheks loojaks ning eriti levitajaks - meedia. Üks osa koroonapärimust on rahvusvahelise päritoluga, kuid üleilmsete kujutluste kõrval kerkib esile ka kohalikke arendusi. Kuna koroonast on saanud peamine jututeema, räägitakse sellest ka väiksemas siseringis – töökollektiivis, perekonnas, sõprade vahel ning näiteks uued naljad on kerged tekkima. Küsitlusega uurimegi missuguseid lugusid ollakse seoses koroonaviirusega kuulnud – näiteks viiruse päritolust, nakatamisest, kodusest karantiinist, ostupaanikast jms.

Ootame erinevaid kuulujutte, lemmiknalju, -pilte, kalambuure ja meeme koroona kohta! Missuguseid lugusid seoses koroonaviirusega oled kuulnud - näiteks viiruse päritolust, nakatamisest, kodusest karantiinist, ostupaanikast jms.

Oma loo saab saata:
e-mailile - kratt@folklore.ee;

posti teel - Eesti Rahvaluule Arhiiv Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42 Tartu, 1003  

VÄGIVALD JA SELLE PIIRID
 

Küsitlusega uurime, milline on olnud eesti argikultuuris suhtumine vägivalda; mida on eri ajastutel peetud normaalseks, mida taunitud, mida vaadatud läbi sõrmede. Ootame lugusid ka selle kohta, kuidas on vägivalda ohjeldatud, välditud ja ära hoitud. Soovime konkreetseid, nii endaga juhtunud kui mujalt kuuldud lugusid, kus kajastub inimeste suhtumine vägivalda, aga ka olukordade kirjeldusi. Lisada võib nii enda kui üldisemalt levinud hinnanguid ja hoiakuid.

Eri aegadest pärit lugude ära kuulamine aitab mõista, millised on vägivallakäitumise pärimuslikud juured Eesti ühiskonnas, kuidas ja miks seda nähtust on edasi kantud. Lugude toel peaksime saama õppida, mida teha selleks, et need minevikust pärit olevad mustrid ei kanduks tänasesse ühiskonda. Küsitluse eestvedajaks on vanemteadur Mari Sarv. Küsitlus kestab kuni 31.12.2020. "Vägivald ja selle piirid" küsimustikule saab vastata:

• elektrooniliselt;
•  e-mailiga  aadressile: kratt@folklore.ee;
• posti teel: Eesti Rahvaluule Arhiiv Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42 Tartu, 1003.

Küsimustiku PDF vorm on leitav SIIT!

Astrid Tuisk
Eesti Rahvaluule Arhiiv Eesti Kirjandusmuuseumi teadur
tel. 52 12 457

KODUÕPE LEIGARITE MOODI

Rahvakunstiselts Leigarid ei istu karantiiniajal käed rüpes. Märtsi keskpaigast on Leigarid koduõppel, mis tähendab, et trennisaalis kohtumise asemel õpib igaüks tantse oma kodus. Suhtlust hoitakse trennirühmade kaupa üleval e-kanalite kaudu. Peetud on esimesed online-tunnid ja õpetajad püstitavad igaks nädalaks uusi ülesandeid, mida tantsijad kodus harjutavad. Seda, kui hästi uued oskused on omandatud, saab õpetajatele ja trennikaaslastele näidata kodus tehtud tantsuvideote kaudu.

Sellistes oludes on väike eelis neil, kel peres mitu tantsijat, ent üksikudki ei jää hätta, nähtamatud sõbrad ja mängukarud on väga populaarsed tantsupaarilised. Harjumatutes oludes tantsuõpe paneb küll trennisaalist puudust tundma, aga laseb see-eest näha oma tantsukaaslasi hoopis uuest ja huvitavast küljest – mõned videod on paremad kui proffide teletöötajate tehtud, teised jälle kubisevad heast huumorist ja vaimukatest detailidest.

Kerge pole ka kortermajade elanikel – küll jääb kitsukesel pinnal tantsuhoole ette mõni laud või kapp, küll on ahastuses alumised naabrid, kelle laest “Kaera-Jaani” taktis krohvi sajab. Õue kolides ootab aga ees kuumaastik ja parketil sooritatud graatsilistest pööretest on esialgu alles vaid riismed.

Esialgu tuleb paljudel peale tantsu harjutamise täiendada ka IT-oskusi, samuti soosib praegune aeg igati tubast käsitööd ja rahvarõivaste korrastamist, omaette laulmist või pilliharjutusi ning pere keskis mängimist. Pikemate kõnni-, jooksu- või tantsuringide tegemiseks tuleb aga õues või metsas otsida üksildasi radu.

Sille Kapper, PhD

Associate Professor of Folk Culture (Folk Dance)

TAASKASUTUS ELUVIISIKS!

Kas sina nõelud terveks oma katkise sokipaari? Või tead, kuidas perele toidutagavarasid säilitada? Tänu loodussäästlikule mõtlemisele on tänapäeval üha enam poolehoidu võitmas uus- ja taaskasutus. Vanasti kuulus see aga talus elamisviisi juurde.

TÖÖRIISTAD JA MAJATARBED

Koonerdamine pole kokkuhoid, aga vaesem rahvas pidi vanal ajal ikka kõhu kõrvalt raha olulisteks ostudeks hoidma. Kõiki tööriistu ja majatarbeid püüti kasutada võimalikult kaua. Need valmistati nii vastupidavad, et jätkus lastelegi.

Sepavikat või –sirp puhastati, teritati ja pandi talveks hoolikalt tallele; katkist järgi ei visatud minema, sellele vooliti lihtsalt uus jalg; ahjud-korstnad parandati aegsasti, mitte ei oodatud ajani, kui kivid lagunema hakkasid. Isegi kerisekivid sorteeriti aegajalt läbi, eraldades neist pragulised.

TOIT

Kuna pered olid suured, pidi pereemadel jaguma oskust toidutagavarasid säilitada. Söögikorrad olid kindlatel aegadel, ei mingit näksimist ega lohutussöömist. Igapäevane toit oli lihtne, liha sai külluslikult süüa üksnes jõulude ajal või pulmalauas. Vanaaja mõistes süüakse nüüd iga päev pidusööke!

RÕIVAD 

Rõivaste ja jalatsite valmistamiseks vajalik materjal nagu vill, lina ja nahk toodeti igas talus ise. Seljariideid vajas iga pereliige, eriti hinnatud oli meie põhjamaa kliimas villane. Rõivaid püüti kanda nii kaua kui võimalik, neid parandati igal moel. Käibis ütlemine, et paigatud riie pole häbiasi, vaid häbi peab tundma see, kes käib ringi pesemata ja katkiste kehakatetega.
 

Tavaliselt hoiti kirikuskäimise riideid õhurikastes riideaitades riputatult või kirstudes, nii jätkus mõnd rõivast kandjale terveks eluajaks. Ei kogunud tööd rabav inimene oma eluajal ka ülekaalu. Pere suuremate laste rõivaid pidasid väiksemad õed-vennad. Laste kehakatted õmmeldi teinekord täiskasvanute peetud rõivastest. Pealisriideid "uuendati" riide pahupoolt pealmiseks pooleks õmmeldes.

Muuseumikogusse on jõudnud särke ja alusrõivaid, kus sageli eri värvi paik paiga peal ning põhikangast üsna vähe järel. Kui linane riie liig räbalaks kulus, lõigati see ribadeks ja kooti kaltsuvaipadeks, harva õmmeldi neist lastele ka kaltsunukke. Villaseid rõivaesemeid, sokke ja kindaid nõeluti ja lapiti. Kui soki- või kindapaar oli juba liiga kulunud-vanunud, ei visatud seda ära, vaid lõigati katki, kraasiti heideks ja kedrati uuesti lõngaks.

Vabaõhumuuseumis on tallel mitut moodi parandatud riideid. Vanade sukkade-sokkide tallad ja kinnaste pihuosad on hoolikalt nõelutud-lapitud. Üks Tõstamaa kinnas on kootud vana mustri järgi 1950ndatel, aga 1970-1980ndatel saanud koguni teksariidest paiga. Kindapaar teenis kandjat üle veerandsajandi!

Kokkuhoid ja taaskasutus oli vanasti elus toimetulekuviisiks, see vääriks järgimist tänapäeva raskel ajalgi. Otsige teiegi isolatsiooniajal välja mõni armas parandamist vajav riideese ja tehke see korda!

Nõeluge terveks mõni kinda- või sokipaar, õpetage nõelumist-parandamist lastelegi. Parandage ära mõni lihtsam mööbliese. Pikad õhtud saavad täidetud, prügikastid jäävad tühjemaks ja loodus tänab teid!

Elvi Nassar
Eesti Vabaõhumuuseumi peavarahoidja
Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige

RUMEENIA LIHAVÕTTEPÜHADE KOMBED, TRADITSIOONID JA EBAUSK

PÜHADE ETTEVALMISTUS
 

Rumeenia traditsioonilises ühiskonnas valmistusid inimesed pühadeks suure hoolega nii vaimsest (paastu kaudu) kui füüsilisest aspektist vaadatuna.Traditsiooniliselt töötasid mehed suure neljapäevani põllul, pärast seda alustati töid majapidamises. Talled või põrsad tapeti, maja ees olev hoov ja tänav pühiti ning pühaderiided pandi valmis.

Transilvaanias ja Banatis usuti, et:

- suurel neljapäeval ei tohi päeval magada. Kes magab, on kogu aasta laisk ja kasutu;

- igal inimesel pidi pühadeks olema vähemalt üks uus rõivaese;

- suurel reedel peetakse ranget paastu, siis ei sööda, ei jooda ega tehta tööd.

ÜLESTÕUSMISPÜHAD KIRIKUS

Ülestõusmispühade ööl lähevad inimesed kirikusse, et osaleda jumalateenistusel. Kes ei lähe, kannatab kuni järgmiste ülestõsmispühadeni puuduse ja haiguste käes. Ülestõusmispühade teeninstusel tehakse ümber kiriku ristikäik. Kõikidel usklikel on käes küünal, mille nad süütavad preestri küünlaleegist. Valguseta inimesi peetakse kasututeks.

Teenistuse lõppedes pakub kiriku ukse juures olev preester koguduse liikmetele veinis leotatud pascat (traditsioonilist rumeenia lihavõttepühade küpsetis).Need kes kirikusse ei tulnud, saavad pascat tuttavatelt või perekonnaliikmetelt. Pascat on esimene pühapäeval tarbitav toit. Selle söömisest ülejääv puru antakse loomadele. Transilvaanias ja Muntenias on omane leiva söömise komme.

TRADITSIOONILISED LIHAVÕTTEPÜHADE TOIDUD
 

Enamik talurahvast valmistas pühadeks prae lambalihast, mida kutsuti ka lihavõtte talleks või paasatalleks.

MUNADE KAUNISTAMINE

Pühade seotus munadega pärineb juba kristluse eelsest ajast. See on olnud nii ka Euroopa ja Aasia rahvastel. Öeldakse, et muna esindab maailma Loojat, see on universumi sümbol, kõrgeima jumaluse teos. Värvilisi mune, eriti punaseid, on kingitud kevadise pööripäeva puhul Rooma ajast alates.

Ei leidu ühtki majapidamist, kus vaiksel nädalal poleks tegeletud munade kaunistamisega. Usuti, et suurel neljapäeval kaunistatud munad ei rikne kogu aasta jooksul.

Munade kaunistamine hõlmab kahte etappi: mustri joonistamine ja munade toonimine. Alustada tuleks aga munade hoolikast pesemisest ja puhastamisest.

Muna kaunistamist tehakse instrumendiga, mida kutsutakse pliiatsiks. Selle abil joonistatakse munale sulanud vahaga soovitud mustreid. Munade kaunistamisel on levinuimaks motiiviks ümber muna tõmmatud vöö. Sagedasti leiab munadelt ka muid motiive: rist, kahvel, kuusk, tammeleht, lill, zoomorf. Pärast seda tuleb muna värvida.
 

Mune keedeti uues ja puhtas potis, kuhu lisati pisut mineraale. Kui tänapäeval kasutatakse punase värvi saamiseks keemilisi värve, siis vanemal ajal saavutati punakas värvitoon punase lepapuu koore abil. Munade keetmise ajal suurendatakse keeduvees olevate taimede kogust järkjärgult, et munad liiga tumedaks ei värvuks. Protsessi lõpus tehakse munad ettevaatlikult puhtaks. Ka rätik, millega mune pärast punase tooni andmist pestakse, peab olema puhas. Rätik pühitsetakse ja hoitakse kogu aasta hoolikalt alles. Mõnel pool suitsutatakse seda suitsutiga, sest pühitsetud rätikul pidavat olema raviv jõud.

Munadepüha munad võivad olla erinevat värvi - kollased, sinised, rohelised või mustad. Must värv sümboliseerib Jeesus Kristuse kannatusi ristil - piinu ja valu. Bucovinas nimetatakse punaseid mune marjadeks. Munad, millel on rohkelt kaunistusi ja rikkalikum värvivalik, on väidetavalt "kunstilise väärtusega". Tehnilistel põhjustel keedetakse neid mune vähem. Neid ei sööda ja neil on ainult dekoratiivne roll. Mõnikord puuritakse munadesse imepisike auk, mille kaudu eemaldatakse munavalge ja munakollane. Kuid arvatakse, et tühje mune ei ole majapidamises tark hoida, sest "kurat peidab end tühjas munakoores".  

 ÜLESTÕUSMISPÜHADE TAVAD

Munade koksimine. Munadepüha esimesel, teisel ja kolmandal päeval on levinud kaunistatud munadega koksimine. Usutakse, et need, kes munadega koksivad, kohtuvad teises maailmas. Üksteisele öeldakse: "Kristus on surnuist üles tõusnud" ja vastatakse: "Tõesti, ta on üles tõusnud!".

Tervise kindlustamine. Munadepüha hommikul asetatakse puhtasse anumasse punane muna, vesi ja münt. Seejärel peseb pererahavas selle veega oma nägu ja käsi. Sellega garanteeritakse tervisest pakatav jume ja rikkus kogu aastaks. Ülestõumispühade ajal hõigatakse majja sisenemisel: "Kristus on surnuist üles tõusnud" ja vastatakse: "Tõesti, ta on üles tõusnud!". Usutakse, et kõigil, kes ülestõusmispühade ajal surevad, on vedanud. Sel päeval on taevas avatud ja inimene pääseb otse paradiisi.

Lokulaua ja kirikukellade löömine. Ülestõusmispühade ajal oli keelatud töötada, pilli mängida ning muusikat kuulata ja isegi reisida. Selle asemel kogunesid noored kiriku- õuele. Nad koksisid mune, lõid lokulauda või helistasid kirikukellasid. Tsara Motsilor’is viiakse kirikus asuv lokulaud kalmistule, kus seda valvatakse. Kui valvajad ei ole piisavalt hoolsad ja lokulaud varastatakse, peavad nad korraldama rikkaliku söömaaja. Kui lokulaua varastel plaan ebaõnnestub, toovad road lauale nemad.

Lokulaua löömine on ka tänapäeval armastatud komme

Mõnes riigi piirkonnas kõlasid kellad ja lokulauamäng kolm päeva järjest. Lokulauda löövad sageli poisid ja kellasid helistavad tüdrukud. Kui kelli helistavad tüdrukud, kasvab lina ja kanep sel aastal eriti jõudsalt.
 

Tekst: Stella Enachii

Tõlkinud: Mihaela Barac

Toimetanud: Kristi Pumbo
Artiklite kirjutamist toetavad Integratsiooni Sihtasutus ja Kultuuriministeerium.

AVALDAME KAASTUNNET

Lisaks tantsujuhi ametile oli Anneli Arraste Karksi Valla Kultuurikeskuse kultuurispetsialist. Alates 1997 oli Anneli Arraste Viljandimaa Virrede toimkonna liige. Ta on korraldanud kümme korda maakondlikku folkloorisündmust Väikesed Virred. Anneli on olnud Viljandimaa Memme-Taadi pidude lavastusgrupi liige ja üks lavastajatest. Viis hooaega (2012-2016) korraldas ta kohalikku kultuuripärandit, ajalugu ja traditsioone tutvustavat seminar-õppepäeva Mulgi oma ülikuul. Anneli juhendas kultuurikeskuses nais- ja segarahvatantsurühmi Kadri, Krõõt, Tantsurõõm, Samm Sassis ja folkloorirühma Tiistelu, lisaks August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi tantsurühmi. Anneli Arraste oli mulgi keelt propageeriva ja säilitaja Karksi mokalaada aktiivne liige. Tema eestvedamisel jäädvustati kohalikku pärimust mitmetele DVD ja CD plaatidele ning Anneli initsiatiivil on saanud kohalikud rahvatantsu- ja folkoorirühmad selga paikkondlikud rahvariided.

2005. aastal sai Annelist Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi mentor pärimustantsu alal.

Anneli oli väga kohusetundlik, laia silmaringiga ja suure töövõimega rahvakultuuriedendaja.

Avaldame sügavat kaastunnet omastele.
Jääme Sind taga igatsema, Anneli!
 

Eesti Folkloorinõukogu

MIDA KODUS TEHA?

LOE  VÄÄRT RAAMATUID

KÜLASTA PÕNEVAID VIRTUAALMUUSEUME

VAATA  HARIVAID SAATEID

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 4. mail 2020.
Ettepanekud edastada aadressil info@folkloorinoukogu.ee.