Kristotamine - vana jõulupühade komme Setomaal

Elvi Nassar

Õigeusklikele setodele oli omane pühal ööl lauluga paigast teise liikudes Jeesuslapse sünni kuulutamine. See talsipühasid ehk seto jõulupühi sisse juhatav komme püsis Setomaal paiguti veel kuni 1970. aastate keskpaigani välja. Rahva seas öeldi tegevuse kohta kristotamine, kristoslaavitamine või laavitamine. Enamasti öeldi kristotama Obinitsa ümbruses, Petseri-poolsel Setomaal öeldi kristoslaavitama või lihtsalt slaavitama.  

(...)

Setomaalt endise Vilo valla Truba külast pärit Tallinna seto Valli Karp (s 1954) mäletab, et nende kandis kutsuti öist laulmist-kuulutamist kristoslaavitamiseks. Valli hakkas suuremate õdede-vendadega kaasas käima juba 6-7aastaselt. Enne teeleminekut harjutasid lapsed kodus kapi taga laulud vaikselt läbi. Korduvast laulmisest on Vallil need siiani meeles, „pealuu sees“. Mälestustes on pilt, kuidas kuu säras öös, tee viis läbi metsade, lumi krudises jalge all ja hinges oli põnevus. Vahel tuli vastu teisigi kristoslaavitajaid. Valgust andsid kaasa võetud tormilaternad või patareilambid.  

Valli on meenutanud: „Pärast pikka rännakut sooja tuppa jõudmine oli tõeline kergendus. Ahjud olid köetud, toad olid täis leiva- ja süldilõhna. Lapsigi kostitati söögiga, näiteks pakuti maitsvaid kotlette. Iga laps sai pihku 3 või 5 kopikat. Koju jõudes lugesin juba öösel raha kokku, mündihunnik oli ikka päris kõrge. Järgmisel päeval läksin Metkavitsa poodi, ostsin omale kõige meelepärasemaid komme.“  

Loe täismahus artiklit >>

Pärimuse podcast Folksti: Maret Tamjärv

“Peost suhu - vaestest, santidest, kerjustest” 

Saates tuleb juttu vaestest, vallasantidest ja kerjustest meie talurahva seas. Mida tähendab vaesus ja kui vaene pidi olema, et vallasandi nimi saada? Kas vaeseks sünniti või saadi? Kes pidas vaeste üle järelvalvet? Kas santi sauna ka lasti?

Nüüd on naabritel aasta otsa toad sassis

Karin Mägi

Kui me lapsed olime, tegime kodus õdedega Tahma-Toomast. Väga täpselt ma ei mäleta, millest me ta ehitasime, aga ühele vanale luuale kuidagi riided selga pusserdasime.  

Meie külas oli neli maja, millest üks oli suvila – sinna ei olnud ilmselgelt mõtet Tahma-Toomast viia. Viisime Tahma-Tooma kõigepealt ühe naabri ukse taha ja jäime ootama, millal ta selle avastab. Mõnda aega ümber maja luuranud, saime aru, et naabrit pole kodus. Tõime Tahma-Tooma tema ukse tagant ära, sest pool lõbu jääb ju olemata, kui pole kedagi, kes laiskuse nuku avastaks! Teisel naabril oli väike kuri koer, kes oli vist meid kõiki juba kannast naksanud, nii et me ei julgenud õuele minna.

Loe edasi >>

Kartulivorstid Vigala moodi

Selle aasta kevadel osalesid Eesti Folkloorinõukogu pärimusinkubaatoris mitmete Eesti piirkondade folkloorirühmad, nende hulgas Vigala folklooriselts Kiitsharakad. Oma pärimuse ja paikkondlike eripärade tutvustamise ja edasi õpetamise käigus valmisid Kiitsharakatel Anneli Ülemaante eestvõtmisel alati Vigala kandi jõululaual olevad kartulivorstid. Või kas on ikka alati?

Anneli ise on pärit Vängla külast, kus tehti tegelikult ainult valgeid tanguvorste, kuid tänu tema naaberkülast Avastest pärit isale Einarile sattusid nende pere jõululauale ka kartulivorstid. Kuna Einar Ervini ema Valve neid alati tegi, ei olnud ka Anneli emal Mailel ja tolle emal Lindal muud võimalust, kui kartulivorstitegu ära õppida. Nii juhtuski, et Anneli pere jõululauale on valgete tanguvorstide asemel jäänud täna vaid maitsvad kartulivorstid. 

Et need tõesti niivõrd isuäratavad on, oleks lausa patt jätta retsepti jagamata!

Kartulivorstid

Vaja läheb: 
puhastatud seasoolikaid  
1,5 kg kartuleid  
700 g pekisemat sea suitsuliha (peekon, põsk) 
3-4 sibulat  
1-2 küüslauguküünt  
maitsestamiseks soola, ürte ja pipart, soovi korral köömneid 
õli 

Valmista kartulivorste nii: 

1. Koori ja tükelda kartulid väikesteks kuubikuteks. 
2. Haki peekon, sibul ja küüslauk ning prae pannil kuldpruuniks. 
3. Sega praetud lihasegu hakitud kartulite ja maitseainetega ühtlaseks massiks.  
4. Topi segu lehtri abil puhastatud seasoolikatesse ja valmista endale sobivas suuruses vorstid, tehes soolikate otstesse sõlmed, keerates need hambatikuga kinni või kinnitades need tugevama (linase) niidiga. Tähtis on, et soolikad ei oleks tihkelt täis topitud, vaid pisut lapikud, et need keetmisel lõhki ei keeks. 
5. Tee igasse vorsti terava noaotsaga mõned augud.  
6. Tõsta potti vesi, lisa sool ja kuumuta umbes 90-kraadini. 
7. Lisa vorstid ja keeda mõõdukal kuumusel 15 minutit. Liiga kuumas vees lähevad vorstid lõhki. Keetmine on vajalik, et vorste oleks võimalik külalistele kogu pika pühadeperioodi lauale panna. 
8. Küpsetada ahjus 200-220 kraadi juures kuldpruuniks, vahepeal keera vorstil külge. 

Hea teada! Vorste saab küpsetada ka pannil, nagu seda tehakse Velise ja Nurtu kandis. 

Talvised Läti õnnetoojad: hunt, sokk, heinakuhi, surm, luud ja muud

Rūta Bruževica

Baltimaadel saabub pime talveaeg õige varakult, alates sügisest jäävad päevad järjest lühemaks, päikest näeb harva ning maapind külmub üsna mitmeks kuuks. Mõistagi on sellised ilmaolud läbi sajandite tuntavalt mõjutanud Läti maarahvast, kelle elu oli enamjaolt seotud põlluharimisega. Seetõttu sobis talvine aeg tubasteks tegevusteks nagu käsitöö, aga ka loomingulisteks ja meelt lahutavateks ettevõtmisteks, näiteks maskeeritult perest peresse käimiseks ja naabrite külastamiseks. 

(...)

Kõige mitmekesisemad on talvise pööripäevaga seotud maskeeringud. Pea alati on siin tegelasteks loomad – sageli kohtame kurge, karu, hobust ja teisi kohalikke loomi. Hunt ja sokk esinevad tihtipeale paaris mehe ja naisena, sümboliseerides öö ja päeva vaheldumist, musta ja valget. Tavapärane oli riietumine stereotüüpseteks külaühiskonna tegelasteks või vastassugupoole rõivastesse. Maskeeringutes esinevad sageli mustlased, ennustaja, pikk naine ja pisike mees, vanamehed, vahel ka ratsamees ja muusik. Üks populaarsemaid tegelasi on Surm, kes vastupidiselt oma halvale kuulsusele toob majapidamisele ja kõigile pereliikmetele hoopiski õnne. Huvitava nähtusena on jõulumaskeeringutes esindatud ka heinakuhi ja luud.

Loe täismahus artiklit >>

Jõululaupäev, 24. detsember

Jõululaupa öhtu mindi sauna. Siis üks tegi end aneks. Tuli saunauksest sisse. Karuspidi kasukas oli seljas, valge müts peas, vits peus. Andis igaleühele sihvaka. Suur pikk pulk oli nokaks, see laksus nii et! Oma pere inimesed tegid seda ane. Ju nendel üks kunts oli, mis taris ta käis. Kes seda teab. Anede moed on juba ammu kadunud. 

Karja, 1959 

 Tartu Folk - hingedekuu pidu

Halliki Pihlap

Seisame külalisrühmadega Eesti Rahva Muuseumi fuajees festivali lõpuringis. Maatasa tänab kõiki kaugelt tulemast, anname üle kingitused, viimane laul ja oleme valmis kõiki koduteele saatma, kuid … keegi ei lähe. “Me ei taha ära minna,” öeldi naerdes ja pisarad silmas. Võeti hoopis uus laul üles. Tundsime sama – väga kurb oli laiali minna. Teisalt oli see ka märk, et meie festival läks korda ja läks hinge. 

Loe edasi >>

Reisikiri: Soveldaja Müslilinnas ehk

10 päeva polkat Poolas

(...) Kuigi oleme ka varem kuumades oludes esinenud, oli Myślenice lavade palavus erakordne. Ühel festivalipäeval, kui pidime rongkäigus üsna pika maa pealava juurde liikuma, oli asfalt niivõrd tuline, et pikemalt peatuma jäädes hakkasid pastlatallad sulama. Õnneks olid festivali vabatahtlikud iga natukese maa tagant meid veega varustamas ning hoolimata sukakihtidest ja villaseelikutest suutsime ülekuumenemisest hoiduda. Rongkäigule järgnenud esinemine oli aga eriti meeldejääv, sest ka lava oli päikesest nii kuumaks köetud, et tantsisime justkui praepannil. Hing oli küll kinni, kuid see-eest tulid hüpped eriti kõrged, et jalataldadele sekundiks leevendust anda. Andsime sellegipoolest veel ise kütet juurde ja esinesime väärikalt.

Loe täismahus reisikirja >>

Pärimuslik vaade vabatahtlikutööle ja noorte vabatahtlikkusele

Reet Hiiemäe

Levinud stereotüübi kohaselt, mida on süvendanud Andrese ja Pearu lõppematute konfliktide ja kohtukäikude kujutamine A. H. Tammsaare „Tões ja õiguses“, ei ole eestlased kuigi altid naabritega hästi läbi saama. Pärimuslikud argielukirjeldused 19. sajandist ja 20. sajandi esimesest poolest aga maalivad kogukonnasuhetest hoopis helgema pildi. 

Loe edasi >>

Loomislaul alguste kiigel

Taive Särg

Eesti loomislaul on müütiline rahvalaul maailma sünnist. Lennates tuleb imepärane lind, valib kuldse põõsa või kiigeõrre pesapaigaks ja muneb sinna munad, haub välja pojad ja pillub laiali, nii et neist tekivad päike, kuu ja täht. Loomise ajal on küll osa maailmast juba olemas – meri ja põõsad, puupuru ja maamuru… Miks on siis vaja uuesti alata, visata taevasse päike ja kuu?

Loe edasi >>

Emajärgsed esiemad ja nende pärand

Merili Metsvahi

Eestlaste esivanemate emajärgsele pärilussüsteemile sai jälile ja tegi selle teadusmaailmas teatavaks Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, keskaja Euroopa seaduste väga hea tundja. Blomkvist oli hämmastunud, avastades, kui suured õigused olid naisel Läänemere idakalda asukate seas enne katoliseerimist ja okupatsiooni. Toona ei olnud Euroopas naisel üldiselt pärimisõigust ja tema vara läks abielu puhul mehe käsutusse. Meie aladel oli aga lugu vastupidi.

Loe edasi >>

Uus võro keele opiraamat

Foklooriklubi Maatasa
uus muusikavideo 

Tartu Folklooriklubi Maatasa üllitas novembris uue video “Veere, veere päevakene”. Laul ja video salvestati pärimusfestivali Tartu Folk raames. Kuna festival toimub hingedekuul, mil ringi liiguvad esivanemate hinged, ei saanud teemat eirata ka festivalil.  Ilus on mõelda, et meie kadrid ja mardid on esivanemate hinged, kes tulevad teispoolsusest, et meie tegelmistel kaitsev pilk peal hoida - majakaks neile meie endi läidetud tulukesed, küünlad ja, lõkked.

Mulgikeelsete laulumängude õppevideod

Eesti Pärimusmuusika Keskus on koostöös Mulgi Kultuuri Instituudiga üles võtnud laulumängud, et edendada mulgi keele ja pärimuse õppimist.

Valiku Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvatest laulumängudest, mida mängiti Mulgimaal, on teinud Annika Mändmaa. Mulgi keele osas nõustas Alli Laande. Kõigil huvilistel on võimalus siit alla laadida ka mängude noodid ja sõnad.

Vaata lähemalt >>

 Regilaulukonverents “Pärimusliku laulu elujõust ja tähendusest”. Janika Oras 60.

30. novembril toimus Tartus Janika Orase 60. sünnipäevale pühendatud regilaulu-konverents, mis keskendus eelkõige läänemeresoome vanemale laulutraditsioonile. 15 ettekandes oli juttu regilaulude keelest, viisidest ja tähendustest, kogumis- ja avaldamislugudest, kuid ka regilauluga külgnevatest ja põimuvatest laulutraditsioonidest ning tänapäevaste laulupraktikute kogemustest.

Konverentsi ettekannete järelvaatamine >>

Leia rohkem üritusi meie KALENDRIST.